esmaspäev, 11. juuni 2007

"Need vanad armastuskirjad" (Freyja Film, 1992)

Hkm. 1992 oli ikka imede aeg - suvel tulid käibiele eesti kroonid, Onu Bellal valmis esimene täispikk album ja moestuudiod (kaas)produtseerisid täispikki filme. Plaanimajanduse-aegset usalduskrediiti, ootamatult teenitud kiiret raha ja igavlevaid filmi-inimesi tundus hetkel jaguvat.

Filmi vaatama hakates, tuleb tunnistada, polnud ma kaugeltki lootusrikas. Kartsin nimelt (nagu tavatsevad väljenduda mõned, kelle kinoskäiguvarustusse kuuluvad alati a) heinaküüni suurune popkornituub ja b) inetult värvitud juustega inetud tütarlapsed) "mingit haiget sentimentaalset jura". Aga oh seda imet: üsna kaasahaarav ja realistlik oli! Hästi läbi mõeldud, hästi filmitud, hästi kokku pandud - hästi tehtud.

Üks, mis "NVA"-s suurepäraselt õnnestunud, on pärastsõja-järgse ajastu Eesti taasesitamine. Mitte, et ma sellest tegelikult midagi teaksin, aga raamatutest ("Seitsmes rahukevad" näiteks), vanavanemate juttudest-fotoalbumeist paneb tähelepanelik inime üht-teist kokku ka oma peaga. Selline mitmetahuline, erinevate vihjetega esitatud (ja hauataguselt mustvalge: Valgre on samal päeva hommikul ära surnud!) 1949/1950 uusaastaöö.


1949/50: dekadents, reeturitest sõbrad, prassimine - ja näärivana on joodik.

Neljakümnendate lõpp/viiekümnendate algus oli ilmselt 20 . sajandi Eesti halvimaid aegu. Sõjast väntsutatud vabariigi-aegsete inimeste kaela lartsatas aamitäis nõukogude sitta: nahkkuubedes tšekiste, partei-jupijumalaid, umbkeelseid stalini-zombisid, küüditajaid, äraandjaid, vihkajaid. Kui perses, kui lääpas moraaliga, kui laostunud ja mustast minevikust koormatud tüüpe on selle uusaastaöö prassivate tegelinskite seas! Kahtlemata üks noirimaid momente eesti kinos, ka ilma eelpoolmainitud must-valgeta.

Võib vaid mõelda, kui lihtsalt võinuks samasugusse must-valgesse kujutamisskeemi libastuda filmitegijad äsja iseseisvuse taastanud Eestis, kujutades pöördelisi, vabaduse kaotamise aastaid. Aga mida pole, on "mustad" vs "valged", "head" contra "pahad". Enam-vähem kõik tegelased on natuke lurjused! Kollaborandid, iseenda või teiste reeturid ... vaid ehk Valgre ema ja leningradlanna Niina on ainsad, keda näeme valdavas kõntsa-ajas inimlikku väärikust säilitavat.

Filmis on üheks oluliseks võttepaigaks Karja Kelder. Koht, mida ma vanalinnas töötades teadsin sellise keskmisest karusema lõunatamiskohana, oli kuuldavasti 1940ndate teisel poolel (nagu ka filmis näidatud) tõeliselt räige joomaurgas, kus õhk on paks sigaretisuitsust, õllelehast, pahelistest soovidest ja meeleheitest. Ühesõnaga: väärib kindlalt kandmist "Eesti filmi võttepaikade reisijuhi" kaardile, kui keegi viitsib midagi sellist kirjutada.


"Raimond Valgre / minu keldris!"

"NVA" on muusikafilm!, tuleb meelde, kui ekraanil taas laulma-mängima hakatakse. "Eesti muusikafilmid" on muidugi natuke ettevaatlikuks tegev kategooria, kuid antud filmis näeb - tõepoolest! - väga kaasahaaravaid esitusi. Seejuures, märkasin rõõmuga, on suudetud vältida ülepingutusi ja liigset perfektsionismi. Muusikaliste etteastete puhul on jäetud sisse natuke säärast loomulikku kobamist ja "toorest", nagu spontaansel musitseerimisel ikka juhtub - ja see on tore, usutav, paneb siiralt kaasa elama.


Naised! Naised! Naised!

Filmi lõpus kõlav "Läbi saju" (millele sõidab efektselt sisse "Muinaslugu muusikas") on muidugi ekstra très élégant, kuid osutab samas ka ... kuidas nüüd öeldagi, ... noh, ABBA-l oli ju ka terve pinutäis viisakalt öeldes "taaskasutatavaid" harmooniajärgnevusi, millest sai kohe mitu lugu ehitada!

NEED VANAD DVD-D:

3 kommentaari:

Nuxx ütles ...

Yo Raul!

Mina käisin seda vaatamas Viljandi kinos omal ajal, neiuga kellel oli nii mõndagi ühist Liis Tappoga - samasugune ilus blond ja teadupärast on Tappo ka raamatukogundust õppinud. Nostalgiablog on sul ma vaatan, nüüh!

raul viitung ütles ...

... loodan omalt poolt lisaks, et Sul oli omakorda neil aegadel mõndagi ühist Rain Simmuliga!

markus ütles ...

Mina käisin seda vaatamas aastal 92 v6i 93 (linale j6udis vist aastal 1993?) S6pruses. Kui film läbi sai, k6las saalis aplaus.

Üks väheseid filme, kus laulmise koha peal ei tahaks edasi kerida.

PS. ootan huviga järgmisi filmialaseid sissekandeid. No Nipernaadist ei pääse sa vist küll mööda (et saada arutada muuhulgas, kes krt see mees mustas seal teel ikkagi on; v6i on nii, et k6ik teavad, ainult mina ei ole veel aru saand?)