Filmitrusti "Hallitus" lühifilmid (1985-87)

Sõber Marti kirjeldas kord, kuidas tema kodukandis Rapla lähistel ehitas 1980ndate algul grupp külamehi endile vineerist uhke, pealt lahtise lõbusõiduauto “Veenus”. Küllap olidki lihtsalt sellised rahutud nooremapoolsed mehed, kes soovisid elult midagi enamat, kui ENSV kasin olme pakkuda suutis. Janu teistsuguse ja kuulsusrikkama poole on see, mis vineerist keredetaile saagima ja “Moskvitši” põhjale sobitama tõukab – nõnda nad siis promeneerisidki suveõhtusel külavaheteel oma vineerist “Veenusega”, tossavad kuuba sigarid hambus.

See lugu meenus, kui olin hakanud vaatama äsjailmunud lühifilmide DVD-d 1980ndatel Valgas tegutsenud amatöörfilmirühmituselt “Hallitus”. Olles ammune eesti riiuli- ja unarfilmide huviline, õngitsenud arhiividest ja mangunud elatanud režissööridelt välja nii mõndagi, tabas “Hallituse” olemasolu mind ometigi ootamatult. Samas muidugi ka rõõmsat elevust tekitavalt, sest mis siin salata: marginaalsemat kraami kui “1980ndate Valga action-lühifilmid” annab välja mõeldagi!

Filmirühmituse “Hallitus” tuumikuks olid kohalikud filmihuvilised Kalmer Aunapu, Tiit Ambos ja Tõnis Asson, kaasa tegi hulk teisigi pealtnäha ontlikke provintsilinna täiskasvanuid, keda autoritel oma sõpruskonnast kaamera ette meelitada õnnestus. Kuulates DVD lisamaterjali selgub, et loomingulise kinematograafiabatsilli maaletoomise eest kannab vastutust ennekõike Kalmer Aunapu, kes enne Valgas elektriinsenerina tööle hakkamist õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis. Õppis muidugi, aga nagu iga enesest lugupidav tudeng, leidis “Elektrotehnika I” ja “Lineaaralgebra II” loengutes käimise kõrvalt muudki ajaviidet. Saatuse tahtel ja kaas-tipika Rao Heidmetsa vahendusel sattus Kalmer kunstiüliõpilaste seltskonda, kes olid (väidetavalt) ERKI-alustes tsiviilkaitsevarjendites kolades leidnud koolile kuuluva filmikaamera ning otsustanud sellega midagi õppetöövälist, kuid sellevõrra huvitavamat korda saata.

Kunstiüliõpilastel teadagi, on palju vaba aega (sest “looming”!) ning kui võrrandisse lisada veel muutuja nimega Hardi Volmer, siis pole imestada, et õige pea leidis noor inseneeriatudeng Aunapu end ülikooli raamatukogus koogutamise asemel hoopiski “ENSV Riikliku Kultuurijäätmete Töötlemise Artelli „Päratrust”” kaamerat hoidmas. Kui olete näinud Päratrusti lühi-gangsterifilmi “Kõik tahavad elada”, kus toona veel tundmatud lavaka-juntsud Andrus Vaarik ja Peeter Oja hiigelsuure, täiesti  ebasovjetliku ja ilmselgelt mittevineerist ameerika autoga Kullassepa tänava lasketiiru paarutavad, siis vast mõistate, miks ei olnud võimalik lihtsalt niisama, TPI diplom näpu vahel, rahulolevalt eluga edasi või tagasi Valka minna.

Kaader Päratrusti filmist "Kõik tahavad elada"

Mis iganes oli kunagi hammustanud Orson Welles’i, Ed Woodi ja paljusid teisi rahutuid hingi, oli kintsust näksanud ka vastset insener Aunapud, kuid ... Sõltumatute filmide, nagu ka eelpool mainitud sõltumatute kabriolett-autode tootmiseks oli 1980ndate Eesti NSV kindlasti üks ebasobiv paik. Seda enam siis piirilinn Valgas, kust puudusid needki “ärksa vaimuga vennad”, keda ERKI sööklast ja koridoridest lihtsa vaevaga värvata võis. Niisiis tuli ise selliseks ärksaks vennaks hakata! Peagi liitusid Valga esimese filmikompaniiga ohutustehnika insener Ambos ja endine raketiväelane Asson, kelle kaskadööritrikid ning teenistusest üle jäänud laigulised moondamisülikonnad vast-asutatud filmitrustis “Hallitus” peagi olulist rolli mängima hakkasid. (Ah jaa, filmimehed ise ei leiagi tagantjärgi üksmeelt, kust selline nimi rühmitusele. Üks mainib vaderina “elu hallust”, millele püüti vastanduda, teine veebruaris 1986. Maast lähedalt möödunud Halley komeeti. Küllap jääb tõde seegi kord kuhugi sinna vahepeale.)

Operaator Aunapul olid olemas kaamera ja kogemused defitsiidiriigi tingimustes liikuva pildi ülesvõtmiseks, kusagilt õnnestus hankida ka suurem rull “vananenud toorfilmi Svema”, nagu teatab irooniline tänutiiter lühifilmi „Jõulumuinasjutt" (1986) lõpus. Kohati paistab filmikaadrist ka üleüldise nõukogude vaesuse kontekstis muljet avaldav kunstnikutöö – kasvõi sellesama “Jõulumuinasjutu” tarbeks loodud Metsiku Lääne stiilis kõrts, milles poolenisti tätoveeritud Valga belmondod kaarte taovad – küllap filmitrusti kunstnik-lavastaja Tiit Ambose kätetöö.

Saloon!

“Hallituse” filmide enamik on oma olemuselt varjamatud amatöörfilmid. Kuivõrd sellised isetehtud (tumm)filmid kohtusid oma publikuga vaid filmitegijate sõpruskonna-pidudel ja sünnipäevadel, siis jääb enamik neist benny-hillilike sketšide tasemele, kus tegutsevad ühesugusteks kostümeeritud päikseprilli-vennad, kelle võltshabemete usutavus jääb kuhugi “Hundiseaduse aegu” ja “Maleva” vahepeale ning vohab põhjendamatu, situatsionistlik vägivald. Sellistena väljendavad need filmid ometi nii mõndagi, millest autorid oma lõunaeesti argipäevas puudust tundsid: müstifikatsioonidest, ulmest, robotitest ja actionist. 

Ulmest, robotitest ja actionist koosnebki “Hallituse” ilmselt kõige ägedam teos: lühifilm “Ironman” (1987). Intrigeeriv süžee pluss mõnestki praegusaja tudengifilmist etem kunstniku- ja operaatoritöö annavad tulemuseks omapäraselt veetleva lo-fi-painaja, mida kinnitab ka samal aastal saadud III publikuauhind EPA filmifestivalilt. (Oot, päriselt oligi selline festival, või jälle tiitri-naljad ... ?)

Mitte, et ükski film, mille soundtracki moodustab Sven Grünbergi täispikk “Hingus” saaks üldse kuidagimoodi halb olla – puhmasvuntside ja päikeseprillide paraadist kurnatud vaataja silmi rõõmustab oma ekraanidebüüdiga ka keegi glamuurne valgalanna! Ning kui kaadrisse astub Ironman ise … Ilma pikema spoilerdamiseta võin kinnitada, et kui teile meeldisid Lembit Ulfsaki kehastatud helesinises ürbis tulnukas Raul Tammeti “Pulmapildis” (1980) ja ans. Anduri muusikavideost tuttav sisefilee-frankenstein (“Nüüd käin ringi zombina” 2012, rež. Hanna Samoson), siis ei tule seegi kord pettuda!

Kaadrid lühifilmist "Ironman"

Nagu oluliste teoste loomisel sageli juhtub, ei möödunud ka “Ironmani” võtteperiood autorite jaoks viperusteta. Täpsemalt, kogu filmigrupp tassiti otse võttelt kohalikku miilitsajaoskonda, sest kellegi tähelepaneliku valgalase jaoks olid keset linna toimetavad kaabudega gängsterid, pontsakas tapjarobot ja surisev filmikaamera lihtsalt too much. Miilitsad olid elevil, töökohtasid teavitati ja prokurör vangutas pead, kuid kinni õnneks kedagi ei pandudki. 

