Eesti filmid

"Haiguste ravi" (2011)

2011-12-05T10:27:00.009+02:00

... otsustasin 2 aasta eest, vaheldusteks teiste tehtud eesti filmide kallal kalambuuritsemisele, ka ise ühe kinopildi valmis teha.

Nüüd sai lõpuks valmis. Tulge ja vaadake! Neljapäeva õhtuni, kinos "Sõprus":

Loe lisaks:

Asko Künnap, Eesti popkultuur kui ravimatu haigus. Sirp, 07.04.2011
Mart Niineste, Arvustus: Haiguste ravi. Põlvkonnafilm. Kontrollitud. EPL, 16.03.2011

"Kolmnurk" (Tallinnfilm, 1982)

2011-04-11T08:30:00.015+03:00

Eelnevalt kirjeldatud autogrammi-episood tuletas meelde ühe varasema juhtumi, kus eestifilmid.blogspot.commi toimetaja (siis ca. 8-aastane Rapla jõnglane) ühest, khm, Võidu väljaku galeriist möödudes emalt kuulis, et "näe, seal on su iidol, mine ja küsi autogrammi!".

Toimetaja osutunud sel korral siiski liialt häbelikuks ning signatuurid jäänud signeerimata.

Toonane aukartus pole kuigivõrd imekspandav, sest heledalt valgustatud galeriis patseerinud lüheldast kasvu teksatagis tüüp oli kõige coolim mees Eesti NSV-s: animaator ja karikaturist Priit Pärn. Geenius, kelle käekiri oli mind juhatanud päästva salaukseni pooleteistmõõtmelisest, onude-tädide poolt koloniseeritud pärismaalimast; guru, kes suutis pooletoobisele provintsinagale selgitada loomise- ja väljamõtlemisrõõmu rohkem, kui ükski selleks volitatud “päris täiskasvanutest” üheski koolitunnis; eeskuju, kelle pärast sai kulutatud tosinate kaupa (rohelisi!) pastapliiatseid ning virnade viisi joonistusplokke!

Raske on täpselt sõnastada, miks “Kawasaki” mootorratast maa sisse lükkavad eit, taat, lapselaps, kass ja koer (või heinamaal kasvavad elektroonikaskeemid, ettevaatamatult silmapiirile astuv kauboi, "SOLK & CO" kirjaga kanalisatsiooniluuk või kirjatähe-mustriline jänes) mulle maagilisteks ning köitvateks osutusid. Tõenäoliselt teatasid nad lihtsalt vabadusest — vabadusest tsiteerida, mässata, sämplida, oma reegleid kehtestada, välja mõtelda ning valmis teha. Kohe.

Pärna multifilmidest tempokaimat kaverdamis- ning kollaažipillerkaari pakub Juhan Kunderi muinasjutul "Ahjualune" põhinev "Kolmnurk". Harva, kui mõne eesti filmi intriigi saab üheainsa jõulise ning naljaka lausega kokku võtta, aga — hihi, hõhõhõ! — sõnastagem: "Rutiiniks soikunud Viktori ja Julia abiellu sekkub elektripliidi alt ilmuv, mehhiklase-välimusega ablas pleiboi Eduard". (Heh-heh!)

Kadreeringueskiis "Kolmnurgale"

Agraarsest tondiloost linnalikuks ménage à trois'ks kohandunud hoogne melodraama mõjub praegu isegi tänapäevasemalt kui esilinastumise ajal (1982). Neliteist aastat enne Stockmanni kaubamaja avamist valminud multifilmis kujutatud külluslikud kulinaaria- ning toidumäed (mis Julia nobedate sõrmede all maitsvateks roogadeks valmivad) on vahepeal saanud meie argipäevasteks selverimaastikeks, ent mõjusid liiduvabariigi toidulettidel haigutanud tegelikkuse kontekstis iseäranis julma provokatsioonina, mistõttu otsustaja-onud "Kolmnurka" nõukogude ekraanidel väga näidata ei tahtnud. (Toomas Kall on irvitanud, et "Pärna peetakse ekslikult ühiskonnakriitiliseks autoriks, tegelikult räägivad eranditult kõik tema filmid hoopiski toidust".)

Kulinaarne ideaalpanoraam

Joon, mis tegelasi graafiliselt loob, on priitpärnalikult muretu. Nn. korralikult joonistatud asendite vahelt leiab ka täiesti robustse visandlikkusega vormistatud üleminekuid. Sellele vaatamata leiab "Kolmnurgast" ühe eesti filmi meeldejäävaima naispeaosatäitmise. Joonis-Julia on ebainimlikult täiuslik kombinatsioon: ahvatleva büstiga meelas blond andestav siresäärne seksikas gurmeevirtuoos:

Julia! Juliaaaaa!

Nagu päris-elus sageli juhtub, sekundeerib Juliale filmis ka paar ideaalselt sobivat, väärilist meespartnerit: a) ahelsuitsetav ilmetu jorss Viktor ning b) pidurdamatu libiidoga õgard-latiinopäss Eduard. Neil kõigil on üksteist justkui ka vaja (vt. nukker "perepilt", filmi tempot oskuslikult liigendava jalgpall-läbi-aknaklaasi episoodi lõpus), kui mitte millekski muuks, siis vitamiiniks rutiini vastu.

Moodne perekond

Multikasse on kollaažilikult põimitud välismaa ajakirjadest lõigatud silmi, suid, pakendeid ning nägusid (korraks vilksab isegi Marcello Mastroianni peanupp!), ja see kõik on põrgulikult cool. Plangul, millest kohvrite ning tärkava habemetüükaga Viktor mööda kosseredab, ripuvad näited idaeuroopa plakatikunstist. Puändina näidatakse ahjualuse Eduardi päriskodu, kuhu pettunud päka-gigolo pärast luhtunud romanssi siirdub — groteskselt slaavipärast korterit Šiškini "Kolme karu" ning iseloomulikku make-uppi kandva korpulentse daamiga, kes reageerib nimele "Veronika".

Vaata lisaks:

”Joone vägi". Eesti Ekspress, 25.04.2010
"Kolmnurk" Youtubes (mina ei pannud)
Osta DVD Artise kino letist!

Uus DVD vanade eesti dokfilmidega

2011-03-30T23:11:00.009+03:00

Kui sulle on meeldinud need filmid, millest siinsamas juttu on tehtud, siis teed ilmselt rumalasti, kui jätad ostmata vast-ilmunud deevedee "Andres Sööt: Kolm hetke möödunud ajast" (seda enam, et käesoleval nädalal saab seda Artise kino letist vaid 10€ eest!). Digi-taastatud kujul on plaadile saanud legendaarsed dokkarid "Jaanipäev", "511 paremat fotot Marsist" ning "Draakoni aasta".

Käisin DVD järel minagi, ning ohoo!, märkasin sealsamas ka maestrot ennast (seltsis Tallinnfilmi bossi G-Enkaga) hängimas. See on üks neid momente, kus mõistad end olevat õigel ajal õigesse kohta sattunud, ning eestifilmid-blogspot-commi kinoteeki lisanduski über-rariteetne, signeeritud reliikvia. Õu jees, ma ütlen!

"Lõppematu päev" (Eesti Kultuurfilm, 1971/1990)

2010-06-28T08:30:00.008+03:00

Ma ei tea ega mäleta eriti midagi seitsmekümnendatest, milles ma neli ja pool aastat veetsin. Siiski, paar udust pilti justkui oleks. Kuidagi tundub, et näärimees kinkis uhke "Tšaika" mudelauto nimelt 1979. aasta detsembris; samuti on meeles Rapla laadal 1978. suvel tehtud fotol mitte näha olevad kaks taburetti, millel ma isaga autokujulise pildistusstendi taga istun.

Kõigest, mida ma sel ajal muu-ilmas toimunu kohta praeguseks lugenud ja näinud olen, jääb mulje otsekui 1960ndate pohmellikümnendist. Hiilgebändid lagunesid, kodanikuõigused olid välja võideldud, narkootikumid näitasid oma jälgimat palet, terrorism ja sõjad levisid jõudsamalt, kui äsjaleitud vaba armastus või orientaalne filosoofia. (Vaata näiteks meisterfotograaf Dennis Stocki fotoseeriat "Road people" aastast 1971. Milline melanhoolia, milline post-misiganes-tunnetus!)

Dennis Stock. USA. A family of three lives in an old school bus converted to a motorhome. 1971.

Eesti, nagu teada, oli 1970ndateks pikemat aega asunud ühel hoopis teisel planeedil. Kodanikuõigusi, mille eest võidelda, polnud ega niipea ka tulnud; küllap oli sama vilets lugu ka erinevat sorti "ravimite" ja kõige muuga. Ometi näis miski värske ja mässuline loomisvaim õhus lehvivat: Rannapi ja Alendri "Ruja" tegi lauluväljaku keldris esimesi proove, noored ja vihased teatri- ja kirjamehed uuendasid teatrit ja kirjutasid enneolematuid raamatuid, kunsti-ilmas mürgeldasid ERKIst pääsnud vastsed arhitektid ja graafikud. Polegi ehk väga ootamatu leida eesti filmi (valminud samuti 1971. aastal, nagu eelpool kõneks olnud fotosari), mis seitsmekümnendate zeitgeisti jahmatavalt ehedal kombel selgitab, algajalegi ette maalib.

"Lõppematu päev" on niivõrd hea ja tähendustihe tervik, et ma parem ei üritagi sellest mingeid erakordseid momente välja tooma hakata — neid on filmis liialt palju. Ütlen vaid niipalju, et taas on tegu järjekordse fotograafid-krigistavad-kadedusest-hambaid filmiga, väga ilmselt seetõttu, et filmikaamera istus suurema osa ajast algupärase Haljala fotogeeniuse Peeter Toominga käes (kes ühel vahval hetkel korraks ka ise filmis vilksab, kui peategelase osa täitev vend Jaan Tooming kaamera enda kätte krahmab). Filmi kinematograafiline kude muutubki mõnel kiiremal montaažilõigul ära fotograafiliseks, kui stseenid-kaadrikompositsioonid näivad vahelduvat kohati lausa 24 kaupa sekundis, seejuures on igaüks neist väärt tagasikerimist ja paus-nupuga-mängimist. "Tavatult aeglane montaaž" my ass! Seda filmi võib vaadata nagu fotoalbumit!

Tegelasi filmist: kohverpeaga mees, massilauljad, kunstliku hingamise mannekeen ning paar Raekoja kulturiste vastsündinuga. Oh yes.

Tegevuse taustal vilksav 1971. aasta Tallinn näeb lahe välja — rohkelt suvalisi agulivaateid, taarapunkti-perspektiivi, aiaäärseid tänavaid; ei paraadlikke piduvaateid ega stampkaadreid. Otsemaid tulevad meelde mõned selle aja erandlikud ja motiivivalikult/pildistamisviisilt tänapäevalgi värsked Tallinna fotoalbumid, näiteks "Minu ja sinu linn" siis veel noorelt vihaselt teleobjektiivi-kauboilt Gustav Germanilt ning fotorühmituse STODOM (mille liikmete hulka ka Peeter Tooming kuulus) "Läbi linna".

Teine Tallinn

Sama pöörane ja meeldejääv kui kinematograafia, on ka "Lõppematu päeva" heliriba, isepäise folkheerose Tõnu Tepandi esituses. Peale kauaks kummitama jäävate tunnusmeloodiate ("Milline mees...", "Elu on...") prahvatab filmi keskel ootamatult valla ka üks kollaažlik helikompositsioon, millest kostab (ikka Tepandi!) nii gospelit, alpi joodeldamist, protestilaulu kui tangot. Seda kõike igaks juhuks veel viies eri keeles.

Seks!

Paistab väga sedamoodi, et vennad Toomingud, kaasrežissöör Virve Aruoja ja stsenarist/filmi laulude autor Paul-Eerik Rummo tegid "Lõppematust päevast" täpselt sellise filmi, nagu neile endile meeldis. Pole raske ära arvata, miks säärane vaba kinopillerkaar ja godarditamine Brežnevi-aja Eesti kulturnikutes ja igatmasti jupijumalates kabuhirmu tekitas ning noorte kinohullude fantastiline töö joonelt 19 aastaks riiulile saadeti. Sest kuhu ometi jäi moraal? Mida õpetlikku oli hüperaktiivsel karvamütslasest peategelasel öelda ENSV noorsoole, töölistele, talupoegadele?

"Lõppematust päevast" leiab ka mõned eesti kino ülisuurimad ülisuurplaanid

Vaata lisaks:

Väljumine kapist või siis riiulist. Sirp, 11.09.2009
Peeter Linnap, Astu parteisse ja nõua! Jaan Toominga ekspressionistlikud resistance-filmid ENSVs. Teater. Muusika. Kino, 01/2002
Värvifotod 1972. aasta Tallinnast
Eva Näripea, New Waves, New Spaces: Estonian Experimental Cinema of the 1970s. KinoKultura, 03/2010
Filmi saab vaadata Vimeos, parooli saab minu käest.

MAKING OF, osa 3: Plaadipoed

2010-05-11T16:25:00.007+03:00

Seoses filmi teema ja spetsiifikaga tutvunud eesti vinüülplaadi-skene erinevate avaldumisvormidega. Olen luhvtitanud plaadivirnu metalimeeste põrgukoobastes ("Kulä, mul' tuli see uus Metallica plaat ka ära" "Hõhöh, müüd mulle vä?"), oodanud piinavalt pikki minuteid pühendunud subkulturistide plaadikuudis, kus tõepoolest leidubki iga viimane kui plaat, mis Melodija alt eales ilmunud (oodates, mil eelnev klient lõpetab vestluse Nagra magnetofoni tööpõhimõtte üksikasjadest ning erinevate mikrofonitüüpide eriomadustest), tutvunud tütarlastega, kes valmistavad plaadikaantest moekaid poekotte ning sulatavad helikandjaist endist erinevaid moeesemeid. Kogemust kokku võttes olgu esitatud järgnev episood filmist "High fidelity" (1999). Iga viimane kui sekund sellest on tõsi:

"Oh now ... you know what? I'm not selling you this record ... this week. Maybe next week."

P.s. kui teid juhtumisi huvitab, kust saab mõistliku raha eest osta 1976. aastal Melodija alt ilmunud Jaak Joala eestikeelset 12" LPd (ainus eestikeelne Joala album! Heas korras!), siis küsige minult. Eww ... kui ma seda ise ära ostnud pole juba.

MAKING OF, osa 2: casting

2010-04-13T21:24:00.005+03:00

Castingu juures on kõige halvem see, et sa kohtad väga mitut täiesti erinevalt andekat inimest, kes täiesti tõsiselt ja päriselt sinu filmi antud osasse sobiksid, ja sa pead ühe neist mingitel x-kaalutlustel välja valima.

Kujutate ette, et Ricki olekski "Casablancas" mänginud mitte Bogart, vaid Ronald Reagan, nagu algselt mõeldud? Kas halvem või parem, aga see oleks olnud üks hoopis teine film, ärajäänud reaalsus, mida me ei oskagi ette kujutada. (Nagu ka Humphrey Bogartit vabariiklasest presidendina Valges Majas).

Ah, ja filmis saab osa täitma ka üks eesti popi kultusfiguure, kelle ainsaks tingimuseks on nõudmine see film kindlasti valmis teha. Uups, nüüd pole vist tõesti pääsu.

MAKING OF, osa 1.

2009-12-19T02:12:00.009+02:00

"Olen jälle KuKu klubis
siin on geeniused koos!
Ühe kuulsa kunstnikuga
targutan ja õlut joon!"

— ansambel Kurjam, "Joodikud on andekad".

EKKM pole KuKu klubi. Ega ka mitte von Krahli baar, kust just varvast viskasin, oh ei. Undergroundi all on üks teine underground, mis on palju underim, kui see pealmine. EKKM on midagi palju radikaalsemat: see on väike räämas putka alarahastatud Kultuurikatla küljes Linnahalli Statoili taga. Siin tunglevad praegu kõik need homsed lapinid, raidpered ja toomikud, kes hakkavad eesti kunsti esindama tulevastel bi- ja triennaalidel, kelle teoste eest hakkavad trendi tabada püüdvad kröösused kunagi maksma hingehindu ning kellele, lühidalt öeldes, kuulub tulevik.

Seenioride vabakava: kui ma südaöösi EKKMi jõudsin, olid härrad ans.-st EXTRA FINE juba täies hoos.

Olen häbiväärselt minema hiilinud (paid töökaaslased, andestage mulle) oma armsa töökoha jõulusöömaajale järgnenud Mutandi-külastusest, kuna mulle on ootamatult helistanud endine filmiõppejõud JK, kellele juba kaks kuud tagasi stsenaariumi läkitasin, ja kellest pole kippu ega kõppu olnud. JK käsib resoluutselt Krahli kukele saata ja otsemaid EKKMi ilmuda, et stsenaariumist kõnelda.

On ütlematagi selge, et reede südaöösel tuleb igatmasti sisukate jutuajamistega kiirustada, enne kui viinakurat, popmuusika ja juhuslikult kohatud ammu-tuttavad emba-kumba rajalt maha võtta jõuavad.

JK osutab asjaoludele, mis talle käsikirjas meeldivad, samas toob koolitunnist tuttaval moel ülima lühiduse ja konkreetsusega välja asjad, mis skripti II osa juures praegu lonkavad (ja mida ma salaja tegelt' ise ka veidi kahtlustanud olen). Tõtt-öelda on õhtu väärtuslikeimaks avastuseks fakt, et olen olnud liiga laisk II osa läbi mõtlema ja kirjutama.

p.s. Homme on esimene castingu-päev. Sõber M leidis Youtubest ühe noore ja andeka Rakvere tüübi, keda hakkame proovima filmi peategelase osasse.

MAKING OF, osa 0.

2009-12-12T13:29:00.005+02:00

... ma olen praeguseks irisenud ja urgitsenud täpselt kahekümne eesti filmi kallal. Püüdnud vähem lahmida "meeldib-ei meeldi" skaalal ja rohkem leida peidetud tähendusi, tahtmatult tabatud ajalugu, kontekste, tabamatut meeleolu-võluvärki.

Aga nüüd olen sattunud teisele poole rindejoont, mässinud end ise ühe (lühi)filmi tegemisse. Täitsa õhinaga ja vabatahtlikult. Mistap hakkan ka siinsamas üles tähendama nimetatud kinematograafilise ristiretke erinevaid etappe.

Miski ei motiveeri laiska, ent vähegi kohusetundlikku inimest rohkem, kui jagatud lubadused midagi valmis teha.

EKAs õppides sundisid avantüristlik meelelaad pluss "nähtamatu akadeemiline käsi" mind kahel korral olukorda, millest ainepunktidega väljumiseks olin sunnitud midagi filmikujulist ette näitama ("Fosformees" Andreas W-le detsembris 2006 ja viimane koolitöö, "Harilik eesti sigakass", Jaak Kilmile aasta hiljem).

Filmikambas on peale minu üks terava mõttega populaarkultuurilemb sõber M, kellega kahasse olen pärast poolt tosinat rohkem või vähem kehva treatmenti, stsenaariumihakatist ja storyboardi valmis kribinud filmiloo, mis on (vähemalt autorite) jaoks oma põnevust säilitanud ja mille "materjali tahaks tegelt' juba näha".

Tüüpilisi algajaid filmimehi võtteplatsil

Siinkohal: kui mõni selle blogi vähestest lugejatest juhtub jagama meie napakavõitu huvi eesti filmide, popkultuuri, -muusika ja -ajaloo, "Melodija"-vinüülide, linnalegendide ja kahetuhande-nullindate zeitgeisti vastu, ja sooviks meie stsena lugeda ning selle kallal iriseda (please,do!), siis kirjutagu mulle iimeilile.

Võtted on plaanitud toimuma märtsist maini 2010. Filmil aitavad reaalsuseks saada Overall ja Cube Productions.

DVD "Unustatud Eesti lühimängufilmid I"

2009-09-19T13:42:00.002+03:00

... on saadaval 2009. aasta ajakirja "Teater. Muusika. Kino." numbri 8/9 tasuta kaasaandena. Sisu vastab täielikult pealkirjale, järjekorranumber "I" annab lootust veel teisegi plaaditäie tulekuks. Mine ja kraba kohe!

Suvine interluudium supermarketis

2009-06-29T10:54:00.007+03:00

Seisab eestifilmid.blogspot.commi toimetaja selveri DVD-korvikese ees. Korvi küljel on plakat "Siin kõik filmid 25.-!"

Teiste seast paistab eesti filmi "Kuldrannake" külg.

"Kallis, raip," mõtleb toimetaja, "peaks allahindluse ära ootama."

Welcome to hell!

"Tühirand" (Kuukulgur Film, 2006)

2009-03-09T06:24:00.016+02:00

Don't know what i want but i know how to get it

— Johnny Rotten

Kui olin umbes 20, polnud mul vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Aega oli lihtsalt nii mõttetult palju, mistõttu jõlkusin mööda Eestit, sõitsin jalgrattaga pikki vahemaid, hääletasin sinna-ja-tagasi, lugesin palju raamatuid. Säärasel moel prepareeritult osutusin ühel hetkel vastuvõtlikuks Mati Undi teostele, mille minategelastega oli äkki ootamatult kerge sinapeale saada.

Olen "Tühiranna" DVD-d nüüd mitu korda vaadanud ja pean tunnistama, et see film meeldib mulle rohkem, kui "Sügisball" (milles jätkab ühe osalisena tegevust "Tühiranna" peategelane, düsfunktsionaalne eesti kirjanik Mati). "Sügisball", seda juba stsenaariumi aluseks oleva romaani ülesehituse tõttu, kipub minusuguse keskendumisvaeguri jaoks filmina liialt laiali hargnema. "Tühirannas", seevastu, seisab kogu story väga meisterlikult koos; film haarab sind, see tirib sind koos osalistega kaasa — läbi jahedate merelainete, üle leige rannaliiva, läbi metsa, heinaküüni ning lõpuks lennujaama peldikuakna — märkamatult, kuid kindlalt.

See on kindlasti üks neist asjadest, mida ma tahan, et minuga filmi vaadates juhtuks.

Eduard: "WTF?!?!"

"Tühiranna" tegevus toimub (nii raamatus kui filmis) mereäärsetel maastikel. Kes vähegi eesti filme vaadanud, peaks nüüd ohtu haistma! Sest — mida hakkab "keskmine eesti filmimees" peale materjaliga, mille tegevus toimub suvel, õues, Eestis? Loomulikult joobub ta "imekaunist eestimaa loodusest" ja iseenda geniaalsusest, vuristades üles võtta kilomeetrite kaupa maalilisi üle-heinamaa-kraanavõtteid, fantastilisi päikeseloojangu-vaateid ning iiveldamaajavates kogustes "idülli" ja "romantikat", kuni on täiesti unustanud, mis filmi sai õigupoolest tegema tuldud.

"Tühirannas" nähtav maastik torkab silma sellega, et ta ei tüki peale, vaid on loomulik. Ma ei tea, kuidas filmitegijad suutsid "... kas minu kodumaa on nii ilus väää!?!?!?"-lõksu vältida, aga ma kahtlustan, et nad tegid seda meelega. Karged kodumaised õue-atmosfäärid on filmis vägagi tuntavalt olemas, kuid erinevad oma kujutusviisilt harjumuspärasest estploitationist sama palju, kui Maarja Jakobson erineb Maamees-otsib-naise-Üllest.

Kõigile neile, kes ei viitsi raamatuid lugeda, peavad Unti tüütuks neurootikuks või ei suuda taluda "surmava aeglusega kulgevaid liikumatus üldplaanis kaadreid" (näed, ma vist hakkan neid varsti armastama), võiksid "Tühiranda" vaadata kasvõi viiuldaja Eduardi (Taavi Eelmaa) pärast. (Kujuta ette sihukest siilipea, vuntside ja "Marati" trussikutega 1980ndate keskpaiga kultuuritõusikut, kes üritab sinult naist üle lüüa ega väsi eneseimetlusest). Teist nii traagilist, naljakat ja ärritavat tüüpi annab eesti filmidest otsida!

"Mina lähen järgmisel suvel koos kellade orkestriga, suvetuurile!"

Vaata lisaks:

”Tühirand” – maal armastusest ja ängist. EE, 18.01.2006
TÜHIRAND JA MAAILMA ÄÄR. Mati Undi „Tühirand“ ja „Võlg“ filmis. Teater,Muusika,Kino 3/2006
Kaarel Nurga fotod filmi võtetelt

"Täna öösel me ei maga" (Taska Productions, 2004)

2009-03-02T05:00:00.005+02:00

Filmiblogide pidajatel on kaks põhilist kiusatust. Ei, kolm:

a) kirjutada liiga palju
b) armuda ära oma geniaalsetesse lausetesse
c) muutuda snoobiks elevandiluust tornis.

(Ja üldse on filmidest blogimine lihtsaim tee enda väidetava "intellektuaalsuse" tõestamiseks. Öööh, see on tõesti niiii talumatult kerge, umbes nagu filmivõtetel salaja "heade fotode" pildistamine: keegi teine on sinu eest vaeva näinud, ideid koondanud, midagi lõpuks valmis teinud ja võttegrupile maksnud. Iga amööbist keerulisem eluvorm on teatava koguse filmide vaatamise järel suuteline leidma rohkem või vähem ilmseid seoseid, noppima tihedast kinematograafilisest märgisüsteemist meelevaldseid metafoore, teostama "huvitavaid", ent küsitavaid kõrvutusi klassikaga).

Eesti filmidest kirjutamise juures on õnneks paar eelist: kuna nad on valdavalt eesti keeles, siis on sul võimalik a) saada aru, mis toimub, samuti b) ei teki tüütut kultuuritõlke-kahtlust (tunnistage, kõik kes te ummistate kord aastas PÖFFi saale, olles ühtäkki hullumiseni huvitatud kõigist neist uruguai psühhodraamadest, burjaadi-tseiloni-inuiti seisundifilmidest ja pseudo-1970ndate rootsi-iraani-kalifornia sexploitationist!) ehk küsimust "mida kuradit on minul selle kõigega pistmist".

Olles end äsjaloetletud argumentidega üles kütnud, söandan laskuda allmaailma, varjuderiiki, eesti kino Mariaani Süvikusse, et kohtuda tõenäoliselt halvima eesti filmiga, mis eales tehtud.

Ettevaatust! "Täna öösel me ei maga" vaatamise kogemus võib sundida sind ümber hindama oma seniseid seisukohti eesti filmi asjus! Ootamatult võib selguda, et ... "Hundiseaduse aegu" on jummala hea ajaloofilm! Et "Kuldrannake" on põnevust pakkuv psühhothriller! "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" on ... naljakas! "Varastati Vana Toomas" — tasemel muusikafilm! Isegi Taska Productionsi eelnev eepos — "Nimed marmortahvlil" — paistab TÖMEM kõrval täiesti tasemel saavutusena (nagu tõenäoliselt ka selle porno-cover Aivar Palumäelt, "Imeb marmorvahvlit". Olgugi, et seda šedöövrit pole minu silmad veel näha saanud).

Ühesõnaga: Jeeriku pasunad hüüdku, EFSA ühendkoor laulgu, Simmaniduo ja Metallica ühel laval koos Londoni Filharmoonikutega! "Täna öösel me ei maga"!

Peter Franzén meets Tiina Pargi Soft

... stsenaarium, dialoogid ja režii on tõepoolest kohutavad. Krimifilmina on TÖMEM viletsam ja puisem, kui keskmise "Ohtliku lennu" või "Kelgukoerte" mistahes episood; "seisundifilmina" kvalifitseerumist takistab külateatri tasemel lavastajatöö.

Ometi leiab kiuslik vaataja filmist ka mõndagi tähelepanuväärset. Vaateid öisele Tallinnale, näiteks, mis paistavad läbi ungarlasest operaatori kaamera usutavalt sumedad! Samuti on filmis üsna täpselt markeeritud komplekt ihaldusväärseid Hea Uue Eesti Elu atribuute anno 2004: hiigelsuur korter vanalinnas; lahmakas BMW; heledad D&G teksased valendamas igaveses suveöös.

Rööök! Viimatinimetatu tuletab kohe jälle meelde Priit Võigemasti kehastatud hägusa linnaludri ning seejärel lõputuna tunduvad hetked laulva (LAULVA!) Carmen Kassi seltsis — hirm ja õõv, täitke mind!

Ühes kahtlase "taktikalise vormivõtte" maaletoomise osas suutis TÖMEM olla ka esirinnas. Seda mitte mingis ülekantud tähenduses, mõistagi. Kannatuste rajal, teel lõputiitrite poole, välgutataksegi (diskreetse läbi-võre-võtte abil) vaataja silme ees kuulsaima eesti modelli rinnapartiid.

No tõesti, kohustusliku Kassi-paljastuse ärajätmine olekski olnud selle filmi viimane šanss üllatamiseks, nüüd aga defineerisid Super-Taskad hoopiski "tinast päästerõnga" paljude järgnevate "nalja-" ("JULT": prl. Pohla!) ja "noorte-" ("Mina olin siin", prl. Kõre - ei jõua ära oodata!) -filmimeeste jaoks: "Kui algsed parimad kavatsused on luhtunud, serveeri (mees*)vaataja lohutuseks mõni lahtirõivastatud eesti meedia/kultuurikangelanna".

* "Sügisballis" peeti siiski meeles ka nais-auditooriumi, kus kõigi teatrihuviliste eesti kontorineiude rõõmuks kõigub kaadrist läbi tuntud kultuuriheerose vinnastatet tõivet!

Öööööörgh, roarrrr, korrr!

Üks kuri, kuid samas ülimalt lõbus arvustus movies.ee's
Filmi, khm, ametlik veeb

"Kevade" (Tallinnfilm, 1969)

2008-12-07T00:39:00.035+02:00

"Kevade" on üks väheseid, peaaegu ainus eesti film, mis mind PÄRISELT puudutab ja ligi pääseb, ning mille mõju jõuab kohale enam-vähem nii, nagu selle tegijatel vist ka tegelikult plaanis oli.

Viimane asjaolu — tabavusprotsent? resultatiivsus? — wtf! — on eesti kinos minu arvates natuke täbar teema. Tõesti, mulle meeldivad paljud eesti filmid, aga enamasti köidavad neis asjad, millel pole midagi pistmist filmi režissööri/stsenaristi/produtsendi taotlustega.

Võtkem sealtsamast, kuuekümnendatest kasvõi: "511 paremat fotot Marsist" pidi kõnelema Tallinna kohvikukultuuri allakäigust, aga kukkus välja kui kinematograafiline ajamasin. "Pimedad aknad" pidi rääkima südantlõhestava poliitloo saksa okupatsioonist, ent osutus hoopiski jõuliseks film noiriks, mille vaatamisel ma enamasti heli välja lülitan (vastselt DVDna ilmunud versioonil ka, excusez-moi, restauraatorid ja pealelugejad!).

"Kevade" puhul tundub olevat õnnestunud kõik see, mida autorid tegelikult ka ise lootsid — räägin siinkohal siis mõlemast debütandist, Lutsust ja Kruusementist. (Kõigi filmidilet.. vabandust, -debütantide igavene lohutus: paljude arvates parim kinosaavutus siiani, "Kodanik Kane" (1941), oli selle režissöörile samuti esimene kord filmi teha).

"Kas siis vene keel on raske?"

Filmi-"Kevade" algse käsikirja autoriteks olid seevastu kaks superprofessionaali: Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk. Spekuleerin ilmselt ülekohtuselt, aga — antud oludes, 1960ndate lõpu Tallinnfilmis, oleks nende "Kevade" saanud tõenäoliselt olema midagi muud, ja päris kindlasti oleksid sealt puudunud need värsked, siirad ja tabamatud asjaolud, mis saavad filmiks vaid (läbikukkumishirmus) oma tööd ülipõhjalikult tegeva esmafilmimehe tahtel ning mis "Kevade" tema praegusel kujul nii eriliseks teevad.

Värsked, siirad ja tabamatud asjaolud!

Kui nüüd sõrmede peal arvutada, siis 1969. aastal oli Lutsu raamatu tegevus (1890ndad) sama kauge minevik, kui praegu näiteks 1930ndad (millesse on asetatud näiteks kodumaise ajalooseebika "Tuulepealne maa" osad). Küllap oli veel saadaval inimlikku kogemust selle kohta, kuidas 19. sajand rõivastus, oli või lõhnas; aga võibolla olid 1890ndad Eestis 1960ndatele tegelikult lähemal, kui me praegu oskame arvata (filmi kostüümikunstnikku Krista Kajandut üllataski kõigepealt "tolleaegse moejoone lähedus tänapäevale").

"Tahad, ma ootan sind vana paju juures?"

Jällegi, mina pole 19. sajandil elanud, küll aga olen kursis mõnede subjektiivsete, kaudsete asitõenditega. Ja kinematograafiliselt loodud atmosfäär "Kevades" klapib nende asitõenditega igati, niipalju kui mina asjast aru saan.

(Viimane lause tuletab meelde, et mul on loll harjumus alustada lauseid sidesõnaga. Ma tean, et see pole korrektne, aga tundub siiski iga kord õige. Sama "vea" pärast näägutas kord noort Kaur Kenderit tema kirjandusõpetaja ja nõudis aru. Õpilane K. oleks täiega plindris olnud, ent viimasel hetkel ilmutas talle end päästev, kuulikindel tsitaat-alibi: "KUI Arno isaga koolimajja jõudis, ...")

Filmi atmosfäär püsib tugevalt mustvalgel pildil ja Veljo Tormise muusikal. Filmi mittevärvilisuse algseks põhjuseks pole mitte filmitegijate otsus, vaid kasinad olud — Tallinnfilmi jaoks oli "Kevade" näol tegemist ju ikkagi odavapoolse B-filmiga (1969. võtteaasta "A" oli filmistuudios loomulikult "Viimne reliikvia"!).

Kindlasti üks eesti kino ikoonilisemaid kaadreid

Filmi operaator Harry Rehe, kes mõistis "mustvalge" eeliseid konkreetse teose kontekstis, kinnitas aga oma esimest filmi tegevale Kruusemendile, et MV on "Kevade" puhul igati okei. Ilmselt polekski värvifilm suutnud lõplikult kanda seda erilist emotsionaalset tihedust ja ajamasinlikku selgust, mida Harry Rehe ülesvõetud suurepärane mustvalge liikuvpilt "Kevades" pakub. (Pealegi toimub ju suurem osa raamatu ja filmi tegevusest, vaatamata pealkirjale, hilissügisel ja talvel).

Iseloomulik on, et Lutsu-aegne Palamuse saab kaameraga kinni püütud, kasutades sagedasi "kuuekümnendate kino" moodsaid ülisuurplaane (väidetavalt 31,5% kogu kaadritest!), käsikaamera-võtteid ja sissezuumimist (tule Hitchcock appi: filmis tundub olevat isegi üks dolly-zoom! Leidke see ise üles!). Samas: kogu see trikitamine passib ju väga hästi rahutu noorusega, kelle kanda on raamatu/filmi tegevus.

* * *

Nõukogude Eestis ei pääsenud ükski film linale enne, kui vastavad asjamehed Moskvas seda olid lubanud. Niipalju kui mina olen aru saanud, põhjustas "Kevade" nõukogude filmitsensorites täielikku ükskõiksust ja nõutust: mis toimub, mingi igav vanaaegne lastefilm, чего?? (Ainuke kommentaar tuli ühelt tsensoritädilt, et "selle kandlega poisi parukas istub küll väga halvasti" — seejuures ei kandnud Rein Aedma filmis muidugi mingit parukat, vaid omi juukseid).

Loomulikult vuhises "Kevade" mõte, kontekst ja tähendus kaugelt üle nonde poolharitud poliitmurjanite hõredate pealagede. "Kevade" oli (ja on) film Eestist ja eestlastest, neist umbes miljonist-mõnesajatuhandest "tuimast inimeseloomast", kes tüütu järjekindlusega sellessamas igavesti lumelörtsises kohas päris mitu head aastatuhandet hinges on suutnud püsida. Film ennekõike neile endile.

Kui vaid seltsimehed oleks teadnud, kui ohtlikku kraami nad tegelikult eesti kinovaataja silme ette lubasid: kodu, heinamaad, päikesepaistet!

VAATA LISAKS:

"Agulis" (EDG stuudio, 2001)

2008-09-25T08:00:00.010+03:00

Paneelmaja-ängi-erist kiire kõrvalehüpe ajaloolistesse puitasumitesse!

Ühel varasügisesel lõunatunnil sõnumdas eestifilmid.blogspot.commi toimetusele sisekujundaja Maris, kes nõudis Kalamajas, Kopli tn. 11 juba mõnda aega tegutsenud kohviku avamispeo tarvis paslikku omamaist filmiprogrammi.

Mõistagi oli säärasest pakkumisest võimatu keelduda.
Juba ainuüksi fakti pärast, et Kalamajja on üle 60 aasta taas tekkinud koht, kus saab hommikul kella 8-st värske ajalehe kõrvale korralikku kohvi luristada ja pirukit süüa — ilma, et oleksid sunnitud osa saama mõne juhusliku ässhõuli joomingujärgsest kehakeemiast liiga valju popza saatel.

Kohvik, niisiis, ja Kalamaja.
Esimesega on lihtne: Andres Söödi 1968. aastal kohvikutes "Pärl", "Moskva" jm. üles võetud candid-dokkar "511 paremat fotot Marsist" on lihtsalt liiga möödapääsmatult hea, et selle peale mitte tulla. Samuti, olles kuulnud kohvila omanikeringi kuuluvat üht osatäitjat vastuolulises Inturisti-ümberriietuskomöödias "Don Juan Tallinnas" (1971), on selge, et see on kindlasti see.

"Eestifilmid" esitles: Marsi-film ühel hoovikino linadest.

Ent milliseid filme on siinmail tehtud Kalamajast? Põhja-Tallinnast? Äärelinnast-agulist üldse?

Tuletasin meelde ja guugeldasin nagu jaksasin, aga paistab sedamoodi, et 20. sajandil siinkandis kahjuks antud teemadele filmilinti ei kulutatud, parandage mind, kui eksin! (Iseloomulik, et kultuslik tsitaadivaramu "Kuulsuse narrid", mille meeldejäävalt varblasehäälsed agulistseenid on filmitud Haapsalus, polnud ju isegi mitte telefilm, vaid -lavastus).

Nõnda leiabki esimesed kolm filmi millenniumivahetuselt, parimal neist autoriks põhjatallinlane Õnne Luha, ning pealkirjaks — oh seda üllatust nüüd! — "Agulis".

Üks, mida tolle filmi juures kohe rõõmuga märkad, on autori täielik distantsipuudus kujutatavast. Ei mingit vaese-mehe-matitalvikut ega autoga kohalesõitnud kesklinlase patroniseerivat võltsromantikat. Kaamerat hoiab ja kaadreid valib ehtne insaider!

Tõde plangult, kloon-eided trotuaarilt.

Režissöör Luha näitab meile asukohti, inimesi ja detaile, mille märkamiseks pead ise neist iga päev mööda/läbi jalutama. Vähe sellest siis, et näitab! Autor on hea seisnud, et vaataja ka aguli helilisest küljest osa saaks: harilikult üsna kahvatupoolseks jäävat kaameraheli on "Agulis" käepäraste vahenditega kuuldavamaks-elavamaks turgutama kaasatud toonase "TPÜ filmi ja video õppetooli helirežii tudengid".

Tulemus on ühtaegu lustakas ja groteskne (minu personaalsed lemmikud: tasane kellukesehelin lumikellukesi hoidva eidekese ilmudes; üllatunud kassinägu pitskardindatud aknal, taustaks Toomas Lassmanni "telenovela" hääl ).

Fantastiline kaader papliõie-tolmuga ning 1970ndatelik Tallinnfilmi-moment. Režissööri fotograafiharidus on ilmselgelt täie ette läinud.

Kuna elasin oma esimesed 12 aastat ise kõige hullemat sorti agulis — Rapla "eeslinnas" nimega Veneküla, siis oli antud filmi näol tegemist üsna mõjusa déjà vu-tripiga. (Veneküla oli nagu omamoodi Rapla Supilinn, Kalamaja või Kopli. Nn. korralikud lapsed uutest paneelmajadest sõitsid vahel oma ilusate jalgratastega Piiri tänavale, et retooriliselt küsida "Mis te e l a t e g i siin vää?").

Soome päritolu rohelised, kollased ja punased barakid, mis algselt mõeldud vene ohvitseridele ja nende prouadele, olid 1970ndate lõpuks üksjagu amortiseerunud, ohvitseride ja nende kombinee-on-õhtukleit-kaaslannade asemel asustasid värvilisi elamiskuute ammugi igatmasti nõukogude indied ja outcastid: joodikud, vanaeided, kassid, kultuuritöötajad, "vallasemad", Led Zeppelini kuulavad mässumeelsed veoautojuhid, hullud leiutajad ja terve kari lapsi.

Kas ma peaksin lisama, et seal oli lõbus?

* * *
P.s. Viimasel ajal on Põhja-Tallinnas siiski agaralt filme teha vihutud. "Sügisballis" nähtud õmblustsehh, palun väga, asub endises "Rauaniidi" õmblusvabrikus Põhja pst. 7; "Magnuse" tegevuse jooksul tuigutakse kaameraga endise kino "Diana" ("Lembitu") katusel ning Vana-Kalamaja kaugemas otsas. Eriti naljakas oli aga näha vastlinastunud nn. noortefilmi "Mina olin siin" võttegruppi rähklemas Erika/Kopli ristmikul asuva hiinaka ees, mis on küll üks rahumeelsemaid kohti terves linnas.

VÄIKESED PUUST LINGID:

Agul paneb progressikultusele mehiselt vastu. Sirp 08.02.02
Kaks liitrit õlut ja sada grammi viina. Teater Muusika Kino, veebruar 2002
Linnafotograaf Andres Kõnno mastaapne fotokogu Teisest Tallinnast.

"Sügisball" (Homeless Bob Production, 2007)

2008-09-22T23:00:00.006+03:00

"Tulevik on ammu pärale jõudnud.
Seda pole lihtsalt võrdselt laiali jagatud".

— William Gibson, "Gernsbacki Continuum".

Enne ”Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil. Õigem on ehk öelda: enne Mati Undi ”Sügisballi” olid Mustamäe ja Õismäe küll täiesti olemas, sinna himustati vene ajal korterit, seal elasid tuhanded inimesed, kuid need olid nähtamatud kohad ja nähtamatud inimesed. Nähtamatuteks jäid nad seni, kuni ”Sügisball” oli kirjutamata.

— Viivi Luik, Keel ja Kirjandus 10/2005

"Sügisballi" kohta on kirjutatud rohkem artikleid, arvamusi ja arvustusi, kui kõigi teiste 2000ndate eesti filmide kohta kokku. Tuleb tunnistada, et on ka põhjust (sisukaima neist — "Lasnamäe metamorfoosid" — leiab filmi DVD vahelt, autoriks Jan Kaus).

Paneelmaja-ängi-eri nurgast vaadatuna leiab "Sügisballist" üksjagu tuttavat kraami: nii ringhoovilikult kidakeelset dialoogi kui kõmisevat ma-pole-turist-ma-elan-siin-pateetikat.

Pean tunnistama, et mina kui vaataja virgusin alles kusagil poole filmi paiku, tõenäoliselt stseenis, kus Rain "vaese-mehe-serge-gainsbourg" Tolki kehastatud Mati teatab keskealisele krõõbile ööklubis MIRAAŽ: "Te olete kaunis, jumalanna!"

Ja ometi paistab väga sedamoodi, et "Sügisballis" luuakse midagi, mida meiekeelses kinos "varem olemas polnud".

"Need majad ei suuda minevikku kuigi kaua kinni hoida," ütleb filmis Mati oma tagasitulnud pruudile lõputiitrite eel. "Võibolla sellepärast, et nad on tuleviku peale mõeldes ehitatud".

Eks olnud, Tallinna paneelmaja-asumite rajamisel arvestati nende elueana ca. 25 aastat, tegemist oli vaid kõigi mugavustega vahepeatusega, teel mineviku kitsikusest helgesse tulevikku? Sellise peagi pool sajandit kestnud oleviku kummastavat kestvust rõhutab ka filmis kasutatud stiilisämplite segapuder — ahistavad 1970ndate restorani-interjöörid kohtamas moodsaid Schüco pakettaknad; vastse ostumarketi taevavalgus vaheldumas "villu järmuti kujundatud" valgusreklaamiga MIRAAŽ ööklubi seinal.

"Sügisball" on tähtis, kuna ta räägib neile, kes kuulata-vaadata viitsivad, olevikust ja selle ajaloost. Paneelmaja-keskkond (ja -aeg) pole "Sügisballis" enam fikseeritud paratamatus, force majeure, objekt, vaid lihtsalt üks kõrvalosatäitja, oma ajaloo ja psüühega. Miski, millesse ei pea enam lugu jutustades klammerduma, vaid mida võid rahuliku, kõrvalseisja pilguga silmitseda.

Äkki see ongi see, mis siin nähtavaks muudeti, ja mida eesti filmis varem polnud olnud?

EKSTRA:

"Sügisballi" kodulehekülg
Kaarel Nurga fotod filmist
Filmi treiler Youtube'is

"Ma pole turist, ma elan siin" (Tallinnfilm, 1988)

2008-08-19T01:00:00.006+03:00

Tagasi "Paneelmaja-ängi-erri"!

Suvi 1986 Eesti NSV-s: luitunud propagandaplakatid tolmhalli pealinna seintel, sitsikleitides vene naised trollipeatustes, päiksekiired suvilate ette pargitud "Žigulite" kuumaval värvil ning inetud prillid Karl Vaino (kes näib hetkel valitsevat minevikku, olevikku ja tulevikku) koonul.

Et aeg soosib konformismi, mitte oma peaga mõtlemist, on Tallinnfilmi stsenaariumide-ahjus vesi. Mistap korraldatakse avalik stsenaariumikonkurss lootuses, et loomekriisis kirjanikud ja muidu grafomaanid äkki midagi lahedat kokku kirjutavad.

Dokkaadrid "Viru" ärikatest / Feliksi piknik ristmikul

Ja ennäe! Polnudki tühi töö ega vaimu närimine! Nn. tuntud kirjanike stsenaariumikatsetused osutusid paraku ebahuvitavateks, küll aga laekus põnevat kraami täiesti tundmatutelt tüüpidelt. Üks käsikiri ("Kivilinna Külalised", autoriteks Kalle Käsper and Andres Paling - tunnete vä?) jõudis kinolinale juba kahe aasta pärast kui "Ma pole turist, ma elan siin".

Kuuldavasti polnud pealkiri sugugi ainus asi, mida režissöör filmi tehes omatahtsi ära muutis, mistõttu üks originaalkäsikirja autoritest keeldus produktsiooni lõpuks igasugusest kaastööst. Aastateks 1987 ja 1988 oli Nõukogude Liit juba igas mõttes pankrotis, ühtäkki oli saanud võimalikuks vabam mõtelus ja rääkimine olevikust, tulevikust ja sellest mis tuleb (ja Karl Vaino oli pruunide pintsakuhõlmade lehvides Toompealt just Moskva rongile silganud). Sestap võib aru saada, et lisaks käsikirjas sisaldunud "linliku võõrandumise" teemale hakkasid Urbla peas kaasa rääkima ka hoopis teistsugused, sotsiaalpoliitilised hääled.

Varjamatult vaenulik Lasnamäe ja tema eluvormid

Osa filmis kõlavaid arutlusi ja sisemonolooge kõlavad tänases post-integratsiooni-Eestis küll üsna ebakorrektsete, kuid — olgem ausad — mitte vähem aktuaalsetena: "Kes nad üldse on? Kes nad siia kutsus, ja milleks? Kas nad üldse teavad, mis kohas nad on?" Täpselt samadeks küsimusteks annab suur osa Tallinna elanikest (kellest paljud polnud "Ma pole turist, ma elan siin" valmimise aastaks veel sündinudki) põhjust ka 20 aastat hiljem.

Kesklinlikud väärtused: ihaldusväärsed, ent kättesaamatud

Filmi algus on sisu poolelt üsna reibas, hargnevad küllaltki kaasahaaravad tegevusliinid (linnahipist peategelase Feliks Kramvolti arenev sõprus kinnisvarasahkerdajast Mardiga; Mardi vuajeristlik suhe siresäärse tennisetütarlapsega), kuid umbes esimese filmikolmandiku lõpuks hajub "Turist" ära painajalikult pseudofilosoofiliseks kaheksakümnendate "seisundifilmiks". Linnaliku paneelmaja-ängistuse vahetab välja kõige halvemat sorti ""Loomingu" raamatukogu"-eksistentsialismihala! ("Kes ma üldse olen / ja mida ma otsin siin väiksel Eestimaal"-blabla). Hoolikalt plaanitud katarsis jääb ära, sest igatmasti nõretavast sümbolismist selles filmis saab palju varem hoopiski raskekujulise üledoosi.

Nagu ma "Ringhoovi" puhul juba kaeblesin — ENSV 1987. pole päris see "seisund" ajateljel, kuhu tahaksin tagasi sattuda, kasvõi kinematograafiliselt. Vaesus, vegeteerimine, porised Ikarus-bussid, ebaviisakad inimesed ja sitt kliima — õööööäääääääggghhhh, tänan, ei!

"Nibelungide sõrmus"! Postmodernism! Sügavmõttelisus, roarr!

Võrreldes suurepärase "Ringhooviga" on Urbla urbanism ja paneelmaja-värk rohkem kulissid, vahendid autori "filosoofiliste taotluste" väljendamisel. Siiski peab ütlema, et nõnda filmilindile jäänud linnavaated on väärtus omaette. Näiteks filmi algus, praeguse Kultuurikatla tipust tehtud panoraamvaade Põhja-Tallinnale — juba idee poolest igati contra kaamerapaigutus, vastusena harjumuspärastele vanalinnavaadetele eesti kinos. Ehk küll mängufilm, dokumenteerib "Ma pole turist, ma elan siin" ehtsat Stockmanni-eelset Tallinna, millest huvilise pilk leiab üsna ootamatuid vaateid. Aitäh sellegi eest!

VAATA LISAKS:

Vaata filmi ETV Plussist
Intervjuu Peeter Urblaga, Teater Muusika Kino, juuli 2000
Eva Näripea, Home and Away: Urban Representations in the 1980s' Soviet Estonian Cinema (PDF, 2003)
Värvifotod Tallinnast aastal 1987

"Pimedad aknad" (Eesti Telefilm, 1968)

2008-02-18T08:00:00.014+02:00

Kes kiikab "Eestifilmide" paremasse veergu, märkab seal kastikest pealkirjaga "Tahan-näha-filmid:", kuhu on kirbukirjas üles tähendatud kõik need eesti kinoteosed, mida ühel või teisel põhjusel kindlasti ära pean nägema. Ja kolmapäeva hommikul, kohvilauas värsket EPL'i sirvides - öhhök-köhhök! Tule taevas appi! - loen, et üks neist "esilinastub taastatuna" õhtul Rahvusraamatukogus. Täiesti lambist, ette hoiatamata!

Mõistagi selgus otsekohe, et üritus on kinnine ja kutsetega, aga hei! Kui sinu armuvahekord 1960ndate eesti kinematograafiaga on vähegi tõsine, ei peata sind ei Kultuurkapitali tulemüür ega EFSA viirustõrje. Väheke peale kella 18-t avastaski kampsuni, läptopikoti ja valeättitjuudi abil filmikooli tudengiks maskeerunud eestifilmid.blogspot.com'i toimetuse agent end rahvus-monstrumraamatukogu saalist, peamiselt 1960-1980ndate eesti kultuurkoorekihi esindajatest koosnevatesse ridadesse infiltreerunununa.

(Tõepoolest, "kõik" olid kohal, selline Vaino Vahingu päevaraamatu-tripi-tunne oli. No tõsiselt - mu vasemal käel istus näiteks tuntud kultusluuletaja abikaasa, paremal aga viipas filmikriitik Teinemaa, et "pärast ma võin seletada, kuidas selle filmiga tegelikult asjad olid". Hell yes!)

Maarja (näitleb «Silueti» kaanetüdruk Mariana Leoveer. Fotograafid kiunatavad kadedusest: glamuursemaid ja moefotolikumaid kaadreid, kui temast "Pimedates akendes", pole eesti kinos kunagi tehtud.)

"Pimedate akende" aluseks on Lilli Prometi novell, tegevusajaga september 1944. (Palju neid eesti filme juba on, mis kasvõi osaliselt samasse sügisesse toimuma paigutatud? Kas saab kümme kokku?). Filmi lugu kulgeb küllaltki rabedalt, üsna pealiskaudselt markeeritud tegelaste motiivid kipuvad olema segasepoolsed või vastupidi, igavalt üleselged. Näitlejatest jääb ainsana meelde tselluloidiläbistavalt karismaatiline Jaak Tamleht baltisaksa-natsi Gert Schröderina, aga olgem ausad: tegu on ka ühe eesti parima filminäitlejaga läbi aegade. (Vt. ka kiidulaulu "Don Juan Tallinnas" juurest).

Gert (Jaak Tamleht) ja Leeda (Ada "meie omaenda merilin monrõu" Lundver)

Mis see siis on, mis eesti kinosõpra vaimustunult silmi pööritama paneb?

Minu jaoks on kõigest üle "Pimedate akende" kinematograafia see, mis meele rõõmsaks teeb. Filmikaamera oli seekord jälle väga õigetes, täpsemalt - minu ühe eesti lemmikoperaatori, Anton Muti kätes. Kaadrivalangud, millega mees kinovaatajat nüpeldab, on kohati ikka nõnda padufotograafilised, et juhhõissa!

Teiseks muidugi Tallinn, mis läbi Muti kaamera filmiks projitseerub. Liikuvpildid, mida "Pimedates akendes" näeme, on ühtaegu usutav-masendavalt 1944-ndad, kui ka südantsoojendavalt "kuuekümnendad". (Õigupoolest saavadki filmist oma vitamiinidoosi kätte ka veel itaalia neorealismi-lembid, film-noiri-toitlased kui "modernistlike" rakursside snoobid). Otsustavalt on välditud paraadlik-panoraamitsevaid vanalinnavaateid, küll aga näidatakse sumedat kangialuse-, klaustrofoobihoovi- ja rentsli-Tallinna, sekka ehedaid interjöörivaateid.

Hammustagu kümme kurja ilmarraagi minu luidraid kintsusid, aga tõepoolest: valgus - ja eriti vari - käituvad Anton Muti kaamera ees väljendusrikkamalt, kui näitlejad. Minu "Pimedate akende" lemmikstseenis jalutavad Maarja (Marianne Leover) ja Surnud Mees (Ao Peep) kusagil Tornide väljaku kandis, "päikese"valguses, foonil tintmustad äikesepilved!

Anton Mutt võtteplatsil. Filmiks on siiski "Võlg" (1966).

Omajagu nalja pakub "Pimedates akendes" kasutatud sõjaaegsete arhiivikaadrite silmatorkavalt halb eristuvus n.ö. "päris"-filmist. Nõukogude filmitootja "Svema", mille tehnikapark põhines Saksamaalt 1946. aastal sõjasaagina kohale lohistatud AGFA-tehastel, oli mustvalge toorfilmi osas klassikalisele rindekroonika-kvaliteedile truuks jäänud ka 1960ndate lõpus.

Ah jaa! Õigus, tõesti! "Pimedate akende" taasnäitamise ettekäändeks oligi ju selle restaureerimine. Kuna filmi eestikeelse heliga originaal hävis 1976. aastal Männiku filmilao tulekahjus, siis tuli selle "taaseestistamiseks" kogu film uuesti helindada.

Tänu uushelindamisele pääses ilmselgelt paremini mõjule Eino Tambergi suurepärane filmimuusika, kuid sellega head uudised minu jaoks paraku ka lõppesid. Näitlejate "pealelugemine" oli täpselt nii puine, nagu antud termini algsest tähendusest võiks kahtlustada. Samuti tundus, et säilinud (venekeelse heliga) kontranegatiivile poldud restaureerimise käigus eriti kätt külge pandud, kuna pildi kontrast ja säri hüppavad kohati isegi ühes ja samas stseenis ikka üsna hirmuäratavalt.

