kolmapäev, 19. detsember 2007

"Ringhoov" (Tallinnfilm, 1987)

Paljude jaoks võib "Ringhoov" olla eesti filmi kui žanri apoteoos. Sümbolism, pikad kaameraplaanid ja — kõigi nende rõõmuks, kes kurdavad dialooginappuse üle meiekeelses kinos — lõppeks on tegu ka mängufilmiga, mille peategelased ei lausu ühtegi sõna.

Filmi valmimisaasta 1987 ei tõota samuti midagi head. 1987! See number tähistab hetke, mil hea maitse tundus olevat lõplikult kaotanud ning maailma valitsesid pruunid sektsioonkapid ja laiaõlgsed, pintsakuid kandvad naised. Mis siin kinost rääkida, nimetage parem mõni raamat, kunstiteos, öelge mõni tõeliselt hea bänd? Album, singel, lugu, kasvõi? ("Lambada!" "Lambada!?? Karmapolitsei! Siduge see mees kinni!")

Pärast tuleb muidugi meelde, et 1987. ilmus Depeche Mode'i "Music for the Masses", et sama valmimisaasta on ka "Full Metal Jacket"-il ja et just sel aastal pääses (tumepruunist sektsioon-)kapist välja meie rahvuslik trikoloor. Ühesõnaga, ma üritan siinkohal tunnistada, et "Ringhoov" on suurepärane film. Võibolla, et "Paneelmaja-ängi-eri" kõige tugevam kinonätakas.

Arvo Valtoni novellil "Mustamäe armastus" põhineval filmil on pikkust vaid 30 minutit, ja rohkem pole tõepoolest vajagi. Eks ole, lühifilmidel on enamasti selline kah-filmi, kunstitamise ja noh-tudengid,-polnud-rohkem-raha-vä-maine. "Ringhoov" aga veenab sind, et lühifilm ongi iseseisev, elujõuline kinematograafiline eluvorm.

Näitlejatöö kohta ei oskagi kohe midagi kosta. Kas Hermaküla mängib filmis paremini kui üheksakorruseline paneelmaja? Kindlasti sama hästi, aga see pole hetkel küll mingi etteheide. Kaie Mihkelsoni kehastatud nimetu naistegelase fetišistlik-sensuaalne "käima peale jäämise" episood tekitab ootamatut esteetilist nukrust: kahju, et Harry Egipt 1980ndatel ühtegi "täispikka" ega "täislühikest" ei teinud.



Mustamäe armastus

Küll on tore, et paneelmaja-metafüüsikat uhatakse "Ringhoovist" sirgelt ja rõõmuga! Üsna filmi alguses on lõik, kus näeme töölt tulnud Mehe ja vastasmajas elava Naise askeldamist oma korteri köögis. Kaamera näitab vaheldumisi meest (istub akna all paremal) ja naist (kohaga akna all vasemal). Üsna ilmselgelt ongi see kõik filmitud ühes ja samas korteris — kuid just sellest rõhutub fakt, et me teame, kui võimalik on sääraste üksildaste pärasttöiste kohvijoomiste üheaegne toimumine kummagi vastasmaja kümnetes standardköökides.

Võtmetähtsusega võttepaigaks ongi kaks korrusmaja-nurka ning nende vahelt paistev tükike tühermaad algul ühe, hiljem kahe kidura puuga (Tõnu Virve oli enne lavastajadebüüti paljude väga tuntud eesti filmide kunstnik — juhuslikke detaile "Ringhoovis" pole, haha!). Üle tühermaa vudivad tibukollastele linnaliini-"Ikarustele" rüselevad *-mäelased, aeg-ajat tolmutab mööda ehituskombinaadi KrAZ või MAZ.



Lühike sissejuhatus arhitektuurifotograafiasse

Helevalgetel majatahkudel muutuvad valgus-olud, hoovist kajav venekeelne lastevadin, low-key öövaated mitmesajasilmseks akendatud fassaadidele — see kõik on vastavalt filmimeeste taotlustele muidugi kõledusttekitav, aga ka ihaldusväärselt urbanistlik ja groovy. Just eelpoolkirjeldatud helistikus ootan mängivat ka kõiki järgnevaid eesti kino paneelploitationi esindajad!

LOE LISAKS:

Paneelmaja-ängi-eri!

Järgnevad neli postitust tegelevad eesti filmidega, mis peegeldavad elu 1970-80ndate Tallinna uuselamurajoonides.

Missugune on uus elu? Uus esteetika, uued subkultuurid? Milliste uute võimaluste, väljakutsete, naabrite ja hoiakumuutustega seisavad silmitsi hilismodernistlike masin-linnaosade kõigi mugavustega korteritesse üheksakordselt ladustatud (uus)tallinlased?

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

esmaspäev, 8. oktoober 2007

UFO-eri: "Soolo" (Tallinnfilm, 1979), "Pulmapilt" (Mosfilm, 1981) ja "Hukkunud Alpinisti Hotell" (Tallinnfilm, 1979)

Nagu pealkirjas nimetatud filmide valmimisaastatest karta, järgneb kolmeosaline eepilis-analüütiline progesissekanne varajaste eesti UFO-filmide teemal. Kahekümnerealised adjektiividest pungitavad lausesoolod! Uudissõna-süntesaatorite riidad! Megavatiste kalambuuride tulevärk!

Soolo (1979)

“Soolo”, Peet Vallaku novellil “Lodjavahi surm” põhinev ulmefilm, on režissöör Raul Tammeti kursusetöö Nikita Mihhalkovi juhatatud stsenaristide ja režissööride kõrgematelt kursustelt Moskvas.

Mida ma seal blogialguse manifestis õiendasingi? "Surmava aeglusega kulgevad liikumatus üldplaanis kaadrid kevadisest põllust ... ülipikkade sahisevate minutite vahele "näideldud" häälega loetud repliigid ... ".

Noh, kõike seda filmist "Soolo" ilmselt ka leiab, üsna rammusalt pealegi. Eelpoolnimetatutele sekundeerivad ka undav alajaam (õõgh!) ja halvatud mees, keda kehastab Mikk Mikiver (korr-korr!). Piinava täpsusega on edasi antud ka 1979. aasta olmeasjaolud (ma olen tõesti piisavalt vana, et seda aastanumbrit mäletada): niiskusest kooruva tapeediga jõeäärne majalobudik, John Holmesi stiilis vuntsilõiked ja klimbisupp, mille kõrvale nätsutatakse neljakandilist vormileivaviilu.

(Pärast viimase lause valmiskirjutamist käisin allkorrusel veidi hingeldamas ning jõin külmkapist turgutuseks punnsuutäie Normandia õunasiidrit).

Kuid sugugi mitte rekordid eelkirjeldatud võistlusklassides pole need, mille pärast "Soolo" minus jätkuvalt harrast vaimustust tekitab. Ega ka filmi üsna õnnestunult põnevust hoidev, alateadvust kriipiv davidlynchilik pildikeel. Nimetage parem nüüd mõni teine eesti film, milles näidatakse elusuurust, illumineeritud UFO-maketti? Või kõrvalosa-tulnukat, keda mängib noor, cool-as-fuck Gunnar Graps? Või meenutage mõnda, mille heliriba täidaks midagi sama ägedat, kui Grapsi esitatud sõul-jazz-funk, mille saatel filmi peategelane lõputiitrite eel "lendava taldreku" trepist üles loivab (üks šefimaid stseene eesti kinos, kinnitan teile!)?



Sõul, jazz, funk ja lendav taldrek!

Viimasele küsimusele võin vastata ise. Selleks on režissöör Raul Tammeti järgmine, diplomitöö

"Pulmapilt" (1981)

Nagu öeldud - heliribal taas suurepärane Magnetic Band. Seevastu helesinine (jaa, värvifilm!) "seda Ziggy Stardust ostaks"-tulnukaülikond on seekord selga tõmmatud hoopiski Lembit Ulfsakile. (Eesti filmile kohustusliku ängistusballasti osas funktsioneerib vanaldane Rein Aren).


Lembit Ulfsak ajarändur Lembituna

Neile, keda eelmine lõik veidi hirmutas (mind ennast küll, näiteks) ütlen kohe ära, et "Pulmapilt" on tegelikult üsna ebatavaline ja kaasahaarav kinotükk. Juba see, kuidas osa filmist "monteerib" varrukasse installeeritud ajamasina rewind-nupu abil valmis Ulfsakist ajarändur, oli üksjagu uudne nipp, ja vist mitte ainult kohaliku kino jaoks. (Eks ole, kuigi ebalineaarset jutustamisviisi oli nii kirja- kui kinopublikule juba ammu tutvustatud - võtkem näiteks kaks Francist: ... Scott Fitzgerald aastal 1934 ja ... Ford Coppola anno 1974 - sai tõsisem narratiivinarrimine à la "Memento" õige hoo sisse alles 90ndatel).
Unenäoliselt intensiivse "Pulmapildi" võtted kujunesid aga ootamatult traagilisteks. Kirjavahetusest režissööriga:

" [operaator] Jüri Garšnek soetas endale võtete ajal ühemehepurjeka (Finni), millega käisime sealsamas rannas merel. Mina samuti. Uljas värk. Saatuslikul päeval läks Jüri peale pulmastseeni võtteid vastu õhtut merele. Kaasas assistent Tiit Berg (lavaka VII lennust) ja pruudi osatäitja Raili Jõeäärega (lootustandev baleriin). Oli sombune ja oktoobris läheb vara pimedaks. Mis juhtus pole teada. Hommikul leidsime rannast ümberläinud paadi. Meri andis surnukehi välja ükshaaval, viimase poole aasta pärast.

Olime jubedas šokis. Alles 3 nädalat hiljem suutsime viia filmimise lõpuni. Uue tüdruku võtsime pruudiks ja kaamera taha hakkas Jüri assistent Rainer Tomik."


"Hukkunud Alpinisti" hotell (1979)

Minu (taas)tutvus "HAH"-iga algas natuke piinlikult. Jäin nimelt seda vaadates magama. Teisel ringil olin juba pisut targem, ei jätnud vaatamist väga hilja peale, ja ennäe - saigi lõpuni ära nähtud.

Siiski, pean tunnistama, et Tammeti kaks "lühikat" jätsid mulle mõjuvama mulje, kui ""Hukkunud Alpinisti" hotell". Jah, "HAH"-i dialoog on maakeelse filmi kohta haruldaselt tihe ja ladus. Tõesti, Uldis Pūcītis inspektor Glebski osas oli 1979. aastal rohkem Harrison Fordi nägu kui too ise. Mhm, filmi stsenaariumi olid kirjutanud nõukogude ulme pühamehed Arkadi ja Boriss Strugatski. Ja muidugi - "firma MELOODIA süntesaator «SYNTHI-100»" (nagu väidavad tiitrid) noore Sven Grünbergi sõrmede all, mille huugamine eriti filmi algus- ja lõpustseenides väga sugestiivsel moel sinu kontideni imbub!


Mikk Mikiver - seekord terroristina, Uldis Pūcītis Harrison Fordina ... aitäh, aga oot, mehed - , kus lendav taldrek on, ma küsin??

Pingsalt oodatud UFO-kogemust lörtsis aga liigne ülenäitlemine, kahtlasepoolne filosoofilisus-ambitsioon ja vendade Strugatskite konstrueeritud "filmivälismaa" halenaljakus. Kusagil Uuralites toimuvana oleks samal teemal ilmselt midagi usutavamat välja kukkunud, aga ... terroristid, helikopterid, "Polski Fiat" - no ei, milleks.


"Ball"

(Paar positiivset remarki ikka ka. Baaristseenid, eriti see, kus Grünbergi "Ball" taustaks, on ühed coolimad, mida siinkeelses kinos kunagi üles võetud (miks nad terveid filme sellistena ei teinud, nüüh, ah?). Ja siis veel, "Alpinisti" terrorist-Hincuse macholik vuntsilenks, pean ütlema, lööb "Soolo"-paadimehe molester moustache'i küll iga kell).

NÄE, UFO!:

esmaspäev, 16. juuli 2007

"Keskpäevane praam" (Tallinnfilm, 1967)

Pea igast eesti filmist leiab mõne päris hea koha, vast isegi neist kõige kohutavamatest. Üsna mitu on neid eesti filme, millel on hea algus (uuematest tuleb meelde "Meeletu", vanematest, miks mitte, esimesed viis minutit "Teisikutest" - kui tuua kaks kahtlaseimat näidet), mille jooksul jõuad juba nii mõndagi lootma hakata, kuni ... kuni läheb nii, nagu sa tegelikult ju kohe alguses kartsid.

"Keskpäevane praam", olles tervikuna mitte just meiemaise filmiajaloo tippteoseid, hoiab seevastu ühtlast head taset algusest lõpuni. Algus on kohe väga hea! Maheda biitkitarriplõnina saatel võtab Jüri Garšneki kaamera üles suurepärase panoraamvaate ühest unisest alevihommikust 1967. aasta Risti raudteeülesõidu lähistel ... ja hoplaa, sealt astuvad kaadrisse kaks ehtsat kuuekümnendate non-konformisti!


Filmi alguse panoraamvaade

Pagan! Enn Kraami mängitud Poiss on täpselt see tüüp, keda iga meessoost eestlane alates Johannes Pääsukesest sooviks kinolinal näha ja ise olla: sundimatu, karismaatiline ja usutav töll ruudulise flanellsärgi ja blondi tütarlapsega!

"Suudleme."

/- - -/

"Süüa tahaks..."

"Suudleme?"

"Süüa tahaks."

"Tead, mul pole üldse raha. Liköör oli nii kallis."

"Oleme ilma. Suudleme!"

/- - -/


Enn Kraam on juba sealsamas, Risti kraavipervel, nimelt kõike seda ja rohkemgi veel. Sealt vihjub nii jamesdeanilikku teksapüksi-mässu (kiri "LEE" rihmapandlal!) kui belmondolikku suunurgast-sigareti- tolgendadalaskmist. Kus põõsas passisid küll pärast "Praami" kõik need noored vihased "eesti uue laine" režissöörid, kes oma filmidesse ekraanitäitvaid (anti)kangelasi vajasid? Väärt Kraam! Selle mehega oleks saanud Praha Kevade eelses Nõukogude Eestis veel suuri asju korda saata!


Summer of Love '67 eesti moodi

Eks ole "Keskpäevane praam" mitmes muuski mõttes üsna ootamatu film. Kuigi staarkirjanik Smuuli käsikirja järgi filmitud (sealt siis need võrratud dialoogid!), esindab filmi esipaar ju ometigi üsna küsitavat vastutustunde- ja moraalikontsepti. Rääkimata kohatisest "eksplitsiitsest lüürikast": "Persses on su traumad!” käratab Ada Lundveri mängitud Juuksur "Volgat" juhtivale Dotsendile (üllatusnäitlejast helilooja Eino Tamberg!) - varastades suure osa "Tulnuka" autodialoogide originaalsusest juba 39 aastat enne selle võtteid.

Kel aeg-ajalt praamiga saartele sõita tuleb, leiab filmi non-katastroof-kaadritest muidugi toredaid äratundmishetki. Kõik need rattamatkajatest Tartu filoloogitarid, suvepäevadele veereva ettevõtte bussijoodikud ja tõusik-prouad liiga suurtest sõiduautodest - see kõik on kogu aeg olnud ja ilmselt on ka järgmise 40 aasta pärast. Kindlasti meenub mõnelegi ka sõit Hiiumaale peategelas-parvlaeva "Suurupi" kahvatusinisel pardal!

"Keskpäevase praami" filmistsenaarium ilmus raamatuna ja on võrdluses filmiga päris huvitav lugemine. Mõnedki Smuuli kirjapandud stseenid tunduvad olevat filmis lavastatud küllaltki lohakalt, jäädes vaatajale arusaamatuks (näiteks viimasel hetkel praamilt maha jooksev naine lapsega - ja tema tähendus praami kapteni jaoks). Ning just stsenaariumi pikkadest autoripoolsetest karakteriselgitustest leidsin ka võimaliku vastuse küsimusele, miks siis ikkagi lastakse kahel praamitulekahju põhjustanud tuulepeal "karistamatult" filmist minema jalutada.

