esmaspäev, 30. aprill 2007

"Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas" (Parunid ja Vonid, 2006)

Pagan, "Tulnukas" on ikka üsna hea filmitükk. Loodetavasti avab heroilise jõmm-ploitation-ajastu kohalikus kinos.

Kõigile neile, kelle eufooriat (või vastumeelsust) kütab vaid "Tulnukas" rohkelt kõlavate roppsõnade kasutus - talitsege end, väikesed värdjad, ja vaadake veelkord. Seal on filmi ja ehtsat kino-powerit rohkem, kui enamikus eestikeelsetes "täispikkades". No näiteks ... "Nimed marmortahvlil" on selle kõrval ikka paras Draamateater ju.

Vaadatagu kasvõi Osa IV ("Poisid viivad Valdise autoga sõitma ja tuletavad talle elu meelde"). Kaamera näitab kordamööda sport-žigulli juhtivat Märti (Ott Sepp), kõrvalistmel "Kuldset Börsi" sirvivat Otti (Vallo Kirs) ja tagaistmel vaikivat Valdist (Märt Avandi). Mis siis on, tõeliselt haruldane situatsioon, eks: kolm jorssi sõidavad autoga? Aga hetkekski ei hakka igav (need kojameeste käimakolkimised ja uduse esiklaasi nühkimine on ilmselt lõbus deja-vu kõigile, kes oma esimest autorisu mäletavad) - ning vähem kui minutipikkuse lõigu sisse mahub vist üks paremaid eestikeelseid filmidialooge üldse.


"A sa talle tisside vahele oled pannud vä?"

Film on traditsioonilisest uina-muinast päästetud sellega, mis enamikus eesti filmides "kunstilistel" vms. kaalutlustel tegemata on jäetud: kogu mittevajalik kräpp on lihtsalt välja lõigutud. Sihuke "kerge käärisõrmega" montaaž (nagu ka suurepärane mõte film pealkirjastatud osadeks jaotada!) klapib hästi rõhutama ka tegelaskujude mitte just üleliia mõtestatud ja sidusat olevikku.


"Tra mis sa i tunne ära mind vä?"

"Tulnukas" võikski olla eeskujuks nii mõnelegi eesti filmitegijale - eelkõige selles osas, mis puudutab oma filmi materjali süvenemist, sellest aru saamist ja esitamist. (Kõige nimetatu asemel on vist alati lihtsam "filosoofilise", "maailmavalulise", kuid enamasti lihtsalt pealiskaudse "kunstitamise" teed minna ja aeg täis näidelda). Provintslike paneelmaja-jorsside "asjale" on ühe lühikese filmiga pihta saadud nii napilt ja ehedalt, et lausa lust vaadata.

Jaa,
jaa,
jaa,
jaa!

teisipäev, 24. aprill 2007

"511 paremat fotot Marsist" (Tallinnfilm, 1968)

Dokkfilmi-kursuse ülesandeks andis õppejõud teha ... dokkfilmi, rõhutades seejuures, et ootab üht kindlat ja kandvat lugu, mitte niisama kirjelduslõigukesi või etüüdikesi. Igati mõistlik lähtepunkt, tuleb nõustuda.

Selles valguses on muidugi eriti karm tõdeda, et ilmselgelt üks paremaid eesti dokfilme, mis kunagi tehtud, on just nimelt a) ilma läbiva selge loota b) etüüdidele ja vaatlustele ehitatud, pealegi c) varjatud kaameraga üles võetud film. Ma räägin loomulikult Andres Söödi "511 paremast fotost Marsist".


Pintsakutes lõngused, eestiaegsed tädid, unistajad ...

Jällegi 1980ndatel, näitas seda umbes korra mõne aasta tagant mõnel mõttetul suvisel pärastlõunal minu vanemate mustvalge televiisor. Näitas muu päevakajalis-programmilise narratiivprügi seas, ilma hoiatamata, kommentaarideta, ilmselt mõnda puhkusel olevat ülemust asendava noore ja filmilembese abitoimetaja initsiatiivil. Filmi visuaalne power oli samas nii ilmne, et suutis kergelt lummata ka minusugust keskendumisraskustega provintsipubekat.

Erinevalt mõnestki põlvkonnaüleselt tsiteeritavast lastesaatest jäigi "Marsi"-film (õhukesestest morsiklaasidest kohvi rüüpavad grotesksed vanamutinäod; elevustunne kaamera varjatusest; hästitoimiv võõristusefekt pildi ja sellest "üle" loetava teksti vahel) pikemaks ajaks kummitama. Kuni möödunud kevadeni, mil seda koolis näidati - puudusin küll loengust, kuid asjast teada saades, nõudsin õppejõult otsekohe DVD.