Pealtkuuldud kõneluse järgi otsustades saab "Pimedaid aknaid" peagi ka ETV-st näha. Kui sa lugedes juba siiani oled jõudnud, siis teed ilmselt lollisti, kui vaatamata jätad!

VAATA LISAKS!:

Vaata filmi ETV Plussist
Õie Orav. "Ei ühtki valguskiirt ehk Pimedad aknad" (TeMuKi, 10/2008)
Lähemalt "Pimedate akende" taastamisest (EPL, 02.12.2006)
Slõhtulehe intervjuu režissöör Tõnis Kasega (16.02.2006)
Õpi: Anton Mutt, Heino Pedusaar. "Valgustus filmimisel ja fotografeerimisel" (Tallinn, Valgus, 1976)
Andres Laasiku Jaak Tamlehe ultralühibiograafia (EPL, 02.12.2006)
Dokfilmi "Fritsud ja blondiinid" režissöör Tammiksaar kõneleb "inimnäolise fašismi" Balti kinokoolkonnast (SLÕLeht, 20.07.2006).

"Ringhoov" (Tallinnfilm, 1987)

2007-12-19T09:00:00.004+02:00

Paljude jaoks võib "Ringhoov" olla eesti filmi kui žanri apoteoos. Sümbolism, pikad kaameraplaanid ja — kõigi nende rõõmuks, kes kurdavad dialooginappuse üle meiekeelses kinos — lõppeks on tegu ka mängufilmiga, mille peategelased ei lausu ühtegi sõna.

Filmi valmimisaasta 1987 ei tõota samuti midagi head. 1987! See number tähistab hetke, mil hea maitse tundus olevat lõplikult kaotanud ning maailma valitsesid pruunid sektsioonkapid ja laiaõlgsed, pintsakuid kandvad naised. Mis siin kinost rääkida, nimetage parem mõni raamat, kunstiteos, öelge mõni tõeliselt hea bänd? Album, singel, lugu, kasvõi? ("Lambada!" "Lambada!?? Karmapolitsei! Siduge see mees kinni!")

Pärast tuleb muidugi meelde, et 1987. ilmus Depeche Mode'i "Music for the Masses", et sama valmimisaasta on ka "Full Metal Jacket"-il ja et just sel aastal pääses (tumepruunist sektsioon-)kapist välja meie rahvuslik trikoloor. Ühesõnaga, ma üritan siinkohal tunnistada, et "Ringhoov" on suurepärane film. Võibolla, et "Paneelmaja-ängi-eri" kõige tugevam kinonätakas.

Arvo Valtoni novellil "Mustamäe armastus" põhineval filmil on pikkust vaid 30 minutit, ja rohkem pole tõepoolest vajagi. Eks ole, lühifilmidel on enamasti selline kah-filmi, kunstitamise ja noh-tudengid,-polnud-rohkem-raha-vä-maine. "Ringhoov" aga veenab sind, et lühifilm ongi iseseisev, elujõuline kinematograafiline eluvorm.

Näitlejatöö kohta ei oskagi kohe midagi kosta. Kas Hermaküla mängib filmis paremini kui üheksakorruseline paneelmaja? Kindlasti sama hästi, aga see pole hetkel küll mingi etteheide. Kaie Mihkelsoni kehastatud nimetu naistegelase fetišistlik-sensuaalne "käima peale jäämise" episood tekitab ootamatut esteetilist nukrust: kahju, et Harry Egipt 1980ndatel ühtegi "täispikka" ega "täislühikest" ei teinud.

Mustamäe armastus

Küll on tore, et paneelmaja-metafüüsikat uhatakse "Ringhoovist" sirgelt ja rõõmuga! Üsna filmi alguses on lõik, kus näeme töölt tulnud Mehe ja vastasmajas elava Naise askeldamist oma korteri köögis. Kaamera näitab vaheldumisi meest (istub akna all paremal) ja naist (kohaga akna all vasemal). Üsna ilmselgelt ongi see kõik filmitud ühes ja samas korteris — kuid just sellest rõhutub fakt, et me teame, kui võimalik on sääraste üksildaste pärasttöiste kohvijoomiste üheaegne toimumine kummagi vastasmaja kümnetes standardköökides.

Võtmetähtsusega võttepaigaks ongi kaks korrusmaja-nurka ning nende vahelt paistev tükike tühermaad algul ühe, hiljem kahe kidura puuga (Tõnu Virve oli enne lavastajadebüüti paljude väga tuntud eesti filmide kunstnik — juhuslikke detaile "Ringhoovis" pole, haha!). Üle tühermaa vudivad tibukollastele linnaliini-"Ikarustele" rüselevad *-mäelased, aeg-ajat tolmutab mööda ehituskombinaadi KrAZ või MAZ.

Lühike sissejuhatus arhitektuurifotograafiasse

Helevalgetel majatahkudel muutuvad valgus-olud, hoovist kajav venekeelne lastevadin, low-key öövaated mitmesajasilmseks akendatud fassaadidele — see kõik on vastavalt filmimeeste taotlustele muidugi kõledusttekitav, aga ka ihaldusväärselt urbanistlik ja groovy. Just eelpoolkirjeldatud helistikus ootan mängivat ka kõiki järgnevaid eesti kino paneelploitationi esindajad!

LOE LISAKS:

Arvo Valtoni "Mustamäe armastus", leitud internetist
Eva Näripea, Home and Away: Urban Representations in the 1980s' Soviet Estonian Cinema (PDF, 2003)
Filmi saab vaadata Vimeos, parooli saab minu käest.

Paneelmaja-ängi-eri!

2007-12-19T08:00:00.000+02:00

Järgnevad neli postitust tegelevad eesti filmidega, mis peegeldavad elu 1970-80ndate Tallinna uuselamurajoonides.

Missugune on uus elu? Uus esteetika, uued subkultuurid? Milliste uute võimaluste, väljakutsete, naabrite ja hoiakumuutustega seisavad silmitsi hilismodernistlike masin-linnaosade kõigi mugavustega korteritesse üheksakordselt ladustatud (uus)tallinlased?

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

UFO-eri: "Soolo" (Tallinnfilm, 1979), "Pulmapilt" (Mosfilm, 1981) ja "Hukkunud Alpinisti Hotell" (Tallinnfilm, 1979)

2007-10-08T08:00:00.002+03:00

Nagu pealkirjas nimetatud filmide valmimisaastatest karta, järgneb kolmeosaline eepilis-analüütiline progesissekanne varajaste eesti UFO-filmide teemal. Kahekümnerealised adjektiividest pungitavad lausesoolod! Uudissõna-süntesaatorite riidad! Megavatiste kalambuuride tulevärk!

Soolo (1979)

“Soolo”, Peet Vallaku novellil “Lodjavahi surm” põhinev ulmefilm, on režissöör Raul Tammeti kursusetöö Nikita Mihhalkovi juhatatud stsenaristide ja režissööride kõrgematelt kursustelt Moskvas.

Mida ma seal blogialguse manifestis õiendasingi? "Surmava aeglusega kulgevad liikumatus üldplaanis kaadrid kevadisest põllust ... ülipikkade sahisevate minutite vahele "näideldud" häälega loetud repliigid ... ".

Noh, kõike seda filmist "Soolo" ilmselt ka leiab, üsna rammusalt pealegi. Eelpoolnimetatutele sekundeerivad ka undav alajaam (õõgh!) ja halvatud mees, keda kehastab Mikk Mikiver (korr-korr!). Piinava täpsusega on edasi antud ka 1979. aasta olmeasjaolud (ma olen tõesti piisavalt vana, et seda aastanumbrit mäletada): niiskusest kooruva tapeediga jõeäärne majalobudik, John Holmesi stiilis vuntsilõiked ja klimbisupp, mille kõrvale nätsutatakse neljakandilist vormileivaviilu.

(Pärast viimase lause valmiskirjutamist käisin allkorrusel veidi hingeldamas ning jõin külmkapist turgutuseks punnsuutäie Normandia õunasiidrit).

Kuid sugugi mitte rekordid eelkirjeldatud võistlusklassides pole need, mille pärast "Soolo" minus jätkuvalt harrast vaimustust tekitab. Ega ka filmi üsna õnnestunult põnevust hoidev, alateadvust kriipiv davidlynchilik pildikeel. Nimetage parem nüüd mõni teine eesti film, milles näidatakse elusuurust, illumineeritud UFO-maketti? Või kõrvalosa-tulnukat, keda mängib noor, cool-as-fuck Gunnar Graps? Või meenutage mõnda, mille heliriba täidaks midagi sama ägedat, kui Grapsi esitatud sõul-jazz-funk, mille saatel filmi peategelane lõputiitrite eel "lendava taldreku" trepist üles loivab (üks šefimaid stseene eesti kinos, kinnitan teile!)?

Sõul, jazz, funk ja lendav taldrek!

Viimasele küsimusele võin vastata ise. Selleks on režissöör Raul Tammeti järgmine, diplomitöö

"Pulmapilt" (1981)

Nagu öeldud - heliribal taas suurepärane Magnetic Band. Seevastu helesinine (jaa, värvifilm!) "seda Ziggy Stardust ostaks"-tulnukaülikond on seekord selga tõmmatud hoopiski Lembit Ulfsakile. (Eesti filmile kohustusliku ängistusballasti osas funktsioneerib vanaldane Rein Aren).

Lembit Ulfsak ajarändur Lembituna

Neile, keda eelmine lõik veidi hirmutas (mind ennast küll, näiteks) ütlen kohe ära, et "Pulmapilt" on tegelikult üsna ebatavaline ja kaasahaarav kinotükk. Juba see, kuidas osa filmist "monteerib" varrukasse installeeritud ajamasina rewind-nupu abil valmis Ulfsakist ajarändur, oli üksjagu uudne nipp, ja vist mitte ainult kohaliku kino jaoks. (Eks ole, kuigi ebalineaarset jutustamisviisi oli nii kirja- kui kinopublikule juba ammu tutvustatud - võtkem näiteks kaks Francist: ... Scott Fitzgerald aastal 1934 ja ... Ford Coppola anno 1974 - sai tõsisem narratiivinarrimine à la "Memento" õige hoo sisse alles 90ndatel).

Unenäoliselt intensiivse "Pulmapildi" võtted kujunesid aga ootamatult traagilisteks. Kirjavahetusest režissööriga:

" [operaator] Jüri Garšnek soetas endale võtete ajal ühemehepurjeka (Finni), millega käisime sealsamas rannas merel. Mina samuti. Uljas värk. Saatuslikul päeval läks Jüri peale pulmastseeni võtteid vastu õhtut merele. Kaasas assistent Tiit Berg (lavaka VII lennust) ja pruudi osatäitja Raili Jõeäärega (lootustandev baleriin). Oli sombune ja oktoobris läheb vara pimedaks. Mis juhtus pole teada. Hommikul leidsime rannast ümberläinud paadi. Meri andis surnukehi välja ükshaaval, viimase poole aasta pärast.

Olime jubedas šokis. Alles 3 nädalat hiljem suutsime viia filmimise lõpuni. Uue tüdruku võtsime pruudiks ja kaamera taha hakkas Jüri assistent Rainer Tomik."

"Hukkunud Alpinisti" hotell (1979)

Minu (taas)tutvus "HAH"-iga algas natuke piinlikult. Jäin nimelt seda vaadates magama. Teisel ringil olin juba pisut targem, ei jätnud vaatamist väga hilja peale, ja ennäe - saigi lõpuni ära nähtud.

Siiski, pean tunnistama, et Tammeti kaks "lühikat" jätsid mulle mõjuvama mulje, kui ""Hukkunud Alpinisti" hotell". Jah, "HAH"-i dialoog on maakeelse filmi kohta haruldaselt tihe ja ladus. Tõesti, Uldis Pūcītis inspektor Glebski osas oli 1979. aastal rohkem Harrison Fordi nägu kui too ise. Mhm, filmi stsenaariumi olid kirjutanud nõukogude ulme pühamehed Arkadi ja Boriss Strugatski. Ja muidugi - "firma MELOODIA süntesaator «SYNTHI-100»" (nagu väidavad tiitrid) noore Sven Grünbergi sõrmede all, mille huugamine eriti filmi algus- ja lõpustseenides väga sugestiivsel moel sinu kontideni imbub!

Mikk Mikiver - seekord terroristina, Uldis Pūcītis Harrison Fordina ... aitäh, aga oot, mehed - , kus lendav taldrek on, ma küsin??

Pingsalt oodatud UFO-kogemust lörtsis aga liigne ülenäitlemine, kahtlasepoolne filosoofilisus-ambitsioon ja vendade Strugatskite konstrueeritud "filmivälismaa" halenaljakus. Kusagil Uuralites toimuvana oleks samal teemal ilmselt midagi usutavamat välja kukkunud, aga ... terroristid, helikopterid, "Polski Fiat" - no ei, milleks.

"Ball"

(Paar positiivset remarki ikka ka. Baaristseenid, eriti see, kus Grünbergi "Ball" taustaks, on ühed coolimad, mida siinkeelses kinos kunagi üles võetud (miks nad terveid filme sellistena ei teinud, nüüh, ah?). Ja siis veel, "Alpinisti" terrorist-Hincuse macholik vuntsilenks, pean ütlema, lööb "Soolo"-paadimehe molester moustache'i küll iga kell).

NÄE, UFO!:

Vaata ""Hukkunud Alpinisti" hotelli" ETV Plussist
Ajamasina omanikele: filme "Soolo" ja "Pulmapilt" saab vaadata Kinomajas, 24.11.2005
Tõnis Kahu kiidab "Hukkunud Alpinisti" filmimuusikat (Areen, 02.01.2002)
"Soolot" ja "Pulmapilti" näeb Vimeost, parooli saab minu käest.

"Keskpäevane praam" (Tallinnfilm, 1967)

2007-07-16T08:00:00.000+03:00

Pea igast eesti filmist leiab mõne päris hea koha, vast isegi neist kõige kohutavamatest. Üsna mitu on neid eesti filme, millel on hea algus (uuematest tuleb meelde "Meeletu", vanematest, miks mitte, esimesed viis minutit "Teisikutest" - kui tuua kaks kahtlaseimat näidet), mille jooksul jõuad juba nii mõndagi lootma hakata, kuni ... kuni läheb nii, nagu sa tegelikult ju kohe alguses kartsid.