1960ndate keskel, kui Smuul käsikirja kirjutas, oli just täisealiseks saanud nn. esimene uue aja põlvkond - need, kes sündinud peale sõda. Paratamatult tundusid sellised ainult rahu- ja heaoluaega näinud noored "vanadele olijatele" veidi lodevate ja tänamatute tüüpidena - milliste koondkuju on pikajuukseline, transistorraadiot kuulav halva rühiga lõngus kuuekümnendate "Pikri" karikatuuridelt. Eks olnud Smuulilgi - olude sunnil vähest kooliharidust saanud Kirjanike Liidu esimehel - põhjust noorte pauleerikrummode ja jaankaplinskite suunas viltu vaadata, ehk küll ta nende tegelikku tähtsust kindlasti taipas.


Režissöör Kiisk, operaator Garšnek ja stsenarist Smuul võtteplatsil

Stsenaariumist: «Kirjutades pikki, võib-olla väheolulisi karakteristikaid režissööri ja enda jaoks, lähtun ma seisukohast, mille ümberlükkamine on muutunud paljude nii noorte kui vanade kirjanike au, kuulsuse ja elu küsimuseks. Usun nimelt, et väliselt ja näiliselt korralik inimene ei pea alati olema sisemiselt kaabakas, või dogmaatik, või hingetu puupea. Usun, et südametunnistus ei kanna alati välise ekstravagantsuse, jõhkruse, nõrkuse, ebaloogilise käitumise ja lõnguslikkuse kergelt ja värvikalt kirjeldatavaid maske.»

Sealtsamast avastame, et "Moskvitši" roolis olnud ninatarga ("Ats, vesi keeb!" "Sadamani veab välja!" - näitlejaks siis-veel-babyface Robert Gutman) tüpaaži oli autor hulga põnevamaks kavandanud, kui filmis tegelikult näha sai: «Roolis on kahekümne kahe aastane noormees, päevase habemega, pikajuukseline, sigaret suunurgas, ükskõikse ilusa näoga, kuhu me nii ruttame kirjutama varjatud ideaale.»

Ehk siis - lastes paaril tüüpilisel kahekümnesel tekitatud pahandusest muretult minema jalutada, soovis stsenarist provotseerida kinovaatajat endalt küsima - kus on see piir, milleni "noorus" kui selline väljavabandava argumendina kehtib. Tulemus oli, loomulikult, etteaimatav - paar vastupandamatult pahelisi antikangelasi-rollimudeleid.

Ma ei taha teada, mitu mahapõlenud GAZ-53-furgooni selline vastutustundetu võte ENSV rahvamajandusele veel maksma läks!


Katarsis: autod üle parda!

esmaspäev, 11. juuni 2007

"Need vanad armastuskirjad" (Freyja Film, 1992)

Hkm. 1992 oli ikka imede aeg - suvel tulid käibiele eesti kroonid, Onu Bellal valmis esimene täispikk album ja moestuudiod (kaas)produtseerisid täispikki filme. Plaanimajanduse-aegset usalduskrediiti, ootamatult teenitud kiiret raha ja igavlevaid filmi-inimesi tundus hetkel jaguvat.

Filmi vaatama hakates, tuleb tunnistada, polnud ma kaugeltki lootusrikas. Kartsin nimelt (nagu tavatsevad väljenduda mõned, kelle kinoskäiguvarustusse kuuluvad alati a) heinaküüni suurune popkornituub ja b) inetult värvitud juustega inetud tütarlapsed) "mingit haiget sentimentaalset jura". Aga oh seda imet: üsna kaasahaarav ja realistlik oli! Hästi läbi mõeldud, hästi filmitud, hästi kokku pandud - hästi tehtud.

Üks, mis "NVA"-s suurepäraselt õnnestunud, on pärastsõja-järgse ajastu Eesti taasesitamine. Mitte, et ma sellest tegelikult midagi teaksin, aga raamatutest ("Seitsmes rahukevad" näiteks), vanavanemate juttudest-fotoalbumeist paneb tähelepanelik inime üht-teist kokku ka oma peaga. Selline mitmetahuline, erinevate vihjetega esitatud (ja hauataguselt mustvalge: Valgre on samal päeva hommikul ära surnud!) 1949/1950 uusaastaöö.