Söödi 20-minutilise filmi näol tegu kinematograafilise ajamasinaga. See võimaldab Sul reisida 1968. aasta kevadsuvisesse Tallinna kesklinna ja vaadata otsa sealsetele inimestele, täiesti tavalistele kohvikus jõlkuvatele tüüpidele. Just-just - Düsfunktsionaalsetele Vanamuttidele, Martini-prillidega Lõngustele, Sensuaalsusest Nõretavatele Tütarlastele ja Tuvi Näoga Mehele. Kõik on kohal - 100% ehtsad, ideoloogia- ja poseerimisvabad, võrratud! ...


... piimakohv, Martini-prilli-vennad, sensuaalitarid ja Tuvi Näoga Mehed.

... - ja kõik suitsetavad, haha!

Olles lugenud intervjuud režissöör Söödiga (vt. allpool), mõistan muidugi nikotiinirohke kinopildi põhjendusi: maniakaalne sigaretikimumine sobis hästi rõhutama "Tallinna kohvikukultuuri allakäiku", millele osutamiseks film üldse ette võeti. (Iseenesest jube hea, et filmi tegemise ajal sellise tüütult moraliseeriva lähtepunkti külge tolknema ei jäädud).

Samas: vaevalt, et säärast suurplaanis suitsetamist üheski tänapäevases kinotükis heaks kiidetaks, olgu kontekst milline tahes. Söödi filmis (nagu ka mustvalges pildis üldiselt, tuleb tunnistada) näevad suitsetavad kohvikutallinlased pealegi pagana coolid välja! 1968. aastal polnudki massilise ahelsuitsetamise näitamises tegelikult midagi taunimisväärset - tervislikke eluviise polnud lihtsalt veel leiutatud.


Holy smoke!

Oh jah. Olles filmi mitu korda ja süveneva vaimustusega läbi vahtinud, pean tunnistama, et teeb ikka kadedaks küll! Ei teagi, kumb rohkem: kas suurepärane kaamera(fotograafi!)töö, või pildistatud, vabandust, filmitud materjali meisterlik filmiks vormistamine. (Minu lemmikhetk filmist on vahetult enne klassikalise-muusika osa algust, mil biitlid on just lõpetanud ning kaadris olev brünetitar põrnitseb vaataja suunas mõned rauged hetked absoluutses vaikuses. Aaaa!) Vaataja, imesta!

VAATA LISAKS:

reede, 20. aprill 2007

"Jan Uuspõld läheb Tartusse" (Kuukulgur Film, 2007)

Selle filmi äranägemist ootasid paljud, mina nende seas. Ikkagi tänapäevane kultuurilis-meelelahutuslik roadmovie juhtivailt sotsiaaltundlejailt, arvamusliidreilt, "elukapteneilt ja salongilõvelt"! Juba ette kuuldu-nähtu tõotas mitmetunnist kvaliteetaega.

"Ilusa Eestimaa" laadis sissejuhatuskaadrite taustal kõlanud optimistlik raadiohääl tabas buumiaasta 2006 kehtivat zeitgeisti ja Eesti Unelmat paremini kui miski, mida varem kuuldud-nähtud, kuid ... seal kõik uus ja hea ka lõppes. Pagan, kinost tulles oli küll kahtlane tunne, et film oma treilerist üle ei hüpanudki. Kõigi nende suurepäraselt kokkupandud sketšide, geniaalselt tabatud tüüpide, säravatele kildude ja pealinlike siseringi-naljade kõrval filmi (seda va ... kinematograafilist subjekti, millega suhestuda, noh) ennast nagu väga polnudki. Aga kas oleks pidanud olema?

Eile nägi ta Eestimaad!

Alati võib ju vinguda ja pragada, kuidas see või teine kinotükk sinu ootusi ei täitnud, aga ma pole üldse kindel, kas sihukesi filme alati vaatajale meeldimiseks tehaksegi. Tõepoolest, filmimehe jaoks võib "teose" valmistamine ise palju magusam präänik olla, kui lugupeetud pop-eksperdi kiidulaul "Ekspressi" telekava eelviimasel leheküljel või Postimehe nädalalõpulisa tunnustavad peanoogutused. Päriselt ka ju - elu peab lõbus olema, ja ma olen nõus sööma päris mitu "Kuldrannakese" VHS-kassetti koos karbiga, kui "JULT"i tegemine asjaosalistele lõbus polnud!