Vist on kõige hämmastavam see, kui nobedasti pärast “Hallituse” tegevuse lõppu tekkis meiekanti kõik see pahelisusega piirnev “välismaa” glamuur ja action, mis vaprate kinoentusiastide filmi-ulmades aina aset leidis. Tulid nii antenniga telefonid kui “Ironmaniks” saada ihkavad kostümeeritud keskealised mehed. Tulid European Monetary Found (sic!), The Borrow Bank ja gängsterid, kes neid päise päeva ajal röövimas käisid. Kõige selle äkiline saabumine oli loogiliselt võttes ebatõenäolisem stsenaarium, kui “Colonel Smithi” (1985) oma, milles CIA läkitas Valgamaale hüperaktiivse spiooni (keda kehastas, arvasite ära, dessantväelase kostüümis superkangelane Tõnis Asson).

Nagu ikka, on unistused maailmas selleks, et tõeks saada. Valga kinostuudio “Hallituse” omadega läks lihtsalt ekstra ruttu!

P.S. Ah jaa, alguses viidatud vineerist “Veenuse” juurde tagasi tulles: väheüllatuslikult ei tulenenud külameestest autoamatööride limusiini nimi antiikmütoloogiast, vaid märja vineeri omadusest paisuda, mistõttu auto uksed pärast esimest vihma enam lahti ei käinud. Seda korduma kippuvat tülikat asjaolu siis pidigi väljendama marginimi, mille viimast tähte hääldati kolmandas vältes.

• Artikkel ilmus algselt kultuurilehes "Sirp" 6. detsembril 2019

VAATA LISAKS:

• Valgas 1980. aastatel tehtud amatöör-märulifilmid jõudsid DVD-le. ERR, 26. detsember 2019
• Valgas näeb lühifilme. Postimees, 6. detsember 2019

"Kolmnurk" (Tallinnfilm, 1982)

Eelnevalt kirjeldatud autogrammi-episood tuletas meelde ühe varasema juhtumi, kus eestifilmid.blogspot.commi toimetaja (siis ca. 8-aastane Rapla jõnglane) ühest, khm, Võidu väljaku galeriist möödudes emalt kuulis, et "näe, seal on su iidol, mine ja küsi autogrammi!".

Toimetaja osutunud sel korral siiski liialt häbelikuks ning signatuurid jäänud signeerimata.

Toonane aukartus pole kuigivõrd imekspandav, sest heledalt valgustatud galeriis patseerinud lüheldast kasvu teksatagis tüüp oli kõige coolim mees Eesti NSV-s: animaator ja karikaturist Priit Pärn. Geenius, kelle käekiri oli mind juhatanud päästva salaukseni pooleteistmõõtmelisest, onude-tädide poolt koloniseeritud pärismaalimast; guru, kes suutis pooletoobisele provintsinagale selgitada loomise- ja väljamõtlemisrõõmu rohkem, kui ükski selleks volitatud “päris täiskasvanutest”; eeskuju, kelle pärast sai kulutatud tosinate kaupa (rohelisi!) pastapliiatseid ning virnade viisi joonistusplokke!

Raske on täpselt sõnastada, miks “Kawasaki” mootorratast maa sisse lükkavad eit, taat, lapselaps, kass ja koer (või heinamaal kasvavad elektroonikaskeemid, ettevaatamatult silmapiirile astuv kauboi, "SOLK & CO" kirjaga kanalisatsiooniluuk või kirjatähe-mustriline jänes) mulle maagilisteks ning köitvateks osutusid. Tõenäoliselt teatasid nad lihtsalt vabadusest — vabadusest tsiteerida, mässata, sämplida, oma reegleid kehtestada, välja mõtelda ning valmis teha. Kohe.

Pärna multifilmidest tempokaimat kaverdamis- ning kollaažipillerkaari pakub Juhan Kunderi muinasjutul "Ahjualune" põhinev "Kolmnurk". Harva, kui mõne eesti filmi intriigi saab üheainsa jõulise ning naljaka lausega kokku võtta, aga — hihi, hõhõhõ! — sõnastagem: "Rutiiniks soikunud Viktori ja Julia abiellu sekkub elektripliidi alt ilmuv, mehhiklase-välimusega ablas pleiboi Eduard". (Heh-heh!)

Kadreeringueskiis "Kolmnurgale"

Agraarsest tondiloost linnalikuks ménage à trois'ks kohandunud hoogne melodraama mõjub praegu isegi tänapäevasemalt kui esilinastumise ajal (1982). Neliteist aastat enne Stockmanni kaubamaja avamist valminud multifilmis laiuvad külluslikud kulinaaria- ning toidumäed (mis Julia nobedate sõrmede all maitsvateks roogadeks valmivad) on vahepeal saanud meie argipäevasteks selverimaastikeks, ent mõjusid liiduvabariigi toidulettidel haigutanud tegelikkuse kontekstis iseäranis julma provokatsioonina, mistõttu otsustaja-onud "Kolmnurka" nõukogude ekraanidel väga näidata ei tahtnud. (Toomas Kall on irvitanud, et "Pärna peetakse ekslikult ühiskonnakriitiliseks autoriks, tegelikult räägivad eranditult kõik tema filmid hoopiski toidust".)

Kulinaarne ideaalpanoraam

Joon, mis tegelasi graafiliselt loob, on priitpärnalikult muretu. Nn. korralikult joonistatud asendite vahelt leiab ka täiesti robustse visandlikkusega vormistatud üleminekuid. Sellele vaatamata leiab "Kolmnurgast" ühe eesti filmi meeldejäävaima naispeaosatäitmise. Joonis-Julia on ebainimlikult täiuslik kombinatsioon: ahvatleva büstiga meelas blond andestav siresäärne seksikas gurmeevirtuoos:

Julia! Juliaaaaa!

Nagu päris-elus sageli juhtub, sekundeerib Juliale filmis ka paar ideaalselt sobivat, väärilist meespartnerit: a) ahelsuitsetav ilmetu jorss Viktor ning b) pidurdamatu libiidoga õgardlik latiinopäss Eduard. Neil kõigil on üksteist justkui ka vaja (vt. nukker "perepilt", filmi tempot oskuslikult liigendava jalgpall-läbi-aknaklaasi episoodi lõpus), kui mitte millekski muuks, siis vitamiiniks rutiini vastu.

Moodne perekond

Multikasse on kollaažilikult põimitud välismaa ajakirjadest lõigatud silmi, suid, pakendeid ning nägusid (korraks vilksab isegi Marcello Mastroianni peanupp!), ja see kõik on põrgulikult cool. Plangul, millest kohvrite ning tärkava habemetüükaga Viktor mööda kosseredab, ripuvad näited idaeuroopa plakatikunstist. Puändina näidatakse ahjualuse Eduardi päriskodu, kuhu pettunud päka-gigolo pärast luhtunud romanssi siirdub — groteskselt slaavipärast korterit Šiškini "Kolme karu" ning iseloomulikku make-uppi kandva korpulentse daamiga, kes reageerib nimele "Veronika".

Vaata lisaks:

• Vaata filmi Arkaadrist
• ”Joone vägi". Eesti Ekspress, 25.04.2010

"Ma pole turist, ma elan siin" (Tallinnfilm, 1988)

Tagasi "Paneelmaja-ängi-erri"!

Suvi 1986 Eesti NSV-s: luitunud propagandaplakatid tolmhalli pealinna seintel, sitsikleitides vene naised trollipeatustes, päiksekiired suvilate ette pargitud "Žigulite" kuumaval värvil ning inetud prillid Karl Vaino (kes näib hetkel valitsevat minevikku, olevikku ja tulevikku) koonul.

Et aeg soosib konformismi, mitte oma peaga mõtlemist, on Tallinnfilmi stsenaariumide-ahjus vesi. Mistap korraldatakse avalik stsenaariumikonkurss lootuses, et loomekriisis kirjanikud ja muidu grafomaanid äkki midagi lahedat kokku kirjutavad.

Dokkaadrid "Viru" ärikatest / Feliksi piknik ristmikul

Ja ennäe! Polnudki tühi töö ega vaimu närimine! Nn. tuntud kirjanike stsenaariumikatsetused osutusid paraku ebahuvitavateks, küll aga laekus põnevat kraami täiesti tundmatutelt tüüpidelt. Üks käsikiri ("Kivilinna Külalised", autoriteks Kalle Käsper and Andres Paling - tunnete vä?) jõudis kinolinale juba kahe aasta pärast kui "Ma pole turist, ma elan siin".

Kuuldavasti polnud pealkiri sugugi ainus asi, mida režissöör filmi tehes omatahtsi ära muutis, mistõttu üks originaalkäsikirja autoritest keeldus produktsiooni lõpuks igasugusest kaastööst. Aastateks 1987 ja 1988 oli Nõukogude Liit juba igas mõttes pankrotis, ühtäkki oli saanud võimalikuks vabam mõtelus ja rääkimine olevikust, tulevikust ja sellest mis tuleb (ja Karl Vaino oli pruunide pintsakuhõlmade lehvides Toompealt just Moskva rongile silganud). Sestap võib aru saada, et lisaks käsikirjas sisaldunud "linliku võõrandumise" teemale hakkasid Urbla peas kaasa rääkima ka hoopis teistsugused, sotsiaalpoliitilised hääled.

Varjamatult vaenulik Lasnamäe ja tema eluvormid

Osa filmis kõlavaid arutlusi ja sisemonolooge kõlavad tänases post-integratsiooni-Eestis küll üsna ebakorrektsete, kuid — olgem ausad — mitte vähem aktuaalsetena: "Kes nad üldse on? Kes nad siia kutsus, ja milleks? Kas nad üldse teavad, mis kohas nad on?" Täpselt samadeks küsimusteks annab suur osa Tallinna elanikest (kellest paljud polnud "Ma pole turist, ma elan siin" valmimise aastaks veel sündinudki) põhjust ka 20 aastat hiljem.

Kesklinlikud väärtused: ihaldusväärsed, ent kättesaamatud

Filmi algus on sisu poolelt üsna reibas, hargnevad küllaltki kaasahaaravad tegevusliinid (linnahipist peategelase Feliks Kramvolti arenev sõprus kinnisvarasahkerdajast Mardiga; Mardi vuajeristlik suhe siresäärse tennisetütarlapsega), kuid umbes esimese filmikolmandiku lõpuks hajub "Turist" ära painajalikult pseudofilosoofiliseks kaheksakümnendate "seisundifilmiks". Linnaliku paneelmaja-ängistuse vahetab välja kõige halvemat sorti ""Loomingu" raamatukogu"-eksistentsialismihala! ("Kes ma üldse olen / ja mida ma otsin siin väiksel Eestimaal"-blabla). Hoolikalt plaanitud katarsis jääb ära, sest igatmasti nõretavast sümbolismist selles filmis saab palju varem hoopiski raskekujulise üledoosi.

Nagu ma "Ringhoovi" puhul juba kaeblesin — ENSV 1987. pole päris see "seisund" ajateljel, kuhu tahaksin tagasi sattuda, kasvõi kinematograafiliselt. Vaesus, vegeteerimine, porised Ikarus-bussid, ebaviisakad inimesed ja sitt kliima — õööööäääääääggghhhh, tänan, ei!

"Nibelungide sõrmus"! Postmodernism! Sügavmõttelisus, roarr!

Võrreldes suurepärase "Ringhooviga" on Urbla urbanism ja paneelmaja-värk rohkem kulissid, vahendid autori "filosoofiliste taotluste" väljendamisel. Siiski peab ütlema, et nõnda filmilindile jäänud linnavaated on väärtus omaette. Näiteks filmi algus, praeguse Kultuurikatla tipust tehtud panoraamvaade Põhja-Tallinnale — juba idee poolest igati contra kaamerapaigutus, vastusena harjumuspärastele vanalinnavaadetele eesti kinos. Ehk küll mängufilm, dokumenteerib "Ma pole turist, ma elan siin" ehtsat Stockmanni-eelset Tallinna, millest huvilise pilk leiab üsna ootamatuid vaateid. Aitäh sellegi eest!

VAATA LISAKS:

• Intervjuu Peeter Urblaga, Teater Muusika Kino, juuli 2000
• Eva Näripea, Home and Away: Urban Representations in the 1980s' Soviet Estonian Cinema (PDF, 2003)
• Värvifotod Tallinnast aastal 1987

"Ringhoov" (Tallinnfilm, 1987)

Paljude jaoks võib "Ringhoov" olla eesti filmi kui žanri apoteoos. Sümbolism, pikad kaameraplaanid ja — kõigi nende rõõmuks, kes kurdavad dialooginappuse üle meiekeelses kinos — lõppeks on tegu ka mängufilmiga, mille peategelased ei lausu ühtegi sõna.

Filmi valmimisaasta 1987 ei tõota samuti midagi head. 1987! See number tähistab hetke, mil hea maitse tundus olevat lõplikult kaotanud ning maailma valitsesid pruunid sektsioonkapid ja laiaõlgsed, pintsakuid kandvad naised. Mis siin kinost rääkida, nimetage parem mõni raamat, kunstiteos, öelge mõni tõeliselt hea bänd? Album, singel, lugu, kasvõi? ("Lambada!" "Lambada!?? Karmapolitsei! Siduge see mees kinni!")

Pärast tuleb muidugi meelde, et 1987. ilmus Depeche Mode'i "Music for the Masses", et sama valmimisaasta on ka "Full Metal Jacket"-il ja et just sel aastal pääses (tumepruunist sektsioon-)kapist välja meie rahvuslik trikoloor. Ühesõnaga, ma üritan siinkohal tunnistada, et "Ringhoov" on suurepärane film. Võibolla, et "Paneelmaja-ängi-eri" kõige tugevam kinonätakas.

Arvo Valtoni novellil "Mustamäe armastus" põhineval filmil on pikkust vaid 30 minutit, ja rohkem pole tõepoolest vajagi. Eks ole, lühifilmidel on enamasti selline kah-filmi, kunstitamise ja noh-tudengid,-polnud-rohkem-raha-vä-maine. "Ringhoov" aga veenab sind, et lühifilm ongi iseseisev, elujõuline kinematograafiline eluvorm.

Näitlejatöö kohta ei oskagi kohe midagi kosta. Kas Hermaküla mängib filmis paremini kui üheksakorruseline paneelmaja? Kindlasti sama hästi, aga see pole hetkel küll mingi etteheide. Kaie Mihkelsoni kehastatud nimetu naistegelase fetišistlik-sensuaalne "käima peale jäämise" episood tekitab ootamatut esteetilist nukrust: kahju, et Harry Egipt 1980ndatel ühtegi "täispikka" ega "täislühikest" ei teinud.

Mustamäe armastus

Küll on tore, et paneelmaja-metafüüsikat uhatakse "Ringhoovist" sirgelt ja rõõmuga! Üsna filmi alguses on lõik, kus näeme töölt tulnud Mehe ja vastasmajas elava Naise askeldamist oma korteri köögis. Kaamera näitab vaheldumisi meest (istub akna all paremal) ja naist (kohaga akna all vasemal). Üsna ilmselgelt ongi see kõik filmitud ühes ja samas korteris — kuid just sellest rõhutub fakt, et me teame, kui võimalik on sääraste üksildaste pärasttöiste kohvijoomiste üheaegne toimumine kummagi vastasmaja kümnetes standardköökides.

Võtmetähtsusega võttepaigaks ongi kaks korrusmaja-nurka ning nende vahelt paistev tükike tühermaad algul ühe, hiljem kahe kidura puuga (Tõnu Virve oli enne lavastajadebüüti paljude väga tuntud eesti filmide kunstnik — juhuslikke detaile "Ringhoovis" pole, haha!). Üle tühermaa vudivad tibukollastele linnaliini-"Ikarustele" rüselevad *-mäelased, aeg-ajat tolmutab mööda ehituskombinaadi KrAZ või MAZ.

Lühike sissejuhatus arhitektuurifotograafiasse

Helevalgetel majatahkudel muutuvad valgus-olud, hoovist kajav venekeelne lastevadin, low-key öövaated mitmesajasilmseks akendatud fassaadidele — see kõik on vastavalt filmimeeste taotlustele muidugi kõledusttekitav, aga ka ihaldusväärselt urbanistlik ja groovy. Just eelpoolkirjeldatud helistikus ootan mängivat ka kõiki järgnevaid eesti kino paneelploitationi esindajad!

LOE LISAKS:

• Arvo Valtoni "Mustamäe armastus", leitud internetist
• Eva Näripea, Home and Away: Urban Representations in the 1980s' Soviet Estonian Cinema (PDF, 2003)
• Filmi saab vaadata Vimeos, parooli saab minu käest.