pühapäev, 17. mai 2015

"Hullumeelsus" (Tallinnfilm, 1968)

Olin muidugi "Hullumeelsust" varem näinud, kuid siinse blogi tarvis üle vaatama ei tõtanud. Liiga palju põhjalikke kiidu-arvustusi, tõelise-kunsti-tõotusi ja kingsepp Johannest seisid tee peal risti ees. Mitte, et ma Kaljo Kiisas kui ühes eesti kõvimas režissööris kunagi kahelnud oleksin, oh ei, kuid alati oli lihtsam Eesti kino hiilguseteelt kõrvale, supermarginaalsete dokkide ja "avastamata" lühifilmide džunglisse põigata. Piisas sellest, kui tselluloid-liaanide vahelt välgatas mõne dresseeritud ahvi (tuntud Draamateatri näitleja... ) valendav tagumik (... mõtlik nägu, minuteid kestvas dialoogita keskplaanis), ja juba viskuski eestifilmid.blogspot.commi isehakanud indiaanajones järjekordse obskuursuse jälile! Vahtima Jüri Müüri "Kirju Sõgedate külast", Valeria Andersoni realityt "Maailmaparandajad" või, — tule taevas appi —, Semjon Školnikovi seisundi-dokki "Jäätramm"!

Kuid, lugedes Andres Laasiku Kiisa-biograafiast mitmed köitvaid kirjeldusi "Hullumeelsuse" produktsiooni ja filmimise kohta, pidin ometigi matšeete nurka viskama ja vältimatu (taas-)vaatamise ette võtma. Hea, et tegin seda. Maailma ainsa eesti filmide blogi kõige viimase postituse kuupäev nihkus taas aastakese tuleviku suunas.

Nii paljut oli eesti kinos teha aastal 1968! Esimest korda ajaloos oli kohalikel filmimeestel oskusi ja ambitsiooni kunstivallas kaugemale küünitada, leidus vunki ja kino-musklit! Lõpuks ometi oli ka Stalin piisavalt surnud, et proovida ideoloogiapuuri trelle painutada, kopitanud sots-realismist teiste ahvatlevate -ismide suunas kalduda. Mida kõike siin ei näe: režissööri cameo-etteastet, oma nime väärt kunstnikutööd ja hiiglapikki graafilisi käsikaamera-kaadreid.

Sama aastakäigu James Browni "Say It Loud – I'm Black and I'm Proud" võinuks seista tsitaadina režiistsenaariumi kaanel, sest nii mustvalget filmi polnud siinmail enne tehtudki. (Võibolla ... võibolla siiski mängiski James Brown, mõne turisti hõlma all ENSV-sse šmuugeldatud seitsmetolliselt vinüülplaadilt, kui autorite kolleegium filmi fotograafilisi aspekte arutas? CUT TO: Harju tänav, ühel juunikuu ööl. Avatud aknast tulvab öösse valju funk-muusikat. Tallinnfilmi kabinetis šeigivad režissöör Kaljo Kiisk ja operaator Anatoli Zabolotski. "I'm black and I'm proud," hõikab Kiisk ja Zabolotski vastab: "One more time!" Laualambi pirn heidab seinale groteskseid varje ja värvifilm on jätkuvalt defitsiit.)

Järjekordne rändom pidu "Tallinnfilmis". Paremalt esimene: Kaljo Kiisk.

Kui palju on üldse neid eesti filme, mille kinematograafilise maailma juurde vaataja mõte hiljem tagasi rändab? "Hullumeelsus" on kahtlemata üks neist. Mis kõige põnevam: ilmselgelt pole tegu õnneliku juhuse, vaid režissöör Kiisa taotluste õnnestumisega. Üksikud stseenid, mis lõpuks meiekandi kino kohta nii haruldase filmiterviku moodustavad, köidavad oma mitme tähendustasandiga, jäävad meelde kajama.

Maarjamaa-aariamaa. Filmi avakaader.

See on näitlejate film. Kõvasid tegijaid oli võtteplatsile kokku castitud hulgem, kaks leedulast olid Vilniusest isegi omaenda lavastaja kaasa toonud! (Leedu lavastajale leiti jalamaid hullu kunstniku sõnatu pisiroll). Kas nüüd ainult säärasest "tihedast konkurentsist" tingituna, kuid meie oma Voldemar Panso mängib filmis ühe huvitavaima tegelase, keda eestikeelses kinos kunagi nähtud. Leebe ja kaval; ohtlik ja romantiline ... Tähelepanuväärne on kommentaar, mida kuuleb Panso osatäitmise kohta "Hullumeelsuse" tutvustussaates: "Tema mõned ilmed, millega ta kedagi saadab," tunnustab psühholoog/psühhiaater Heiti Pakk, " — pilguga, või kuidas ta mõtleb või reageerib millelegi, on päris hirmu pealeajavad". Tõepoolest, ei väsi vaatamast, kuidas see bernhardiinitaoline mürakas of a man ekraani täidab, sigaret suunurgas tolknemas!

Peaarst (Voldemar Panso)

Oeh, ja kui jutt juba vaatamisväärsuste peale läks, siis ... Olen mõnda aega fantaseerinud erinevate (meelevaldsete) edetabelite koostamisest eesti filmi teemal. Näiteks "Ängistuse TOP7". Või "Üheksa mõttetuimat niiöelda-noortefilmi". Küllap ootavad reastamist ka "Viis mälestusväärseimat full frontalit" ja "Kümme rajumat peostseeni", kuid siiani pole ma muidugi lillegi liigutanud, mõttetu blogard ja säästu-obloomov, nagu ma olen.

Siiski: edetabeli "Eesti filmi kauneimate filminäitlejannade TOP-mis-iganese" Number Ühe võin kohe siinsamas maha hõigata. Selleks on "Hullumeelsuses" Sophie Schneiderit mänginud Mare Garšnek (Hellaste):

Sophie Schneider (Mare Garšnek)

Castingufotod (Tallinnfilm)

See on Tõde ja siin pole midagi vaielda!

Võib arvata, et samapalju kui pakub kinokülastajale näitlejate (vaate)mäng filmis, oli režissöör Kiisal lusti ka nende lavastamisega. Koguni niivõrd, et filmiloo, "spioonika" kulgemise loogikat pole ta kohati vaatajale selgitada viitsinudki. (Mida kuradit need tapahimulised sakslased seal hullaris passivad, senikaua kuni sturmbannführer vaimuhaigete seast inglise patsienti, vabandust, spiooni otsib? Aa, okei, võibolla valvavad, et keegi putku ei paneks. Aga need üsna väheveenvad telefonikõned, mis peaksid natsipärdik Windischit survestama? Hmm.)

Kindel see, et tegevusloogika ja psühholoogilised asjaolud olid stsenaariumis igati vettpidavad, kuid ... kuude, aastate kaupa mingi stsenaariumiga koos ja "sees" elades võib mõnigi loo otsustav sõlmpunkt lavastajale vähetähtsa, iseenesestmõistetavana paistma hakata ning igasugu põnevamate (mustvalgete) kujundite varju jääda. Nagu märgib ka Andres Laasik oma artiklis, on Jüri Järveti Windisch filmi lõpuks rohkem Püha Tõnu vanaisa, kui mõni tõsiseltvõetav natsiohvitser!

"Kindlasti kohtume veel!" Filmi lõppkaader.

"Andekus on alati kahtlustäratav," pihib Windisch hulluhaigla direktorile prohvetlikult. Filmi teemat (indiviidi valikud kollektiivses hulluses) ja aega ("Praha kevade"-aegne Nõukogude Liit ) arvestades oli fašismimustrite ja -mehhanismide liiga meisterlik kirjeldamine muidugi omamoodi ohtlik, kuid ega siis šedööver hüüa tulles! Liig lähedale jõudsid autorid totalitarismi lähtekoodi lahtimuukimisele, põhjustades Moskva ülemustes igati mõistetavat äratundmispaanikat ning ... "Hullumeelsusest" sai järgnevaks kahekümneks aastaks de facto riiulifilm.

Eks ole fantaasial alailma tegemist, et reaalsusega sammu pidada: "nõukogude võimude poolt ärakeelatud liiga antifašistlik film, mille tegi ENSV kinoliidu esimees — endine Waffen-SSi sõdur ja Sinimägedes võidelnu." Hullumeelne, kas pole?

VAATA LISAKS: