pühapäev, 27. oktoober 2013

"Мой младший брат" (Mosfilm, 1962)

Lõpuks ometi õnnestub kirjutada täispikast eesti filmist, millest enamik sellesama lehekülje lugejatest siin tõenäoliselt varem kuulnudki pole. Võibolla sellepärast, et film (mõned dialoogikatked välja arvata) on vene keeles ning valminud kinostuudios Mosfilm.

Mis tõstatab õigustatud küsimuse, kas "Minu nooremat venda" sobib üldse eesti filmiajaloo kontekstis käsitleda, või äkki peaks selle jaoks algatama täiesti uue blogi, (venefilmid.blogspot.com? Ärge klikkige, seda linki pole tegelikult olemas). (Klikkisite jah? Okei, ma ka klikkisin. Aga polnud.), mis omakorda toob eksistentsiaalsete küsimuste, nagu "mis on eesti film", lävele.

Ent ... peatugem siinkohal, et filosoofiakirves maha matta. Kui ikka "Elu tsitadellis", "Valgus Koordis" ja "Vallatud kurvid" kõlbavad Eesti Filmi Andmebaasis omamaise loominguna eksponeerimist, siis miks mitte ühe blogipostituse jooksul "Мой младший брат" kohta sedasama teeselda?

Jaan Saul kalurite bossina

Filmi andis mulle endine töökaaslane Ženja, kelle kaudu olen avastanud teisigi venekeelse veebi aardeid, mis muidu tavaliste eesti-eestlaste eest inglisekeelse guugli-müüri taha varjule jäävad. Lühike kokkuvõte "kamp Moskva noori otsustavad sõita Pribaltikasse, et teisi vaadata ja endid näidata", kõlas igatahes intrigeerivalt. Suuremad üllatused ootasid aga ees!

Suurlinnatüdruk Galja ja kolm võrkpalli(?)huvilist Pirita jorssi

Hiigellinna hoovides kasvanud keskkoolilõpetajad Dima, Alik, Jura ja Galja sõidavad tõepoolest maailma avastama, valideks sihtkohaks советский запад-i, täpsemalt Tallinna. (Nõukogude Liidu territooriumil "ilma luba küsimata" ringireisimine oli, muide, sel ajal suhteliselt uudne vabadus). Tore on vaadata, millise ihaldusväärselt kapitalistliku, peaaegu pahelise glamuuripesana on Moskva kinomehed ENSV pealinna kujutatud! Noored venelased hängivad Pirita rannas, uitavad öise vanalinna tänavatel ning veedavad aega šikkides restoranides ("Pärl"? "Pegasus"?).

Mõistagi ei jää tulemata ka kultuurikonfliktid.

Eelpoolmärgitud kapitalismivaimu esindav elegantne suller Matti (keda rõõmustaval kombel kehastab tulevane hittrežissöör Arvo Kruusement!) tühjendab kaardilauas noorte reisikassa ja mahhineerib siis rahatud poisid mööblipoe laotöölisteks. Näitlejaks õppida sooviv Galja (keda mängib imekaunis Ljudmilla Martšenko) langeb üleliidulise kunsti- ja kinoskene tähesära ohvriks. Veidraim metamorfoos tabab aga algajat stsenaristi ning luuletajat Alikut, kes algul Patkuli vaateplatvormilt avanevat turistlikku vanalinna-panoraami põlastab ("Ma olen modernist! Minu ideaal on siiski Le Corbusier!"). Toompeal hulkuvad Dima ja Galja leiavad Aliku vastu hommikut Toomkiriku seina ääres töinamas kiriku orelist tulvanud Bachi fuugade mõjul on mehikest tabanud barokk-šokk!

Arvo Kruusement väiksekaliibrilise ENSV mööblilaki-ärikana

Nüüd aga põhiline asjaolu, mis teeb "Мой младший брат"-ist täisverelise 1960ndate eesti filmi kandidaadi. Te ei arva seda ealeski ära.

Või siiski aimate, kui viitsisite läbi lugeda eelmise postituse, kus vaatasin vist küll kõige kuuekümnendatelikumat eesti mängufilmi "Tütarlaps mustas".

Ühesõnaga, Moskva keskkoolilõpetajad satuvad elu mõtte otsinguil tööle Hiiumaale, Ristna kandis tegutsevasse kalurikolhoosi "Prožektor"! (Ha-ha, õige vastus! "Rannaküla", kuuekümnendate eesti kino tõmbekeskus, Tõelise Elu kasvulava ning dekadentliku Linna vastaspoolus!) Noored suurlinnakutid saavad tööd kalalaeval, kohtuvad tormide, meremiinide ning loomulikult kaunite eesti rannapiigadega.

Mustvalge eesti kino ammendamatu lemmikmotiiv: protagonist tuleb linnast rannakülla ning tutvub lihtsa kohaliku neiuga.

Finaal, nagu ka filmi kulgemise tempo (umbes kaks korda hoogsam, kui siinmail tavaks) ja meisterlik kinematograafia on kuidagi ... meeldivalt hollywoodilikud, sedasorti emotsionaalset flow'd ei õpitudki Tallinnfilmis päriselt saavutama. Pole vist ka üllatav, kui arvestada, et 1960ndatel oli meil ikkagi vaid kaks kinostuudiot, samas kui venelastel aastakümnete pikkuse traditsiooniga "suure kino" tööstus.

ЧИТАТЬ ДАЛЬШЕ:

esmaspäev, 6. mai 2013

"Tütarlaps mustas" (Tallinnfilm, 1966)

Viimase EKA-semestri algul, kevadel 2007 uurin õppejõud Liina Siibilt, kas mõnes Eesti ülikoolis loetakse mingisugust ainet eesti filmide kohta. "Näiteks "Kinematograafia ja režii areng Tallinnfilmi loomingus" kohe võtaksin?" Nicht. Õppejõud vastab: "Ole nüüd mõistlik, sellise aine loenguid kuulaksin ise ka".

Veljo Käsper ja tema gäng võttel

Otsustan seepeale eesti kino kui õppeaine omal käel ette võtta: otsida ja leida, vaadata ja süveneda, kerida tagasi ja lugeda lisaks. Oh, ja muidugi ka: algatada maailma esimene eesti filmiblogi.

Nii sündis, ja mõnda muudki. Üsna pea leidsin end tüütamas eakaid režissööre, hiilimas sisse kinnistele (taas)esilinastustele, tolknemas Tallinnfilmi kontoris. Ühel grotesksematest hetkedest juhatamas sisse EFSA korraldatud filmiõhtut peamiselt pensionäridest publikule ühes kõledas vanalinna-saalis. "Nonii, tõstke palun käed, kelle lemmikfilm on "Don Juan Tallinnas"?" (Seeniorid vaikivad kohkunult).

Kevad 2013. EKA diplom ammu käes, aga "viimse õppeaine" lõppu ei paista! Vähe sellest: supersüvenemisel eesti kinematograafiapärandisse on avaldumas mõned küllalt pentsikud kõrvalnähud. Näiteks olen mõnda aega kahtlustanud süvenevat head-over-heels'i 1960ndate eesti mustvalgete filmide asjus, ja paranemise märke ei paista. Eriti nüüd, mil õnnestus rubriigist "Tahan-näha-filmid" maha kriipsutada pealkiri "Tütarlaps mustas". Oh, eriti nüüd!

... mustvalge Eestimaa suvi, tolmavad teed, sillerdavad merevaated, huugavad flöödid-fagotid-oboed, paranoilised interjöörid, pausirohke ning iseloomuliku "kuuekümnendate" hääldusega dublaaž, hullutavalt kaunis depressiivne peategelanna täpselt sedasorti kraam, millest ma eales ei tüdine, nagu ka Harry Rehe suurepärasest, itaaliapärase neorealismi-vungiga kaameratööst.

Kõigile neile, keda viimane lõik piisavalt üles kütta ei suutnud, selgituseks: ilma hääleta kuulates on "Tütarlaps mustas" nagu üks väga pikk Depeche Mode'i muusikavideo. (Pärast selle lause kirjutamist tekkis kange soov oma väitele ka praktilist tuge leida, mistõttu tegingi ühe. See oli lihtne, andku Mute Records mulle andeks):


Kuna sündisin 1975, siis otseselt kogemuslikus mõttes pole mul kuuekümnendatega justkui eriti asja. Ometi sain hipikümnendist osa oma vanemate juttude/vihjete kaudu ja hoolikal käekirjal kaustikutesse kantud päevikutest, mida mul on olnud au lugeda. Paistab väga sedamoodi, et neile olid 1960ndad sama, mis mulle 1990ndad: biitmuusika acid house'i asemel; "West Side Story" ennetamas "Trainspottingut"; öised kihutamised GAZ-21 "Volgaga" vs. öised kihutamised BMW 323'ga, samas kõik muu küsimus "kes ma olen", mittemillegiteadmise vabadus, lahendamatud suhteprobleemid jne. on alati üsna üks ja seesama post-tiineka-stuff.

(Ilmub "Tallinnfilmi" gaasilamp-logo. Värelevad odava "Svema" toorfilmi defektid, kriipsud ja kraapsud — tsiisas, esimese saja filmimeetriga on vahepeal vist küll põldu küntud , soundtrackil needsamad optilist päritolu eridefektid.  FADE IN: pilvitu juunitaevas lääne-eesti maastiku kohal.)


Reach out touch faith!

Rannaküla ja kumedad flöödihelid on "Tütarlapses mustas" kahtlemata kohal, kuid nagu enamasti meeldejäävate filmide puhul, on kõige lahedamad need asjaolud, mida oodatagi ei oska. Näiteks kübaratrikk, mille abil režissöör on Lilli Prometi järjekordsest (seekord ateismi-)propaganda-maigulisest käsikirjast suutnud ehitada küll kaks korda liiga aeglaselt kulgeva, ent mitmes plaanis huvitava, usutavate osatäitmistega kinematograafilise ajamasina. Musta riietuva emoprintsessi maailmaga äraleppimise lugu oleks mõne viletsama venna käe all saanudki tüütuks dialektilise materialismi ajupesupulbri-reklaamiks, ent Veljo Käsperi direktööritult tõstatab hoopis ajatuid, inimlikke küsimusi üksindusest, sallimisest, mõistmisest, aitamisest, kannatlikkusest. Kõva tulemus mis tahes eesti filmi kohta ka 47 aastat hiljem.

Tütarlaps (leedu tekstiilitudengi Gerlinda Koppelmani one-off filmiroll) valges

VAATA LISAKS:

  • Kaadris: Tütarlaps mustas (ERR, 2012)
  • Film ise Youtube'is, kaheksaminutiliste juppidena
  • Režissöör Veljo Käsper räägib "filmist ja selle tähendusest, filmide tegemisest ja vaatamisest, töötamisest lastega, filmi ja teatri erinevustest, näitlejate valimisest filmi, sealhulgas ka filmi "Tütarlaps mustas"." (Eesti Raadio, 24.01.1974)
  • Filmi kohta lähemalt Eesti filmi andmebaasis