1949/50: dekadents, reeturitest sõbrad, prassimine - ja näärivana on joodik.

Neljakümnendate lõpp/viiekümnendate algus oli ilmselt 20 . sajandi Eesti halvimaid aegu. Sõjast väntsutatud vabariigi-aegsete inimeste kaela lartsatas aamitäis nõukogude sitta: nahkkuubedes tšekiste, partei-jupijumalaid, umbkeelseid stalini-zombisid, küüditajaid, äraandjaid, vihkajaid. Kui perses, kui lääpas moraaliga, kui laostunud ja mustast minevikust koormatud tüüpe on selle uusaastaöö prassivate tegelinskite seas! Kahtlemata üks noirimaid momente eesti kinos, ka ilma eelpoolmainitud must-valgeta.

Võib vaid mõelda, kui lihtsalt võinuks samasugusse must-valgesse kujutamisskeemi libastuda filmitegijad äsja iseseisvuse taastanud Eestis, kujutades pöördelisi, vabaduse kaotamise aastaid. Aga mida pole, on "mustad" vs "valged", "head" contra "pahad". Enam-vähem kõik tegelased on natuke lurjused! Kollaborandid, iseenda või teiste reeturid ... vaid ehk Valgre ema ja leningradlanna Niina on ainsad, keda näeme valdavas kõntsa-ajas inimlikku väärikust säilitavat.

Filmis on üheks oluliseks võttepaigaks Karja Kelder. Koht, mida ma vanalinnas töötades teadsin sellise keskmisest karusema lõunatamiskohana, oli kuuldavasti 1940ndate teisel poolel (nagu ka filmis näidatud) tõeliselt räige joomaurgas, kus õhk on paks sigaretisuitsust, õllelehast, pahelistest soovidest ja meeleheitest. Ühesõnaga: väärib kindlalt kandmist "Eesti filmi võttepaikade reisijuhi" kaardile, kui keegi viitsib midagi sellist kirjutada.


"Raimond Valgre / minu keldris!"

"NVA" on muusikafilm!, tuleb meelde, kui ekraanil taas laulma-mängima hakatakse. "Eesti muusikafilmid" on muidugi natuke ettevaatlikuks tegev kategooria, kuid antud filmis näeb - tõepoolest! - väga kaasahaaravaid esitusi. Seejuures, märkasin rõõmuga, on suudetud vältida ülepingutusi ja liigset perfektsionismi. Muusikaliste etteastete puhul on jäetud sisse natuke säärast loomulikku kobamist ja "toorest", nagu spontaansel musitseerimisel ikka juhtub - ja see on tore, usutav, paneb siiralt kaasa elama.


Naised! Naised! Naised!

Filmi lõpus kõlav "Läbi saju" (millele sõidab efektselt sisse "Muinaslugu muusikas") on muidugi ekstra très élégant, kuid osutab samas ka ... kuidas nüüd öeldagi, ... noh, ABBA-l oli ju ka terve pinutäis viisakalt öeldes "taaskasutatavaid" harmooniajärgnevusi, millest sai kohe mitu lugu ehitada!

NEED VANAD DVD-D:

kolmapäev, 6. juuni 2007

Winny Puhh, "Vanamutt" (tundmatu autor, 2006)

Roarrr! Eestifilmid goes eesti muusikavideod!
Ausalt öelda, poleks uskunud, et vaevun kunagi sõna võtma mõne eesti muusikavideo asjus, kuna juba kõik see, mis antud terminis enne sõna "video" öeldakse, on viimastel aastakümnetel läbinud kõik "halva" ja "äärmiselt kohutava" erinevad faasid. (Hea küll, Virmaliste ja Vaiko-Eplik-ja-Eliidi vahele jääb umbes poolteise käe jagu häid asju ka, aga see on juba ühe teise blogi teema).

Eesti muusikavideo, mis see on?

See on a) halb või ülipüüdlikult MTV-"moodi" "hea" kaameratöö, b) õnnestunud katse vältida kõike, mis võiks kuidagi kohaliku kultuuriga seotud olla c) ... või siis lihtsalt mingi "šedööver", mille ETV tundmatu-sõdur-operaator viimasel minutil enne saadet telemaja koridoris valmis visanud.

Seda suurem oli minu rõõm, kui tuttav M viskas mind vaat sellega:




Okei, ma ei ütle praegu midagi loo enese kohta (mis on ju ka üsna hea ja reibas rida; umbes nagu Alo ja Tanel oleksid Beastie Boysiga loo teinud). Siiski on lugu ise rohkem heliriba rollis - omaenda suurepärasele videole.

Ma ei tea, mis on takistanud kellelgi varem üht korralikku eesti külaõudukat teha. Üht tõeliselt karmi ja toorest lugu külameeste, nõidade, libahuntide, hangude, kootide ja laukakollidega! Igatahes on "Vanamuti" videos kõike seda ja enamgi veel: pöörane chasedown hoburakendiga külavaheteel (minu lemmik!); õõvastavaid eesti kuuritaguse-maastikke ja võpsiku-võtteid; ruuni-voodood ja lõkke ääres loitsimist.

Kogu krempel on pealegi üles võetud sellises mõnusas "Dr.Caligari kohtab Blair Witch Projecti kohtab Anton Corbijni (jajah, need live-bändi-lõigud!)"-võtmes, et lausa lust vaadata. Kes iganes hoidis kaamerat ja tegi montaaži - sulle (teile) kuulub eestifilmid.blogspot.commi suur tselluloidist kuld-auraha!

kolmapäev, 23. mai 2007

"Kihnu naine" (Eesti Telefilm, 1973)

"Kihnu naine" on Mark Soosaare autorifilm oma lemmiksaarest ja tema inimestest - muidugi naistest, kuid tegelikult ju kõigist kihnlastest. Soosaar on filmi režissöör ja operaator, kehastades "ühemehebändi" laadis dokumentalisti-arhetüüpi, seejuures väga edukalt: film võitis järgnevatel aastakümnetel hulga auhindu.


Kihnlased

Kihnu ja selle inimesed aastal 1973 on silmatorkavalt ehe ja tugev antropoloogiline materjal. Autor ise on hiljem rääkinud, et teda võlus Liivi lahe saarte juures eelkõige "sõjaeelne Eesti, mis oli seal veel alles". Mõni keskpärasem filmimees oleks ehk piirdunudki lihtsalt hea materjali "ülesfilmimisega" - kuid Mark Soosaar pole keskpärane filmimees. Ta käib filmikaameraga (ilmselt kergeim 16-mm kaamera, mida tal õnnestus leida) ümber pigem kui fotograaf, olles teadlik pildiruumi loomise erinevatest võimalustest, piltidega asjade ütlemisest.

Kihnu kui koha asjaolud on Soosaarele sama tähtsad, kui selles tegutsejad. Soosaar kasutab filmis vaba käega ülilainurk- ja teleobjektiive, seejuures mitte formaalse ja sisutu efektitamise eesmärgil (nagu paljud sama aja "kunstilise" ambitsioonidega albumifotograafid, kes mööda Tallinna vanalinna müüriservi roomasid), vaid põhjusel, et ta soovib haarata kaadrisse ühekorraga nii üksikobjekti kui keskkonda: kihnlast ja Kihnut; rannal jalutajat ning kalalaeva silmapiiril; paadis sõitja ilmet ja paati ennast vahutaval merel. Kui kaugel on see kõik nn. "vaese-mehe-mati-talviku"-tüüpi eesti dokumentalistikatraditsioonist, kus kaamera on lihtsalt see tülikas asi operaatori käes, millega "midagi" üles võetakse! Soosaar valdab ja kasutab kõiki fotograafinippe, et vaatajas "seal olemise" tunnet tekitada, ning see õnnestub suurepäraselt.


Lainurkobjektiiv! Teleobjektiiv! (Fotograafid kiljuvad vaimustusest)

Aastal 1973 oli värvilise dokfilmi tegemine ilmselt üle keskmise kulukas ettevõtmine, mida kinnitab ka ettevõtmisse kaasatud Lenfilmi "värvimääraja" nimi tiitrites, kuid "värvilisus" on antud filmis ka väga möödapääsmatu. Kihnu ja tema värvid ongi loo enda jutustamisel väga olulised kaasamängijad, eelkõige too "seelikupunane", mille tarvis naised laidudelt madarajuuri kaevamas käivad.

Värvi-teema värvub hetkeks koguni ideoloogiliseks - kaadrites, kus näidatakse noori pioneerivormis kihnlasi Pärnu põhikooli joonistamistunnis, taustal nõukogude õpetajahääl kärsitult selgitamas, et "punane pole mitte meri, vaid viisnurgad ja meie maa kosmonaudid". (Võeh, mu enda algkool oli umbes sama "tore" koht).


Madara-punased: meri ja An-2

Kihnul filmitud kaadrites värviküsimusi ei teki - asjad ja nende värvid on loomulikud, endastmõistetavad. Nõukogude-punast välgatab filmis veel vaid ühel korral, filmi alguses - kus endisest maailmarändurist kihnlane jutustab oma seiklustest Ameerikas ja Hispaania kodusõjas, ning tagasitulekut Kihnule (nagu ta ise nimetab: "sotsialistlikule kodumaale") 1950. (!!!) aastal, justkui selgituseks lisades, et "olin ju ka selle vaatega mees".

Kuivõrd on "Kihnu naise" puhul tegu "puhta" dokumentaalsuse ja kuipalju autoripoolsete lavastusvõtetega? Lavastuslikke momente filmis ilmselt leidub, aga need ei häiri kuidagi, ei võta midagi ära - pigem on tegu olemasoleva rõhutamise ja tugevamaks koloreerimisega. Sellise filmi puhul pole ilmselt mõtetki midagi "välja" või "juurde" mõelda; pigem on Soosaare käsi mängus mõne varemnähtud pildi/olukorra taasloomises. Kahtlustan, et memmed, kes Pärnu sünnitusmajast uut kihnlast kodusaare suunas eskortisid, ei võtnud rahvalikku hällilaulu üles mitte niivõrd omal, kui 27-aastase filmimehe initsiatiivil; suurplaan läbi uduse köögiakna vaatavast kihnu pruudist on samuti kahtlaselt liiga suurepärane "otsustav moment", et seda "juhuslikult" kinokaameraga tabada ... Muidugi, saart ja ta inimesi isiklikult tundmata võin ka täiesti mööda panna ning "lavastuskahtlaseid" kaadreid sootuks valest kohast otsida - aga nagu öeldud, säärane huvi tekibki ainult algaja detektiivi uudishimust, mitte mingist sisuliselt häirivast asjaolust.

Viis, kuidas "Kihnu naises" Kihnut jutustatakse, on mõnusalt ebalineaarne, nagu igasugune elu ise enamasti. Sündmused, mida film näitab, pole omavahel seotud, kuid järgnevad üksteisele enesestmõistetavatena, nagu aastaajad: surnuaiapüha, pulmad, jaanipäev, loomade Pärnusse müügile viimine. Ühe suure ja paatosliku loo kulmineerimise asemel asetab filmitegija "meretaguse asja" vaatajate ette rahulikult, kildhaaval ladudes. Soosaar ei püüa vaatajale kõike ette ja ära selgitada, nähtava tähendust nimetamisega piirata (ei sõnades ega piltides), jättes vaatajale võimaluse tunda sedasama tunnet, mis teda ennast kaamerat haarama-suunama sundis.

Kuna "Kihnu naine" on filmitud ausalt, vahetu emotsiooniga ja ilma pealetükkivate ideoloogiliste/moraalitsevate hoiakuteta, siis pole film ajas suurt midagi kaotanud ja on vägagi vaadatav ka täna. Praeguseks on filmil justkui topelt dokumenteeriv väärtus: ühest küljest näeb seal "sõjaeelset Eestit, mis polnud veel kadunud", teisalt aga 1970ndate alguse Eestit ennast.

VAAT, KUS:

  • Vaata filmi ERRi arhiivis.
  • Mark Soosaar internetis
  • Pagan, mul on ka link filmi režissööri slaididega 1970ndate lõpu/80ndate alguse Kihnust. Aga kuna ma ei tohi seda siia panna, siis tirige ja vaadake filmi, see on ikka tõsiselt hea!