"Keskpäevane praam", olles tervikuna mitte just meiemaise filmiajaloo tippteoseid, hoiab seevastu ühtlast head taset algusest lõpuni. Algus on kohe väga hea! Maheda biitkitarriplõnina saatel võtab Jüri Garšneki kaamera üles suurepärase panoraamvaate ühest unisest alevihommikust 1967. aasta Risti raudteeülesõidu lähistel ... ja hoplaa, sealt astuvad kaadrisse kaks ehtsat kuuekümnendate non-konformisti!

Filmi alguse panoraamvaade

Pagan! Enn Kraami mängitud Poiss on täpselt see tüüp, keda iga meessoost eestlane alates Johannes Pääsukesest sooviks kinolinal näha ja ise olla: sundimatu, karismaatiline ja usutav töll ruudulise flanellsärgi ja blondi tütarlapsega!

"Suudleme."
/- - -/
"Süüa tahaks..."
"Suudleme?"
"Süüa tahaks."
"Tead, mul pole üldse raha. Liköör oli nii kallis."
"Oleme ilma. Suudleme!"
/- - -/

Enn Kraam on juba sealsamas, Risti kraavipervel, nimelt kõike seda ja rohkemgi veel. Sealt vihjub nii jamesdeanilikku teksapüksi-mässu (kiri "LEE" rihmapandlal!) kui belmondolikku suunurgast-sigareti- tolgendadalaskmist. Kus põõsas passisid küll pärast "Praami" kõik need noored vihased "eesti uue laine" režissöörid, kes oma filmidesse ekraanitäitvaid (anti)kangelasi vajasid? Väärt Kraam! Selle mehega oleks saanud Praha Kevade eelses Nõukogude Eestis veel suuri asju korda saata!

Summer of Love '67 eesti moodi

Eks ole "Keskpäevane praam" mitmes muuski mõttes üsna ootamatu film. Kuigi staarkirjanik Smuuli käsikirja järgi filmitud (sealt siis need võrratud dialoogid!), esindab filmi esipaar ju ometigi üsna küsitavat vastutustunde- ja moraalikontsepti. Rääkimata kohatisest "eksplitsiitsest lüürikast": "Persses on su traumad!” käratab Ada Lundveri mängitud Juuksur "Volgat" juhtivale Dotsendile (üllatusnäitlejast helilooja Eino Tamberg!) - varastades suure osa "Tulnuka" autodialoogide originaalsusest juba 39 aastat enne selle võtteid.

Kel aeg-ajalt praamiga saartele sõita tuleb, leiab filmi non-katastroof-kaadritest muidugi toredaid äratundmishetki. Kõik need rattamatkajatest Tartu filoloogitarid, suvepäevadele veereva ettevõtte bussijoodikud ja tõusik-prouad liiga suurtest sõiduautodest - see kõik on kogu aeg olnud ja ilmselt on ka järgmise 40 aasta pärast. Kindlasti meenub mõnelegi ka sõit Hiiumaale peategelas-parvlaeva "Suurupi" kahvatusinisel pardal!

"Keskpäevase praami" filmistsenaarium ilmus raamatuna ja on võrdluses filmiga päris huvitav lugemine. Mõnedki Smuuli kirjapandud stseenid tunduvad olevat filmis lavastatud küllaltki lohakalt, jäädes vaatajale arusaamatuks (näiteks viimasel hetkel praamilt maha jooksev naine lapsega - ja tema tähendus praami kapteni jaoks). Ning just stsenaariumi pikkadest autoripoolsetest karakteriselgitustest leidsin ka võimaliku vastuse küsimusele, miks siis ikkagi lastakse kahel praamitulekahju põhjustanud tuulepeal "karistamatult" filmist minema jalutada.

1960ndate keskel, kui Smuul käsikirja kirjutas, oli just täisealiseks saanud nn. esimene uue aja põlvkond - need, kes sündinud peale sõda. Paratamatult tundusid sellised ainult rahu- ja heaoluaega näinud noored "vanadele olijatele" veidi lodevate ja tänamatute tüüpidena - milliste koondkuju on pikajuukseline, transistorraadiot kuulav halva rühiga lõngus kuuekümnendate "Pikri" karikatuuridelt. Eks olnud Smuulilgi - olude sunnil vähest kooliharidust saanud Kirjanike Liidu esimehel - põhjust noorte pauleerikrummode ja jaankaplinskite suunas viltu vaadata, ehk küll ta nende tegelikku tähtsust kindlasti taipas.

Režissöör Kiisk, operaator Garšnek ja stsenarist Smuul võtteplatsil

Stsenaariumist: «Kirjutades pikki, võib-olla väheolulisi karakteristikaid režissööri ja enda jaoks, lähtun ma seisukohast, mille ümberlükkamine on muutunud paljude nii noorte kui vanade kirjanike au, kuulsuse ja elu küsimuseks. Usun nimelt, et väliselt ja näiliselt korralik inimene ei pea alati olema sisemiselt kaabakas, või dogmaatik, või hingetu puupea. Usun, et südametunnistus ei kanna alati välise ekstravagantsuse, jõhkruse, nõrkuse, ebaloogilise käitumise ja lõnguslikkuse kergelt ja värvikalt kirjeldatavaid maske.»

Sealtsamast avastame, et "Moskvitši" roolis olnud ninatarga ("Ats, vesi keeb!" "Sadamani veab välja!" - näitlejaks siis-veel-babyface Robert Gutman) tüpaaži oli autor hulga põnevamaks kavandanud, kui filmis tegelikult näha sai: «Roolis on kahekümne kahe aastane noormees, päevase habemega, pikajuukseline, sigaret suunurgas, ükskõikse ilusa näoga, kuhu me nii ruttame kirjutama varjatud ideaale.»

Ehk siis - lastes paaril tüüpilisel kahekümnesel tekitatud pahandusest muretult minema jalutada, soovis stsenarist provotseerida kinovaatajat endalt küsima - kus on see piir, milleni "noorus" kui selline väljavabandava argumendina kehtib. Tulemus oli, loomulikult, etteaimatav - paar vastupandamatult pahelisi antikangelasi-rollimudeleid.

Ma ei taha teada, mitu mahapõlenud GAZ-53-furgooni selline vastutustundetu võte ENSV rahvamajandusele veel maksma läks!

Katarsis: autod üle parda!

LOE JA VAATA LISAKS:

"Need vanad armastuskirjad" (Freyja Film, 1992)

2007-06-11T08:00:00.001+03:00

Hkm. 1992 oli ikka imede aeg - suvel tulid käibiele eesti kroonid, Onu Bellal valmis esimene täispikk album ja moestuudiod (kaas)produtseerisid täispikki filme. Plaanimajanduse-aegset usalduskrediiti, ootamatult teenitud kiiret raha ja igavlevaid filmi-inimesi tundus hetkel jaguvat.

Filmi vaatama hakates, tuleb tunnistada, polnud ma kaugeltki lootusrikas. Kartsin nimelt (nagu tavatsevad väljenduda mõned, kelle kinoskäiguvarustusse kuuluvad alati a) heinaküüni suurune popkornituub ja b) inetult värvitud juustega inetud tütarlapsed) "mingit haiget sentimentaalset jura". Aga oh seda imet: üsna kaasahaarav ja realistlik oli! Hästi läbi mõeldud, hästi filmitud, hästi kokku pandud - hästi tehtud.

Üks, mis "NVA"-s suurepäraselt õnnestunud, on pärastsõja-järgse ajastu Eesti taasesitamine. Mitte, et ma sellest tegelikult midagi teaksin, aga raamatutest ("Seitsmes rahukevad" näiteks), vanavanemate juttudest-fotoalbumeist paneb tähelepanelik inime üht-teist kokku ka oma peaga. Selline mitmetahuline, erinevate vihjetega esitatud (ja hauataguselt mustvalge: Valgre on samal päeva hommikul ära surnud!) 1949/1950 uusaastaöö.

1949/50: dekadents, reeturitest sõbrad, prassimine - ja näärivana on joodik.

Neljakümnendate lõpp/viiekümnendate algus oli ilmselt 20 . sajandi Eesti halvimaid aegu. Sõjast väntsutatud vabariigi-aegsete inimeste kaela lartsatas aamitäis nõukogude sitta: nahkkuubedes tšekiste, partei-jupijumalaid, umbkeelseid stalini-zombisid, küüditajaid, äraandjaid, vihkajaid. Kui perses, kui lääpas moraaliga, kui laostunud ja mustast minevikust koormatud tüüpe on selle uusaastaöö prassivate tegelinskite seas! Kahtlemata üks noirimaid momente eesti kinos, ka ilma eelpoolmainitud must-valgeta.

Võib vaid mõelda, kui lihtsalt võinuks samasugusse must-valgesse kujutamisskeemi libastuda filmitegijad äsja iseseisvuse taastanud Eestis, kujutades pöördelisi, vabaduse kaotamise aastaid. Aga mida pole, on "mustad" vs "valged", "head" contra "pahad". Enam-vähem kõik tegelased on natuke lurjused! Kollaborandid, iseenda või teiste reeturid ... vaid ehk Valgre ema ja leningradlanna Niina on ainsad, keda näeme valdavas kõntsa-ajas inimlikku väärikust säilitavat.

Filmis on üheks oluliseks võttepaigaks Karja Kelder. Koht, mida ma vanalinnas töötades teadsin sellise keskmisest karusema lõunatamiskohana, oli kuuldavasti 1940ndate teisel poolel (nagu ka filmis näidatud) tõeliselt räige joomaurgas, kus õhk on paks sigaretisuitsust, õllelehast, pahelistest soovidest ja meeleheitest. Ühesõnaga: väärib kindlalt kandmist "Eesti filmi võttepaikade reisijuhi" kaardile, kui keegi viitsib midagi sellist kirjutada.

"Raimond Valgre / minu keldris!"

"NVA" on muusikafilm!, tuleb meelde, kui ekraanil taas laulma-mängima hakatakse. "Eesti muusikafilmid" on muidugi natuke ettevaatlikuks tegev kategooria, kuid antud filmis näeb - tõepoolest! - väga kaasahaaravaid esitusi. Seejuures, märkasin rõõmuga, on suudetud vältida ülepingutusi ja liigset perfektsionismi. Muusikaliste etteastete puhul on jäetud sisse natuke säärast loomulikku kobamist ja "toorest", nagu spontaansel musitseerimisel ikka juhtub - ja see on tore, usutav, paneb siiralt kaasa elama.

Naised! Naised! Naised!

Filmi lõpus kõlav "Läbi saju" (millele sõidab efektselt sisse "Muinaslugu muusikas") on muidugi ekstra très élégant, kuid osutab samas ka ... kuidas nüüd öeldagi, ... noh, ABBA-l oli ju ka terve pinutäis viisakalt öeldes "taaskasutatavaid" harmooniajärgnevusi, millest sai kohe mitu lugu ehitada!

NEED VANAD DVD-D:

Selle filmi DVD-d nägin viimati saada olevat Narva maantee Videoplaneti laenutuses.

Winny Puhh, "Vanamutt" (tundmatu autor, 2006)

2007-06-06T08:00:00.000+03:00

Roarrr! Eestifilmid goes eesti muusikavideod!
Ausalt öelda, poleks uskunud, et vaevun kunagi sõna võtma mõne eesti muusikavideo asjus, kuna juba kõik see, mis antud terminis enne sõna "video" öeldakse, on viimastel aastakümnetel läbinud kõik "halva" ja "äärmiselt kohutava" erinevad faasid. (Hea küll, Virmaliste ja Vaiko-Eplik-ja-Eliidi vahele jääb umbes poolteise käe jagu häid asju ka, aga see on juba ühe teise blogi teema).

Eesti muusikavideo, mis see on?

See on a) halb või ülipüüdlikult MTV-"moodi" "hea" kaameratöö, b) õnnestunud katse vältida kõike, mis võiks kuidagi kohaliku kultuuriga seotud olla c) ... või siis lihtsalt mingi "šedööver", mille ETV tundmatu-sõdur-operaator viimasel minutil enne saadet telemaja koridoris valmis visanud.

Seda suurem oli minu rõõm, kui tuttav M viskas mind vaat sellega:

Okei, ma ei ütle praegu midagi loo enese kohta (mis on ju ka üsna hea ja reibas rida; umbes nagu Alo ja Tanel oleksid Beastie Boysiga loo teinud). Siiski on lugu ise rohkem heliriba rollis - omaenda suurepärasele videole.

Ma ei tea, mis on takistanud kellelgi varem üht korralikku eesti külaõudukat teha. Üht tõeliselt karmi ja toorest lugu külameeste, nõidade, libahuntide, hangude, kootide ja laukakollidega! Igatahes on "Vanamuti" videos kõike seda ja enamgi veel: pöörane chasedown hoburakendiga külavaheteel (minu lemmik!); õõvastavaid eesti kuuritaguse-maastikke ja võpsiku-võtteid; ruuni-voodood ja lõkke ääres loitsimist.

Kogu krempel on pealegi üles võetud sellises mõnusas "Dr.Caligari kohtab Blair Witch Projecti kohtab Anton Corbijni (jajah, need live-bändi-lõigud!)"-võtmes, et lausa lust vaadata. Kes iganes hoidis kaamerat ja tegi montaaži - sulle (teile) kuulub eestifilmid.blogspot.commi suur tselluloidist kuld-auraha!

LOE LISA:

Artikkel "Postimehes" (07.09.2006)

"Kihnu naine" (Eesti Telefilm, 1973)

2007-05-23T08:00:00.000+03:00

"Kihnu naine" on Mark Soosaare autorifilm oma lemmiksaarest ja tema inimestest - muidugi naistest, kuid tegelikult ju kõigist kihnlastest. Soosaar on filmi režissöör ja operaator, kehastades "ühemehebändi" laadis dokumentalisti-arhetüüpi, seejuures väga edukalt: film võitis järgnevatel aastakümnetel hulga auhindu.

Kihnlased

Kihnu ja selle inimesed aastal 1973 on silmatorkavalt ehe ja tugev antropoloogiline materjal. Autor ise on hiljem rääkinud, et teda võlus Liivi lahe saarte juures eelkõige "sõjaeelne Eesti, mis oli seal veel alles". Mõni keskpärasem filmimees oleks ehk piirdunudki lihtsalt hea materjali "ülesfilmimisega" - kuid Mark Soosaar pole keskpärane filmimees. Ta käib filmikaameraga (ilmselt kergeim 16-mm kaamera, mida tal õnnestus leida) ümber pigem kui fotograaf, olles teadlik pildiruumi loomise erinevatest võimalustest, piltidega asjade ütlemisest.

Kihnu kui koha asjaolud on Soosaarele sama tähtsad, kui selles tegutsejad. Soosaar kasutab filmis vaba käega ülilainurk- ja teleobjektiive, seejuures mitte formaalse ja sisutu efektitamise eesmärgil (nagu paljud sama aja "kunstilise" ambitsioonidega albumifotograafid, kes mööda Tallinna vanalinna müüriservi roomasid), vaid põhjusel, et ta soovib haarata kaadrisse ühekorraga nii üksikobjekti kui keskkonda: kihnlast ja Kihnut; rannal jalutajat ning kalalaeva silmapiiril; paadis sõitja ilmet ja paati ennast vahutaval merel. Kui kaugel on see kõik nn. "vaese-mehe-mati-talviku"-tüüpi eesti dokumentalistikatraditsioonist, kus kaamera on lihtsalt see tülikas asi operaatori käes, millega "midagi" üles võetakse! Soosaar valdab ja kasutab kõiki fotograafinippe, et vaatajas "seal olemise" tunnet tekitada, ning see õnnestub suurepäraselt.

Lainurkobjektiiv! Teleobjektiiv! (Fotograafid kiljuvad vaimustusest)

Aastal 1973 oli värvilise dokfilmi tegemine ilmselt üle keskmise kulukas ettevõtmine, mida kinnitab ka ettevõtmisse kaasatud Lenfilmi "värvimääraja" nimi tiitrites, kuid "värvilisus" on antud filmis ka väga möödapääsmatu. Kihnu ja tema värvid ongi loo enda jutustamisel väga olulised kaasamängijad, eelkõige too "seelikupunane", mille tarvis naised laidudelt madarajuuri kaevamas käivad.

Värvi-teema värvub hetkeks koguni ideoloogiliseks - kaadrites, kus näidatakse noori pioneerivormis kihnlasi Pärnu põhikooli joonistamistunnis, taustal nõukogude õpetajahääl kärsitult selgitamas, et "punane pole mitte meri, vaid viisnurgad ja meie maa kosmonaudid". (Võeh, mu enda algkool oli umbes sama "tore" koht).

Madara-punased: meri ja An-2

Kihnul filmitud kaadrites värviküsimusi ei teki - asjad ja nende värvid on loomulikud, endastmõistetavad. Nõukogude-punast välgatab filmis veel vaid ühel korral, filmi alguses - kus endisest maailmarändurist kihnlane jutustab oma seiklustest Ameerikas ja Hispaania kodusõjas, ning tagasitulekut Kihnule (nagu ta ise nimetab: "sotsialistlikule kodumaale") 1950. (!!!) aastal, justkui selgituseks lisades, et "olin ju ka selle vaatega mees".

Kuivõrd on "Kihnu naise" puhul tegu "puhta" dokumentaalsuse ja kuipalju autoripoolsete lavastusvõtetega? Lavastuslikke momente filmis ilmselt leidub, aga need ei häiri kuidagi, ei võta midagi ära - pigem on tegu olemasoleva rõhutamise ja tugevamaks koloreerimisega. Sellise filmi puhul pole ilmselt mõtetki midagi "välja" või "juurde" mõelda; pigem on Soosaare käsi mängus mõne varemnähtud pildi/olukorra taasloomises. Kahtlustan, et memmed, kes Pärnu sünnitusmajast uut kihnlast kodusaare suunas eskortisid, ei võtnud rahvalikku hällilaulu üles mitte niivõrd omal, kui 27-aastase filmimehe initsiatiivil; suurplaan läbi uduse köögiakna vaatavast kihnu pruudist on samuti kahtlaselt liiga suurepärane "otsustav moment", et seda "juhuslikult" kinokaameraga tabada ... Muidugi, saart ja ta inimesi isiklikult tundmata võin ka täiesti mööda panna ning "lavastuskahtlaseid" kaadreid sootuks valest kohast otsida - aga nagu öeldud, säärane huvi tekibki ainult algaja detektiivi uudishimust, mitte mingist sisuliselt häirivast asjaolust.

Viis, kuidas "Kihnu naises" Kihnut jutustatakse, on mõnusalt ebalineaarne, nagu igasugune elu ise enamasti. Sündmused, mida film näitab, pole omavahel seotud, kuid järgnevad üksteisele enesestmõistetavatena, nagu aastaajad: surnuaiapüha, pulmad, jaanipäev, loomade Pärnusse müügile viimine. Ühe suure ja paatosliku loo kulmineerimise asemel asetab filmitegija "meretaguse asja" vaatajate ette rahulikult, kildhaaval ladudes. Soosaar ei püüa vaatajale kõike ette ja ära selgitada, nähtava tähendust nimetamisega piirata (ei sõnades ega piltides), jättes vaatajale võimaluse tunda sedasama tunnet, mis teda ennast kaamerat haarama-suunama sundis.

Kuna "Kihnu naine" on filmitud ausalt, vahetu emotsiooniga ja ilma pealetükkivate ideoloogiliste/moraalitsevate hoiakuteta, siis pole film ajas suurt midagi kaotanud ja on vägagi vaadatav ka täna. Praeguseks on filmil justkui topelt dokumenteeriv väärtus: ühest küljest näeb seal "sõjaeelset Eestit, mis polnud veel kadunud", teisalt aga 1970ndate alguse Eestit ennast.

VAAT, KUS:

Vaata filmi ETV Plussist
Mark Soosaar internetis
Pagan, mul on ka link filmi režissööri slaididega 1970ndate lõpu/80ndate alguse Kihnust. Aga kuna ma ei tohi seda siia panna, siis tirige ja vaadake filmi, see on ikka tõsiselt hea!

"Don Juan Tallinnas" (Tallinnfilm, 1971)

2007-05-07T08:00:00.003+03:00

... see on see film, millest kõneldes üks minu suupooltest hakkab vaimustunult puterdama suurepärastest Tallinna-vaadetest, tookordse I kursuse kompositsiooniüliõpilase Olav Ehala võrratust originaalfilmimuusikast ja rammusast camp-ampsust, samas kui teine suupool üritab pröögata "Faaaakk, tule mõistusele, see on ju kõige hullem kräpp, mida eestikeelses kinos enne "Täna öösel me ei maga" tehtud!!!".

Viimase lausega nõustub kindlasti ka filmi üht peategelast mänginud Lembit Ulfsak, kelle sõnutsi "... tahtnud ta hiljem iga kord, mil "Don Juani" telekast näidati, teletornist voolu välja lülitada".

Saab loetleda terve hulga asju, mis selles üsna segase sisuga ümberriietus-operetis täiega ässi kickib. Jah, aga - tänuväärsel kombel filmi kui sellise halbus antud juhul väga ei häirigi. (Võib siiski vabalt juhtuda, et mõne ERITI ekstreemse koha vaatamisel võib su käsi iseenesest tõusta ja teetassi läraki! vastu ekraani puruks visata - oleksin ettevaatlik näiteks sealmaal, kus donna Annat kehastav näitleja järsku Ultra-Heli Läätse häälega laulu kõõrutama pistab; samuti see kohutav marli-mõõgavõitluse-episood, aaaa-aa-a-a-a-aaargh-klirr!).

Hkm. Nimetagu nüüd siis kõik see, mis sõltumata filmitegijate kavatsustest mulle "Don Juanis Tallinnas" jätkuvalt kaasaelamist ja vaimustust pakub. Jah, kõigepealt muidugi a) filmi muusika.

Olav Ehala on hiljem tunnistanud, et vähegi vanema ja targemana poleks ta "küll julgenud vastu võtta sellist pakkumist, kus ühel õhtul saan tekstid, teisel päeval toimub muusika salvestamine ja ülejärgmisel päeval võte", aga ausaltöelda on kuulajal sellest täiesti ükstapuha, kuna soundtrack ise on suurepärane. Võib öelda, et tänu Ehalale ("mulle meeldib viini klassikaline koolkond, laulude stiilis ja orkestratsioonis on selle võtted sees" - tehke järgi!) esineb "Don Juanis" kohti, mida võiks nimetada peaaegu, et emotsionaalselt usutavateks - ja see on antud kontekstis täiesti megaliitiline kompliment.

Rõõmsaks teeb ka b), võttekohtade valik. Tallinna vanalinn, kus tegevus peamiselt toimub, oli 1960ndate keskel äsja "kapist välja tulnud", kuid selle totaalseks turistilõksuks pakendamine alles algusjärgus. Tulevane "teemapark" näeb filmis veel üsna loomulik ja mänguline välja: fassaadid on vuntsimata, katusekivid kirjud, vilksab lääpatallatud munakivisillutist ja umbrohtu. (Erilist rõõmu valmistas mulle mõnede "duellistseeni" võttepaikade ära tundmine Toompeal - kõnnin neist tööle minnes kogu aeg mööda!).

Vanalinn enne Poola restauraatorite dessanti

Vanalinna pildiline esitusviis jätkab aasta varem (1970) valminud Inturisti-eepose "Varastati Vana Toomas" postkaardi-klišeede rautamist, sekka "ootamatuid" rakursse fotoalbumeid treinud "kunstfotograafide" repertuaarist.

Inturist esitleb!

c) Filmis näeb Komtuuri osa täitmas ühte "filmigeenilisemat" eesti näitlejat - Jaak Tamlehte. Tüübil oli kuhjaga sihukest naistehullutajat-ekraanikarismat ja rollimudeli-molli, mille saavutamiseks enamik post-sean-connery James Bonde enne filmivõtteid edutult naba paigast pingutab, pluss perfektne diktsioon. (Tamleht mängis kokku ainult kahes filmis - teine oli väidetavalt üks šefimaid kuuekümnendate eesti filme, kolmeosaline "Pimedad aknad" (1968) - katsun kindlasti kätte saada ja ära näha!).

Jaak Tamleht

d) "Don Juan Tallinnas" näib tahtmatult dokumenteerivat ka mingeid oma aja "nõukogude keskklassi" suvila-unelmaid. Ja see, mis paistab, on peaaegu hirmuäratav! Igavese suvepäikese ja sillerdava mere embusse rajatud rookatusega modern-tareke, mille esisel hoolikalt pügatud muruplatsil kaks verinoort tütarlast (loomulikult blond ja brünett) teineteist aiavoolikutega pritsivad. Kohal on teisedki ihaldusväärsed aksessuaarid - võrkkiik, šoti lambakoerad, sulgpallireketid! (Ideaalmaastikult puudub vaid mändide vilus nikkel-stanget välgatav vanakooli-"Volga".) Ärge öelge, et te ei tahaks seda kõike ja kohe!

Iseloomulikke hetki Nõukogude Eesti suvila-idüllist

Ah jaa, lõppeks - seal on ikka e) paar naljakat kohta ka. Hehehe, haha.

"Don Juan Tallinnas" režissööriks on eesti filmi pühamees Arvo Kruusement. Võib ju spekuleerida, miks pidi tema filmograafias "Kevadele" (valmis kaks aastat varem, 1969) järgnema just SEE film. Aga noh ... -

... sa oled just valmistanud oma esikteose - menuka, mitmekülgselt suurepärase, lähiaegadel ilmselgelt ületamatu tasemega eepilise filmi rahvusliku kirjandusklassika ainetel. Järgmisena võiks ju teha mõne ülimenuka tolafilmi à la "Mehed ei nuta" aga ... Sa oled oma võimeid korra endale ja teistele tõestanud - ja rohkem enam ei viitsi. Las teised rabelevad! Nüüd tahaks teha midagi, mida .. ise tahaks teha. Teha lihtsalt pulli, luhtuda ühekorraga nii tõsiduses kui lõbususes - täiega! Astuda ühte jalga kahtlasepoolne komöödia-, teise muusikafilmi-ambitsiooniämber, rüübata koos noorte lõbusate näitlejatega odavat marjaveini ja kaugeneda mažoorse kolina saatel sumedasse vanalinna-öhe.

Mõeldud, tehtud.

VAATA KA:

Vaata filmi ETV Plussist
Guuglist leitud imelik, kuid temaatiline foorumipostitus
Roger Vadimi Don Juan ou Si Don Juan était une femme (1973) - väidetavalt veel halvem film samal teemal. Brigitte Bardoti ja Jane Birkini osalus filmis, mille "plot keywordsiks" märgib IMDB "Lesbian Scene / Lesbian Sex / Female Frontal Nudity / Suicide / Priest / Reincarnation" lubab muidugi julgeda loota ka vastupidist.

"Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas" (Parunid ja Vonid, 2006)

2007-04-30T08:00:00.000+03:00

Pagan, "Tulnukas" on ikka üsna hea filmitükk. Loodetavasti avab heroilise jõmm-ploitation-ajastu kohalikus kinos.

Kõigile neile, kelle eufooriat (või vastumeelsust) kütab vaid "Tulnukas" rohkelt kõlavate roppsõnade kasutus - talitsege end, väikesed värdjad, ja vaadake veelkord. Seal on filmi ja ehtsat kino-powerit rohkem, kui enamikus eestikeelsetes "täispikkades". No näiteks ... "Nimed marmortahvlil" on selle kõrval ikka paras Draamateater ju.

Vaadatagu kasvõi Osa IV ("Poisid viivad Valdise autoga sõitma ja tuletavad talle elu meelde"). Kaamera näitab kordamööda sport-žigulli juhtivat Märti (Ott Sepp), kõrvalistmel "Kuldset Börsi" sirvivat Otti (Vallo Kirs) ja tagaistmel vaikivat Valdist (Märt Avandi). Mis siis on, tõeliselt haruldane situatsioon, eks: kolm jorssi sõidavad autoga? Aga hetkekski ei hakka igav (need kojameeste käimakolkimised ja uduse esiklaasi nühkimine on ilmselt lõbus deja-vu kõigile, kes oma esimest autorisu mäletavad) - ning vähem kui minutipikkuse lõigu sisse mahub vist üks paremaid eestikeelseid filmidialooge üldse.

"A sa talle tisside vahele oled pannud vä?"

Film on traditsioonilisest uina-muinast päästetud sellega, mis enamikus eesti filmides "kunstilistel" vms. kaalutlustel tegemata on jäetud: kogu mittevajalik kräpp on lihtsalt välja lõigutud. Sihuke "kerge käärisõrmega" montaaž (nagu ka suurepärane mõte film pealkirjastatud osadeks jaotada!) klapib hästi rõhutama ka tegelaskujude mitte just üleliia mõtestatud ja sidusat olevikku.

"Tra mis sa i tunne ära mind vä?"

"Tulnukas" võikski olla eeskujuks nii mõnelegi eesti filmitegijale - eelkõige selles osas, mis puudutab oma filmi materjali süvenemist, sellest aru saamist ja esitamist. (Kõige nimetatu asemel on vist alati lihtsam "filosoofilise", "maailmavalulise", kuid enamasti lihtsalt pealiskaudse "kunstitamise" teed minna ja aeg täis näidelda). Provintslike paneelmaja-jorsside "asjale" on ühe lühikese filmiga pihta saadud nii napilt ja ehedalt, et lausa lust vaadata.

Jaa,
jaa,
jaa,
jaa!

MINE JA VAATA:

Film ise video-guuglis

Pissed-off "Prangli Saare Kunn" lubab kinobussi-meestele molli sõita (.wmv, Kinobuss 2006)

"511 paremat fotot Marsist" (Tallinnfilm, 1968)

2007-04-24T08:00:00.002+03:00

Dokkfilmi-kursuse ülesandeks andis õppejõud teha ... dokkfilmi, rõhutades seejuures, et ootab üht kindlat ja kandvat lugu, mitte niisama kirjelduslõigukesi või etüüdikesi. Igati mõistlik lähtepunkt, tuleb nõustuda.

Selles valguses on muidugi eriti karm tõdeda, et ilmselgelt üks paremaid eesti dokfilme, mis kunagi tehtud, on just nimelt a) ilma läbiva selge loota b) etüüdidele ja vaatlustele ehitatud, pealegi c) varjatud kaameraga üles võetud film. Ma räägin loomulikult Andres Söödi "511 paremast fotost Marsist".

Pintsakutes lõngused, eestiaegsed tädid, unistajad ...

Jällegi 1980ndatel, näitas seda umbes korra mõne aasta tagant mõnel mõttetul suvisel pärastlõunal minu vanemate mustvalge televiisor. Näitas muu päevakajalis-programmilise narratiivprügi seas, ilma hoiatamata, kommentaarideta, ilmselt mõnda puhkusel olevat ülemust asendava noore ja filmilembese abitoimetaja initsiatiivil. Filmi visuaalne power oli samas nii ilmne, et suutis kergelt lummata ka minusugust keskendumisraskustega provintsipubekat.

Erinevalt mõnestki põlvkonnaüleselt tsiteeritavast lastesaatest jäigi "Marsi"-film (õhukesestest morsiklaasidest kohvi rüüpavad grotesksed vanamutinäod; elevustunne kaamera varjatusest; hästitoimiv võõristusefekt pildi ja sellest "üle" loetava teksti vahel) pikemaks ajaks kummitama. Kuni möödunud kevadeni, mil seda koolis näidati - puudusin küll loengust, kuid asjast teada saades, nõudsin õppejõult otsekohe DVD.

Söödi 20-minutilise filmi näol tegu kinematograafilise ajamasinaga. See võimaldab Sul reisida 1968. aasta kevadsuvisesse Tallinna kesklinna ja vaadata otsa sealsetele inimestele, täiesti tavalistele kohvikus jõlkuvatele tüüpidele. Just-just - Düsfunktsionaalsetele Vanamuttidele, Martini-prillidega Lõngustele, Sensuaalsusest Nõretavatele Tütarlastele ja Tuvi Näoga Mehele. Kõik on kohal - 100% ehtsad, ideoloogia- ja poseerimisvabad, võrratud! ...

... piimakohv, Martini-prilli-vennad, sensuaalitarid ja Tuvi Näoga Mehed.

... - ja kõik suitsetavad, haha!

Olles lugenud intervjuud režissöör Söödiga (vt. allpool), mõistan muidugi nikotiinirohke kinopildi põhjendusi: maniakaalne sigaretikimumine sobis hästi rõhutama "Tallinna kohvikukultuuri allakäiku", millele osutamiseks film üldse ette võeti. (Iseenesest jube hea, et filmi tegemise ajal sellise tüütult moraliseeriva lähtepunkti külge tolknema ei jäädud).

Samas: vaevalt, et säärast suurplaanis suitsetamist üheski tänapäevases kinotükis heaks kiidetaks, olgu kontekst milline tahes. Söödi filmis (nagu ka mustvalges pildis üldiselt, tuleb tunnistada) näevad suitsetavad kohvikutallinlased pealegi pagana coolid välja! 1968. aastal polnudki massilise ahelsuitsetamise näitamises tegelikult midagi taunimisväärset - tervislikke eluviise polnud lihtsalt veel leiutatud.

Holy smoke!

Oh jah. Olles filmi mitu korda ja süveneva vaimustusega läbi vahtinud, pean tunnistama, et teeb ikka kadedaks küll! Ei teagi, kumb rohkem: kas suurepärane kaamera(fotograafi!)töö, või pildistatud, vabandust, filmitud materjali meisterlik filmiks vormistamine. (Minu lemmikhetk filmist on vahetult enne klassikalise-muusika osa algust, mil biitlid on just lõpetanud ning kaadris olev brünetitar põrnitseb vaataja suunas mõned rauged hetked absoluutses vaikuses. Aaaa!) Vaataja, imesta!

VAATA LISAKS:

August Künnapu intervjuu filmi rezhissööri Andres Söödiga (Estonian Art 2' 2003)
Filmi saab vaadata Vimeos, parooli saab minu käest.

"Jan Uuspõld läheb Tartusse" (Kuukulgur Film, 2007)

2007-04-20T08:00:00.003+03:00

Selle filmi äranägemist ootasid paljud, mina nende seas. Ikkagi tänapäevane kultuurilis-meelelahutuslik roadmovie juhtivailt sotsiaaltundlejailt, arvamusliidreilt, "elukapteneilt ja salongilõvelt"! Juba ette kuuldu-nähtu tõotas mitmetunnist kvaliteetaega.

"Ilusa Eestimaa" laadis sissejuhatuskaadrite taustal kõlanud optimistlik raadiohääl tabas buumiaasta 2006 kehtivat zeitgeisti ja Eesti Unelmat paremini kui miski, mida varem kuuldud-nähtud, kuid ... seal kõik uus ja hea ka lõppes. Pagan, kinost tulles oli küll kahtlane tunne, et film oma treilerist üle ei hüpanudki. Kõigi nende suurepäraselt kokkupandud sketšide, geniaalselt tabatud tüüpide, säravatele kildude ja pealinlike siseringi-naljade kõrval filmi (seda va ... kinematograafilist subjekti, millega suhestuda, noh) ennast nagu väga polnudki. Aga kas oleks pidanud olema?

Eile nägi ta Eestimaad!

Alati võib ju vinguda ja pragada, kuidas see või teine kinotükk sinu ootusi ei täitnud, aga ma pole üldse kindel, kas sihukesi filme alati vaatajale meeldimiseks tehaksegi. Tõepoolest, filmimehe jaoks võib "teose" valmistamine ise palju magusam präänik olla, kui lugupeetud pop-eksperdi kiidulaul "Ekspressi" telekava eelviimasel leheküljel või Postimehe nädalalõpulisa tunnustavad peanoogutused. Päriselt ka ju - elu peab lõbus olema, ja ma olen nõus sööma päris mitu "Kuldrannakese" VHS-kassetti koos karbiga, kui "JULT"i tegemine asjaosalistele lõbus polnud!

("Aga Raul Saaremetsast teeme Arvo Pärdi, hähähähähähähä, kõva-kõva!" "Täiesti perrrses, ma sain Ilv... - kuuled vä??- ma sain Ilvese nõusse praegu!! Mõtleme talle käba mingi episoodi välja, onju!")

Tabloid-inglid ja meediakangelased, A-Z

Et käisin mullijoogikino 60-kroonisel hommikupoolsel seansil, siis polnud väga kahju ka piletirahast. Ühe asja üle (peale täisfrontaal-palja Mirtel Pohla näitamise - tõesti aitäh, aitäh veelkord!) võib siiski veel siirast rõõmu tunda. Mõne aasta tagune tola- ja keskpärasusmaraton, kõikmõeldavaid raadioelmarlikke põhiväärtusi pühitsev "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" tundub nüüd veel kehvema filmina, kui enne. JULT-ilt napp, kuid kindel punktivõit. Suffer, bitch!

VAATA LÄHEMALT:

Tõepoolest, VEEL lähemalt!

"Võlg" (Eesti Telefilm, 1966)

2007-04-19T08:00:00.000+03:00

Kusagilt hämaratest 1980ndatest, mil olin segikamminud probleemne teismeline, oli jäänud mu pähe fragmente mustvalgest road-moviest, kus keegi noor kutt Lauri juhib tšehhi veoautot PRAGA Tallinnast Pärnusse ja peab valima teel peale korjatud sümpaatse noore tipsi (Reesi) ja sihtkohas ootava "kogenuma" preili (Malle) vahel.

Mu isa oli veoautojuht, sõitsin temaga kaasa ilmselt kümneid tuhandeid kilomeetreid, Narvast Minskini. Teadsin muidugi peast, et sinivalge number "16" auto uksel tähistab ... (ee ... praegu ei mäletagi, peaks vist lapsepõlve-iseenda käest täpsustamas käima ... spekuleerigem siis, et) Keila Autobaasi. Ehk haakisidki mind just need veoauto-momendid ja maanteetunne, mida Anton Muti kaamera esimese 20 minuti jooksul nii suurepäraselt ja kadedakstegevalt esitab? (Sealkohal tulid kohe meelde ägedad autojuhi-kaadrid kuulsa Godardi "Viimsel hingetõmbel"-filmi algusest: viies eri rakursis, kah mustvalgelt, samuti "käest"!).

Tšehhi veoauto, ameerika džässmuusika ja Eesti maastikud

Vaatan praegu ja - no peaaegu üldse pole seda klassikalist "eesti filmi" tunnet. Mis iseenesest on ju ikka üsna diip: lugu jookseb ludinal, kaameratöö on ülimalt fotograafiline, näitlejad ei näitle, vaid *on* (sihukesed ... ehtsad, natuke rabeda jutuga, nagu noored eestlased ikka. Pole mina ega Google neist kuulnud, enne ega pärast "Võlga" - kui välja arvata Raivo Trass, kelle kehastada on peategelase sõber: teravkeelne kunstiülikooli-dude).

Filmi teise poole tegevus leiab aset Pärnus ja sellest on vaatajale ainult puhast rõõmu. Kaadris vilksav funktsionalistlik arhitektuur, uhke betoonsild ja futuristliku seenrõduga Rannakohvik annavad filmi tegevuspaigale ägedat metropoli- ja linnavunki. Ja siis veel see metafüüsiline "kuuekümnendate" atmosfäär, mis on eriti tuntav episoodis, kus peategelane, veoautojuht Lauri, flirdib Marss-ründab-soengut kandva teenindajannaga kõledas maanteeäärses piimabaaris.

Metropol-Pärnu ja maanteeäärne piimabaar

Oma aja ENSVs olnud too Mati Undi novellil põhinev viiekümneminutiline film kaunis radikaalne, rääkides 1960ndate keskpaiga 20-aastaste põlvkonnast "otse ja omadega". Ilma õõnsa võltspaatose, -lausete ja -moraalita. Kui tähelepanelikult vaadata, siis osutub, et lugu (Unt kirjutas filmile ka stsenaariumi) ja Valdur Himbeki režii ignovad igasugust "nõuka-reaalsust" üsnagi täiega. Isegi veoauto raadio, mida Lauri krutib, mängib võõrkeelseid katkendeid: tükikese "My Fair Lady" soundtrackist; saksakeelsed uudised rääkimas USA president Johnsonist ja kaitseminister McNamarast. See võiks samahästi olla soome, saksa või tšehhi film. (Või inglise, või itaalia: Antonioni "Blowup" valmiski samal, 1966. aastal, heh-heh).

Peategelane ja naised

VAATA LISAKS:

TÜHIRAND JA MAAILMA ÄÄR. Mati Undi „Tühirand“ ja „Võlg“ filmis" (Teater,Muusika,Kino 3/2006)
Vaata ise filmi ETVPlussi veebist

Sissejuhatus

2007-03-30T12:01:00.000+03:00

"Eesti film". Sulge silmad ja pane tähele, millised pildid ilmuvad Sinu silmalaugude sisekülgedele kohe, kui oled seda lausunud - "eesti film". Ahaa, nii ... surmava aeglusega kulgevad liikumatus üldplaanis kaadrid kevadisest põllust ... ülipikkade sahisevate minutite vahele "näideldud" häälega loetud repliigid ... camp, kitš, klounaad, puhkpillimuusika ... ja hirmuäratav tunne mõne eesti filmi esilinastuselt, kui mõistad, et SEEKORD on tulemuseks jälle SEE.

Võeh!

Siit blogist leiad loetelu eesti filmidest, mis haaravad kahtlemata üht-teist ka ülal mainitust. Ainsaks eristavaks kriteeriumiks on minu enda isiklikud tõsised kahtlused, et väljavalitud on millegi poolest suurepärased, erakordsed või muidu tähelepanu väärt.

AUTORIÕIGUSE-ALANE SEISUKOHT

Kõiki filme siin blogis käsitletakse rohkem kultuuriliste artefaktidena ja vähem toodetena. Kõik sissekanded on sündinud puhtalt kirjutajate isiklikust armastusest või vihkamisest käsitletavate teoste suhtes. Kõiki siinseid arvamusi, materjale ja ütlemisi tohib kasutada tsitaatide, refereeringute või pick-up-line'idena senikaua, kuni see ei sünni otseselt või kaudselt majanduskasu saamise eesmärgil.