("Aga Raul Saaremetsast teeme Arvo Pärdi, hähähähähähähä, kõva-kõva!" "Täiesti perrrses, ma sain Ilv... - kuuled vä??- ma sain Ilvese nõusse praegu!! Mõtleme talle käba mingi episoodi välja, onju!")
Tabloid-inglid ja meediakangelased, A-Z

Et käisin mullijoogikino 60-kroonisel hommikupoolsel seansil, siis polnud väga kahju ka piletirahast. Ühe asja üle (peale täisfrontaal-palja Mirtel Pohla näitamise - tõesti aitäh, aitäh veelkord!) võib siiski veel siirast rõõmu tunda. Mõne aasta tagune tola- ja keskpärasusmaraton, kõikmõeldavaid raadioelmarlikke põhiväärtusi pühitsev "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" tundub nüüd veel kehvema filmina, kui enne. JULT-ilt napp, kuid kindel punktivõit. Suffer, bitch!

VAATA LÄHEMALT:

neljapäev, 19. aprill 2007

"Võlg" (Eesti Telefilm, 1966)

Kusagilt hämaratest 1980ndatest, mil olin segikamminud probleemne teismeline, oli jäänud mu pähe fragmente mustvalgest road-moviest, kus keegi noor kutt Lauri juhib tšehhi veoautot PRAGA Tallinnast Pärnusse ja peab valima teel peale korjatud sümpaatse noore tipsi (Reesi) ja sihtkohas ootava "kogenuma" preili (Malle) vahel.

Mu isa oli veoautojuht, sõitsin temaga kaasa ilmselt kümneid tuhandeid kilomeetreid, Narvast Minskini. Teadsin muidugi peast, et sinivalge number "16" auto uksel tähistab ... (ee ... praegu ei mäletagi, peaks vist lapsepõlve-iseenda käest täpsustamas käima ... spekuleerigem siis, et) Keila Autobaasi. Ehk haakisidki mind just need veoauto-momendid ja maanteetunne, mida Anton Muti kaamera esimese 20 minuti jooksul nii suurepäraselt ja kadedakstegevalt esitab? (Sealkohal tulid kohe meelde ägedad autojuhi-kaadrid kuulsa Godardi "Viimsel hingetõmbel"-filmi algusest: viies eri rakursis, kah mustvalgelt, samuti "käest"!).


Tšehhi veoauto, ameerika džässmuusika ja Eesti maastikud

Vaatan praegu ja - no peaaegu üldse pole seda klassikalist "eesti filmi" tunnet. Mis iseenesest on ju ikka üsna diip: lugu jookseb ludinal, kaameratöö on ülimalt fotograafiline, näitlejad ei näitle, vaid *on* (sihukesed ... ehtsad, natuke rabeda jutuga, nagu noored eestlased ikka. Pole mina ega Google neist kuulnud, enne ega pärast "Võlga" - kui välja arvata Raivo Trass, kelle kehastada on peategelase sõber: teravkeelne kunstiülikooli-dude).

Filmi teise poole tegevus leiab aset Pärnus ja sellest on vaatajale ainult puhast rõõmu. Kaadris vilksav funktsionalistlik arhitektuur, uhke betoonsild ja futuristliku seenrõduga Rannakohvik annavad filmi tegevuspaigale ägedat metropoli- ja linnavunki. Ja siis veel see metafüüsiline "kuuekümnendate" atmosfäär, mis on eriti tuntav episoodis, kus peategelane, veoautojuht Lauri, flirdib Marss-ründab-soengut kandva teenindajannaga kõledas maanteeäärses piimabaaris.


Metropol-Pärnu ja maanteeäärne piimabaar

Oma aja ENSVs olnud too Mati Undi novellil põhinev viiekümneminutiline film kaunis radikaalne, rääkides 1960ndate keskpaiga 20-aastaste põlvkonnast "otse ja omadega". Ilma õõnsa võltspaatose, -lausete ja -moraalita. Kui tähelepanelikult vaadata, siis osutub, et lugu (Unt kirjutas filmile ka stsenaariumi) ja Valdur Himbeki režii ignovad igasugust "nõuka-reaalsust" üsnagi täiega. Isegi veoauto raadio, mida Lauri krutib, mängib võõrkeelseid katkendeid: tükikese "My Fair Lady" soundtrackist; saksakeelsed uudised rääkimas USA president Johnsonist ja kaitseminister McNamarast. See võiks samahästi olla soome, saksa või tšehhi film. (Või inglise, või itaalia: Antonioni "Blowup" valmiski samal, 1966. aastal, heh-heh).


Peategelane ja naised

VAATA LISAKS: