pühapäev, 5. juuli 2020

Soovitage filme!

Olen nüüdseks kolmteist aastat eesti filmide vaatamise blogi pidanud. Võin kindlasti öelda, et sellise filmipäeviku algatamine oli õige tegu; on ju ettekäänded enese kokkuvõtmiseks ja millegi tegemiseks varemgi ootamatuid tulemusi andnud! Kes soovib suvel rannas kobedam välja näha, käib juba sügisest saati spordisaalis hantleid tõstmas. Mina soovisin selgust saada, miks mulle see või too kodumaine linateos meeldib (või ei meeldi) ja seda enam-vähem hästiloetavas vormis kirja panna. 


Mõnd suure tuhinaga valmis vihutud arvustust on siiani naljakas üle lugeda!

Muidugi oli salasoov ka omi lemmikuid "üles rääkida", kujuteldavat blogilugejat ise vaatama kehutada! Kui kasvõi mõni teist-lugejaist vaatas palaval suvepäeval – jääkuubikud džinntooniku-klaasis kõrisemas – jahutuse mõttes Školnikovi "Jäätrammi" või otsustas õhtul, mil See Lahe Tüdruk esimest korda külla tuli, Netflixi asemel Veljo Käsperi "Tütarlast mustas" vaadata, siis ... Siis on hästi!

Nüüd, tuli mõte pisut allhanget võtta, suvetööd organiseerida. Kui keegi seda blogi veel peale minu loeb: soovitage kommentaarikasti kodumaiseid filme, mis võiks siiani vaadatud kino-ritta sobida, aga mida ma millegi pärast vahele olen jätnud! 

Autor moelühifilmi "Scandolls" võttel storyboardi vihtumas. Foto: Albert Kerstna


neljapäev, 18. juuni 2020

reede, 1. mai 2020

Filmi «Don Juan Tallinnas» muusika ilmus vinüülplaadil



Mäletate, mis häid sõnu sai omal ajal lausutud Arvo Kruusementi teise täispika filmi soundtracki kohta? Nüüd saab igaüks "Don Juani" filmimuusika headuses oma kõrvaga veenduda, sest "Eesti filmide" blogi sõber-ettevõte Raadio Kohila Records andis selle just välja vinüülplaadil!




Saadaval plaadipoodides Psühhoteek, Biit Me, Nailboard ja Tallinn Old Town Records

Plaadi vahelt leiab ka tutvustava voldiku, milles Filmiarhiivi juht, kunstiteadlane Eva Näripea ning siinse blogi valvetoimetaja üritavad (rohke arhiivimaterjali toel) jõuda arusaamisele, millest see film õigupoolest rääkis ning kuidas juhtus, et 21-aastase konservatooriumitudengi Olav Ehala esimene ülikoolisuvi täiega "Tallinnfilmi"-nahka läks.



Head kuulamist!

#ostaeestimuusikat

Helilooja Olav Ehala jutustab, kuidas tookord filmimuusika-tegu käis

kolmapäev, 8. jaanuar 2020

Kirjad Inglile (2011)

on elu kodumaine film
mida vaevalt kord ehk vaadatakse
aru saamata
– Vaiko Eplik, "Kaerahelbed"

Kes ei tahaks olla režissööriks millelegi tõeliselt kunstilisele?

Kombata kinematograafiakontinendi kontuure, viskuda kinnisilmi alateadvuse voogudesse,  ratsutada inspiratsioonidelfiinil, meisterdada metafoore ja möödaminnes tsiteerida ka mõnd "legendaarset" 1970ndate kariibi-mehhiko-burundi seisundifilmi!

Režissöör sulgeb silmad ning näeb juba vaimusilmas arvustuste pealkirju:
  • "Parim asi eesti filmis pärast "Hullumeelsust"!" 
  • "Parem kui Õunpuu viimane!"
  • "Meie ajastu peegel!"
Mõnikord ent kannavad tehtud valikud, olgu küll vaieldamatult kunstilised, vapra eesti filmimehe Olümpose asemel hoopis kurat teab kuhu. Kinematograafiakontinendi taga lihtsalt algas igavuse meri, alateadvuse vood olid läbitungimatult sogased ja inspiratsioonidelfiini olid ammuilma kinni püüdnud ja nahka pannud oma peresid elatada püüdvad kariibi-mehhiko-burundi kalurid.

Eesti režissöör pärast rahastamist ja enne võtteid

Vast on kõnekaim asjaolu, et umbkaudu 1150000 eurot maksma läinud filmi "Kirjad Inglile" (režissöör Sulev Keedus) kohta leiab internetist täpselt kaks arvustust. Esimene neist Olev Remsult ja teine Raadio 2 saatelt "Rahva oma kaitse". Kõik ülejäänud, kes filmi näinud, on siiani eelistanud diskreetselt vaikida. Süüvigem, miks.

Esimesed neli ja pool minutit filmist: Tõnu Oja kehastatud peategelane (nimega Juunas Jeremia Kirotaja – oh jummel, nomen est ikka täiega omen seekord, enam väheusutavamat ja diipi tegelasnime annab välja mõelda) tuiab pimeduses araabia poodide lähistel, imeb tindipliiatsit ja seletab kõigele sellele "huvitavale" peale lugedes, et tuleb Afganistani mägedest, kus sõdib Talibani ridades ja on lihtsalt korraks niiöelda koju käima tulnud. Mitte just kõige loogilisem konstruktsioon isegi pre-ISISe-aegses maailmas, aga oodake! Kohe käänab veel hullemaks!

Põmm! kargab tekiräbala alt välja poolpaljas Rain Simmul, maniakaalne pilk silmis nagu ""Hukkunud Alpinisti" hotellist" tuntud terrorist Hincuse nooremal vennal. Kuid veel enne, kui naisvaatajad saalis elavneda jõuavad, esitab nimetut poolpätti kehastav Simmul isegi eesti filmi kohta rekordiliselt puise tekstivalangu, milles vilksatavad märksõnad "munn", "tšello" ja "masturbeerima" ning ka kõige suuremale Linnateatri fännile hakkab kohale jõudma aimdus, et oldakse tunnistajaks millelegi tõeliselt erakordsele.

Erakordset leiab "Kirjadest Inglile" tõesti üksjagu. Värvist kooruvaid Maailma Kõige Postsovjetlikumaid Võttekohti, näiteks! Samuti erakordselt muutumatut murelikku kolhoosnikuilmet mööda nimetatud ahermaastikke tösserdava Kirotaja tindisel näol. (Ah jaa, nagu algusmonoloogist kuulsite, on tegemist kalestunud kõrbesõduriga, tapmisest tüdinenud tüübiga. Oja kehastatud mehikese habras-pelmeenjas kuju lubab säärases väites küll sügavalt kahelda, aga mida mina ka tean, eks?).


Kui enamasti lähevad ka kõige luidramad eesti filmid uuesti üle vaadates justkui paremaks, siis erakordsel kombel ei laiene see reegel "Kirjadele Inglile". Vastupidi, kordusvaatlus toob välja üha uut ja hämmastavat jampsi, mida esimese hooga ei märganudki.

Suits, tissid, puuder, voolikud, Ištari värav, naine akvaariumis, pasunakoor ja kisendav rase. Vähe on maailmas asju, mida siit filmist on välja jäetud!

Maakaart sellise groteskse kunst-rongiõnnetuseni jõudmiseks oli nähtavasti stsenaarium (autoriteks Sulev Keedus ja Madis Kõiv). Olgem ausad, stsenaariumitesse kirjutataksegi teinekord sisse "igasuguseid asju", mida vähegi empaatiavõimeline režissöör katsub enamasti enne kinolinale jõudmist millekski kinematograafiliselt veenvaks tõlkida. Seekord küll mitte! Peale eelpoolmainitud Simmuli-soolo karistatakse vaatajat veel mitme ebasuupärase, teaterlikult intoneeritud ja kahtlemata "otse raamatust" pärit tekstivalinguga, millest halvimat kuuleb Kirotaja ja Hildegard Vilt-nimelise naisosatäitja (Katariina Lauk – Keeduse film, kes siis veel?) vahel toimuva maailma kõige eestifilmilikuma seksistseeni jooksul.

Loomulikult on "Kirjad Inglile" ka metsikult naljakas! Sest kellele siis ei pakuks rõõmu
  • ... tennisereketiga debiilikut kehastav rahvuslik aare Roman Baskin, kelle ainsaks repliigiks jääb "Öäääääööööööäööäöö!!!" ning kes näeb Kirotaja antud päikseprillidega ("Mägedest leidsin. Ameerika prillid. Surnud snaiperi omad. NASA märgiga" – oi jummel küll, sellist ködi kuuleb seal veel lõputult) välja nagu varalahkunud Muammar Gaddafi;
  • ... kõik need arvukad, surmtõsised ja hoolikalt püstitatud "perfoomantsi kunsti" kohad, mis aina ette hoiatamata ilmuvad, kuid mille otstarvet filmis peale eelarveraha ärakulutamise võib mõistatama jäädagi, ühtlasi
  • ... kõik stseenid, kus kõlab ooperilaul ning kaadris kiigub kunstnik Billeneeve;
  • ... Mirtel Pohla tegelane Merily, kelle seljale on mingil põhjusel tätoveeritud "kümme käsku kiilkirjas" (tjah, huvitav oleks vanadelt sumeritelt küsida, mida nad sellisest reverse engineeringust arvavad);
  • jne jne jne jne jne jne jne.
"Kirjadest Inglile" ei tehta ilmselt kunagi ühtegi paroodiat, sest milleks? Vaadatagu originaali, seal on tõesti kõik juba ära tehtud.

Ööööörrrrrghhhhh!

Erandkorras võikski kogu filmivaatluse kokku võtta veel ühe popmuusika-tsitaadiga:

Küsimus "miks?"
vaevalt vastust sa tead
öelda ka mul
pole midagi head
– Jaak Joala & Radar, "Kustuta valgus"


PÜHA ISSA RISTIVÄGI:

laupäev, 28. detsember 2019

Filmitrusti "Hallitus" lühifilmid (1985-87)

Sõber Marti kirjeldas kord, kuidas tema kodukandis Rapla lähistel ehitas 1980ndate algul grupp külamehi endile vineerist uhke, pealt lahtise lõbusõiduauto “Veenus”. Küllap olidki lihtsalt sellised rahutud nooremapoolsed mehed, kes soovisid elult midagi enamat, kui ENSV kasin olme pakkuda suutis. Janu teistsuguse ja kuulsusrikkama poole on see, mis vineerist keredetaile saagima ja “Moskvitši” põhjale sobitama tõukab – nõnda nad siis promeneerisidki suveõhtusel külavaheteel oma vineerist “Veenusega”, tossavad kuuba sigarid hambus.

See lugu meenus, kui olin hakanud vaatama äsjailmunud lühifilmide DVD-d 1980ndatel Valgas tegutsenud amatöörfilmirühmituselt “Hallitus”. Olles ammune eesti riiuli- ja unarfilmide huviline, õngitsenud arhiividest ja mangunud elatanud režissööridelt välja nii mõndagi, tabas “Hallituse” olemasolu mind ometigi ootamatult. Samas muidugi ka rõõmsat elevust tekitavalt, sest mis siin salata: marginaalsemat kraami kui “1980ndate Valga action-lühifilmid” annab välja mõeldagi!

Filmirühmituse “Hallitus” tuumikuks olid kohalikud filmihuvilised Kalmer Aunapu, Tiit Ambos ja Tõnis Asson, kaasa tegi hulk teisigi pealtnäha ontlikke provintsilinna täiskasvanuid, keda autoritel oma sõpruskonnast kaamera ette meelitada õnnestus. Kuulates DVD lisamaterjali selgub, et loomingulise kinematograafiabatsilli maaletoomise eest kannab vastutust ennekõike Kalmer Aunapu, kes enne Valgas elektriinsenerina tööle hakkamist õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis. Õppis muidugi, aga nagu iga enesest lugupidav tudeng, leidis “Elektrotehnika I” ja “Lineaaralgebra II” loengutes käimise kõrvalt muudki ajaviidet. Saatuse tahtel ja kaas-tipika Rao Heidmetsa vahendusel sattus Kalmer kunstiüliõpilaste seltskonda, kes olid (väidetavalt) ERKI-alustes tsiviilkaitsevarjendites kolades leidnud koolile kuuluva filmikaamera ning otsustanud sellega midagi õppetöövälist, kuid sellevõrra huvitavamat korda saata.


Kunstiüliõpilastel teadagi, on palju vaba aega (sest “looming”!) ning kui võrrandisse lisada veel muutuja nimega Hardi Volmer, siis pole imestada, et õige pea leidis noor inseneeriatudeng Aunapu end ülikooli raamatukogus koogutamise asemel hoopiski “ENSV Riikliku Kultuurijäätmete Töötlemise Artelli „Päratrust”” kaamerat hoidmas. Kui olete näinud Päratrusti lühi-gangsterifilmi “Kõik tahavad elada”, kus toona veel tundmatud lavaka-juntsud Andrus Vaarik ja Peeter Oja hiigelsuure, täiesti  ebasovjetliku ja ilmselgelt mittevineerist ameerika autoga Kullassepa tänava lasketiiru paarutavad, siis vast mõistate, miks ei olnud võimalik lihtsalt niisama, TPI diplom näpu vahel, rahulolevalt eluga edasi või tagasi Valka minna.


Kaader Päratrusti filmist "Kõik tahavad elada"

Mis iganes oli kunagi hammustanud Orson Welles’i, Ed Woodi ja paljusid teisi rahutuid hingi, oli kintsust näksanud ka vastset insener Aunapud, kuid ... Sõltumatute filmide, nagu ka eelpool mainitud sõltumatute kabriolett-autode tootmiseks oli 1980ndate Eesti NSV kindlasti üks ebasobiv paik. Seda enam siis piirilinn Valgas, kust puudusid needki “ärksa vaimuga vennad”, keda ERKI sööklast ja koridoridest lihtsa vaevaga värvata võis. Niisiis tuli ise selliseks ärksaks vennaks hakata! Peagi liitusid Valga esimese filmikompaniiga ohutustehnika insener Ambos ja endine raketiväelane Asson, kelle kaskadööritrikid ning teenistusest üle jäänud laigulised moondamisülikonnad vast-asutatud filmitrustis “Hallitus” peagi olulist rolli mängima hakkasid. (Ah jaa, filmimehed ise ei leiagi tagantjärgi üksmeelt, kust selline nimi rühmitusele. Üks mainib vaderina “elu hallust”, millele püüti vastanduda, teine veebruaris 1986. Maast lähedalt möödunud Halley komeeti. Küllap jääb tõde seegi kord kuhugi sinna vahepeale.)

Operaator Aunapul olid olemas kaamera ja kogemused defitsiidiriigi tingimustes liikuva pildi ülesvõtmiseks, kusagilt õnnestus hankida ka suurem rull “vananenud toorfilmi Svema”, nagu teatab irooniline tänutiiter lühifilmi „Jõulumuinasjutt" (1986) lõpus. Kohati paistab filmikaadrist ka üleüldise nõukogude vaesuse kontekstis muljet avaldav kunstnikutöö – kasvõi sellesama “Jõulumuinasjutu” tarbeks loodud Metsiku Lääne stiilis kõrts, milles poolenisti tätoveeritud Valga belmondod kaarte taovad – küllap filmitrusti kunstnik-lavastaja Tiit Ambose kätetöö.


Saloon!

“Hallituse” filmide enamik on oma olemuselt varjamatud amatöörfilmid. Kuivõrd sellised isetehtud (tumm)filmid kohtusid oma publikuga vaid filmitegijate sõpruskonna-pidudel ja sünnipäevadel, siis jääb enamik neist benny-hillilike sketšide tasemele, kus tegutsevad ühesugusteks kostümeeritud päikseprilli-vennad, kelle võltshabemete usutavus jääb kuhugi “Hundiseaduse aegu” ja “Maleva” vahepeale ning vohab põhjendamatu, situatsionistlik vägivald. Sellistena väljendavad need filmid ometi nii mõndagi, millest autorid oma lõunaeesti argipäevas puudust tundsid: müstifikatsioonidest, ulmest, robotitest ja actionist. 

Ulmest, robotitest ja actionist koosnebki “Hallituse” ilmselt kõige ägedam teos: lühifilm “Ironman” (1987). Intrigeeriv süžee pluss mõnestki praegusaja tudengifilmist etem kunstniku- ja operaatoritöö annavad tulemuseks omapäraselt veetleva lo-fi-painaja, mida kinnitab ka samal aastal saadud III publikuauhind EPA filmifestivalilt. (Oot, päriselt oligi selline festival, või jälle tiitri-naljad ... ?)


Mitte, et ükski film, mille soundtracki moodustab Sven Grünbergi täispikk “Hingus” saaks üldse kuidagimoodi halb olla – puhmasvuntside ja päikeseprillide paraadist kurnatud vaataja silmi rõõmustab oma ekraanidebüüdiga ka keegi glamuurne valgalanna! Ning kui kaadrisse astub Ironman ise … Ilma pikema spoilerdamiseta võin kinnitada, et kui teile meeldisid Lembit Ulfsaki kehastatud helesinises ürbis tulnukas Raul Tammeti “Pulmapildis” (1980) ja ans. Anduri muusikavideost tuttav sisefilee-frankenstein (“Nüüd käin ringi zombina” 2012, rež. Hanna Samoson), siis ei tule seegi kord pettuda!

Kaadrid lühifilmist "Ironman"

Nagu oluliste teoste loomisel sageli juhtub, ei möödunud ka “Ironmani” võtteperiood autorite jaoks viperusteta. Täpsemalt, kogu filmigrupp tassiti otse võttelt kohalikku miilitsajaoskonda, sest kellegi tähelepaneliku valgalase jaoks olid keset linna toimetavad kaabudega gängsterid, pontsakas tapjarobot ja surisev filmikaamera lihtsalt too much. Miilitsad olid elevil, töökohtasid teavitati ja prokurör vangutas pead, kuid kinni õnneks kedagi ei pandudki. 

Vist on kõige hämmastavam see, kui nobedasti pärast “Hallituse” tegevuse lõppu tekkis meiekanti kõik see pahelisusega piirnev “välismaa” glamuur ja action, mis vaprate kinoentusiastide filmi-ulmades aina aset leidis. Tulid nii antenniga telefonid kui “Ironmaniks” saada ihkavad kostümeeritud keskealised mehed. Tulid European Monetary Found (sic!), The Borrow Bank ja gängsterid, kes neid päise päeva ajal röövimas käisid. Kõige selle äkiline saabumine oli loogiliselt võttes ebatõenäolisem stsenaarium, kui “Colonel Smithi” (1985) oma, milles CIA läkitas Valgamaale hüperaktiivse spiooni (keda kehastas, arvasite ära, dessantväelase kostüümis superkangelane Tõnis Asson).

Nagu ikka, on unistused maailmas selleks, et tõeks saada. Valga kinostuudio “Hallituse” omadega läks lihtsalt ekstra ruttu!

P.S. Ah jaa, alguses viidatud vineerist “Veenuse” juurde tagasi tulles: väheüllatuslikult ei tulenenud külameestest autoamatööride limusiini nimi antiikmütoloogiast, vaid märja vineeri omadusest paisuda, mistõttu auto uksed pärast esimest vihma enam lahti ei käinud. Seda korduma kippuvat tülikat asjaolu siis pidigi väljendama marginimi, mille viimast tähte hääldati kolmandas vältes.


VAATA LISAKS:

esmaspäev, 7. jaanuar 2019

"Jäätramm" (Tallinnfilm, 1964)

Olles veerandhiidlane, sain omal ajal sageli praamiga* sõita.

Minusuguse noore maaroti jaoks leidus säärases ettevõtmises muidugi palju põnevat! Sõit Rohukülani võttis omajagu aega, ja kunagi polnud teada, kaua veel sealtmaalt edasi. Arvan end mäletavat, kuidas mõnikord õnnestunud isegi otse maanteelt praamile veereda, kuid seda muidugi ei saanud juhtuda. Sovjettidest piirivalvurid, kelle meeleheaks olid vanemad Kärdla vanaisalt "küllakutse" tellinud, uurisid hoolikalt pabereid ja mõnikord tuustisid ka Žigulite-Sapakate-Mossede pagasiruumides (Volga-mehed pääsesid enamasti kergemalt, sest Volga.). Vaevalt, et kedagi kahtlustati hiidlastele narko-, porno- või relvalasti tarnimises; küllap loodeti leida hoopiski tarvilikke abivahendeid tööliste ja talupoegade paradiisist meritsi minema putkamiseks.

Rohukülas passida sai piirivalvurite abitagi – mitte, et see mind kuidagi morjendanud oleks. Vastupidi! Polnud mul mahti auto salongis Vikerraadiot kuulata, kui sealsamas ootas nii palju huvitavat, mida vahtida. Ühe kai ääres räsitud väljanägemisega traalereid. Teisal juhuslikku kaubalaeva. Ülevedu ootavate kaugeltnurga-autobaaside veoautosid, lõhnamas kuusepuidust kaubaaluste, viljakoormate, diisli ja maanteedel kulunud rehvide järele. (Ah, ja muidugi: kes on Rukkirahu lähedalt välja õngitsenud mõne minu läkitatud pudeliposti, palun kirjutagu kommentaaridesse).


Tundub, et eelpoolkirjeldatud eksootilisest atmosfäärist (sedakorda Virtsu-Kuivastu liinil) sattus mõnevõrra vaimustusse ka endine rindeoperaator Semjon Školnikov, kes filmis 1964. aastal omapärase seisundi-doki nimega "Jäätramm".

Oeh, see kõik on nii vaimustavalt kuuekümnendad! Alates algustiitrite kirjatüübist kuni kohati puuduva platsiheli asendamiseks lavastatud "kuuldemängudeni"! Näha saab mõistagi ka suurepäraselt sätitud kaadrikompositsioone ja toonase kinofilmi mitte just kuigi entusiastlikku valgustundlikkust trotsivaid öövõtteid. Pikk objektiiv kinomehe käes otsib ja leiab mitmeid lahedaid praamiootajate portreid:

Kabiinides ja salongis

Taas soovmõtlemise lainele häälestudes heiastub siin üht-teist prohvetlikkugi: on lihtne fantaseerida, et üle rambi logistava tšehhi veoauto Praga rooli keerab alles kahe aasta pärast Eesti Telefilmis "Võlg" üles astuv mitmepruudipidaja Lauri; või et väinapõhja uppunud veoki ülestõstmise lõik võis innustada Juhan Smuuli kirjutama stsenaariumi, kus autosid – vastupidi – praami pardalt merre pillutakse.


Tuukriga jahmerdamise episoodis jõuab dokumentalist-portretist Školnikov lõpuks ka absurdihuumori piirile. (Meie kõigi rõõmuks ei jää see viimaseks korraks. Plekkmees naaseb Semjon Š. kaamera ette mõned aastad hiljem mängufilmis "Varastati Vana Toomas", kus ta, Kaljo Kiisaga mehitatult, vahvat vigurdamist jätkab).


* Nimetatud veesõiduki korrektne nimetus on, mõistagi, "parvlaev", kuid olen autentsuse huvides otsustanud ühe blogipostituse jagu p r a a m i t a d a .


ICE ICE, BABY:

pühapäev, 31. detsember 2017

"Päevad, mis ajasid segadusse" (Kinosaurus Film 2016)

Because the music that they constantly play 
It says nothing to me about my life 
— The Smiths, "Panic" (1988)
Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnast tasub alati läbi astuda. Isegi siis, kui pole tulnud ootamatut mõtet veeta õhtut ansambel "Apelsini" kogutud teoste seltsis või soovi jahtida mõnd varajast Marju Kuudi sõul-pärlit 20 aastat tagasi ilmunud väikesetiraažiliselt CD'lt. Samas osakonnas leidub nimelt ka täiesti kasutuskõlblik riiul "Eesti filmid", mis pakub ainuüksi põgusal vaatlemisel rohkelt ainet mõtiskluseks.

Pilk uitab mööda DVD-selgasid: "Maastik mitme kuuga". "Nuga" "Kertu". "Stiilipidu." "Surnuaiavahi tütar". "Kuhu põgenevad hinged", "Kinnunen", "Kirsitubakas" ja hei! – lõpuks muidugi ka vana hea "Kuld-fucking-rannake", kui loetleda vaid 21. sajandi pealkirju. Filmid, mis said tehtud, esilinastatud, kinos ja teles jooksutatud, kuid mis läksid sama ootamatult, kui tulid, filmihuviliste hinge jälgi jätmata.

Ja siis need teised, mille kujuteldav "treiler" hakkab igaühe peas mängima juba ainuüksi pealkirja lugedes!

VAZid BMWdeks sirgumas

Eesti film on keeruline žanr ja kahtlemata omamoodi nähtus, nagu eesti kultuur üldse. Kohaspetsiifiline. Keelepõhine. Isikukeskne, seda enam, et eesti keele rääkijaid pole kunagi olnud rohkem, kui miljon mõnisadatuhat. See kõik seab eesti filmitegija üksjagu täbarasse olukorda, kus püüe kuitahes hästi üldinimlikku, üldmeelelahutavat või üldigavikulist adresseerida osutub kodumaise kinokülastaja jaoks juba eos ebapiisavaks. Oh, need miljon mõnisadatuhat, need tahavad ju ennekõike endast kuulda ja näha saada...

Mistõttu võibki eesti filmid südamerahus jagada kolmeks:
  1. õnnestunud filmid olulisel teemal
  2. õnnestunud filmid ebaolulisel teemal ja 
  3. ebaõnnestunud filmid ebaolulisel teemal
(Kui küsida, kuhu jäävad "ebaõnnestunud filmid olulisel teemal", siis ka need osutuvad lähemal vaatlusel kuuluma ebaproportsionaalselt ülerahvastatud kategooriasse "3.")

Triin Ruumeti "Päevad, mis ajasid segadusse" on kahtlemata õnnestunud film olulisel teemal, milleks on teatavasti ajatu küsimus "mida kuradit oma eluga peale hakata?". Elu mõtte otsingute kulg 1990ndate lõpu alevimaastikel lisab teise, sama tähtsa asjaolu: see kõnetab suurt osa vaatajatest, pakub võimalust mõttestada kümnendit ja mõnda, mida sellest meelde jäänud.

"Mina ei tea."

Küllap võimaldab ka pisut lohutust kõigile neile, kelle noorepõlve passi- ja minapilt hirmuäratavalt sarnane kõlupeast protagonistile Allarile (tunnuslause: "Mina ei tea, raisk!"). Veel pisut pingutust ning võibki end veenda, et mitte millestki mitte millegi teadmisel võis leiduda ka oma poeetiline pool!

Kuna filmitegu on kallis, peaks lõpptulemuses alati leiduma põhjendus, miks uuemaailmaloomet just tingimata kaameraga ette võeti – selle asemel, et samal teemal kirjutada, maalida või tantsida. Ei saa siingi miskit ette heita: Ruumeti lendav režiitsirkus haaras minul, väiksel kinovaatajal, natist ning pakkus hoogsat karussellisõitu 1990ndatesse, kust lootsin alatiseks pääsnud olevat. (Karussellisõit kuhugi, olgu üle korratud, ongi täpselt see, mida ootan iga kord, kui oma p... kino punasesse plüüstooli vajutan).

Taaskäideldes üht varasemat blogipostitust:

... värviline Eestimaa suvi, tolmavad teed, paneelmajahoovi-kajaga pääsukeste piiritamine ja laste kilked, post-sovjetlikud barokkinterjöörid ja kõige hullemat sorti päkapikudisko!

Disko, oijah!

Kui "PMAS"-le üldse midagi ette heita, siis on see eesti popmuusika õõvalaekalt kaane kiskumine. Võib muidugi spekuleerida, et vaibakloppimisdivisjoni naasmine oligi vaid aja küsimus, kuid faktiks jääb, et kõik need Nancyd, Anacondad ja Caatrid olid loetud sekundid pärast "Päevade..." esilinastust kõlvulikult parketil tagasi. (Ja playlistis. Teen nimelt jõudumööda DJ-tegusid rangelt eesti muusikat mängivas rühmituses Raadio Kohila. Viimasel Ennu Rattal tantsis üks tüüp lava ees, telefoni suurelt toksitud neoonroosa sõna NANCY, senikaua, kuni ... ).

Proovides veel millegi kallal piriseda, siis – filmi konfliktsituatsioonides toimus ajastule kohatult liigvähe ja ebarämedat vägivalda. Õnneks oli "PMAS" režissöör nancykümnendatel piisavalt väike tüdruk, et alailma matsuvate rusikate, katkiste ninade, vere ja tati close uppide epitsentrisse mitte sattuda. Asjaolu, millest saab takkajärgi tunda küll ainult headmeelt.


Heameele- ja südamerõõmu-lainel jätkates: "Päevadest, mis ajasid segadusse" leiab peale arhetüüpse jõmmigalerii ka hulga väga ägedaid naistegelasi, kelledest tavatingimuses jätkuks poole tosina eesti filmi jaoks. Vaatkem Merlyn Uusküla kehastatud leopardimustrilist tüdruk-tornaadot Jaanat! Või jumalauta!-ma-tahan-et-mul-olnuks-selline-naabritüdruk Nelet Jaanika Arumi näidelduna! Või Klaudia Tiitsmaa juuratudengist femmefataalet Mariat, kellesarnaseid arvasin ammu Eesti Filmi Punase Raamatu väljasurnud liikide peatükki kuuluvat.

Lõpuks ometi üks režissöör, kes oma kangelannadele peale niisama kaadris ilulemise ka miskit muud tegevust annab: möllu ja madinat, kihkusid ja kihutamist, seduktsiooni ja sõnasõda, pilke ja nooli (thanks again, Nancy).

LINGID, MIS AJASID SEGADUSSE:

esmaspäev, 19. september 2016

"Leelo" (Tallinnfilm, 1969)

"Veider," mõtlesin ma, kui 9. oktoobril 2007 "Sõpruse" kino saalis istet võtsin. Olin "Sõpsis" varemgi käinud, igasugu filme näinud, ent seekord oli midagi nagu teistm.... Tššt, juba kustusid tuled ja algas seanss: "Leelo", pooletunnine värvifilm 1969. juubelilaulupeost, director's cut.

Olles loomuldasa loid laulja, pole ma ise kunagi ühelgi laulupeol esinejana osalenud, ehk küll mitmel korral kuulajaks käinud. Tõsi, Eesti NSV VI koolinoorte laulupeost eemalejäämine oli üsna napp. Viimasel hetkel ärahüppamise ja kooli poistekooriga LAZ bussis suvise Tallinna poole mittetolmutamise põhjustas tookord vanemate mu meelest liiga rohkelt kaasapandud pagas (pooldan siiamaani vähesega reisimist ega tõtta 11-aastast raulviitungit ärajäänud laulukaare-tripi pärast hukka mõistma. Kuigi natuke kahju on ka.)

Tagasi "Sõpruse" kinno ja sealt omakorda vuhinal 1969. superlaulupeo juurde!

Vaevalt oleks mul tookord tekkinud huvi kinno kohale loivata, kui ükskord varem poleks näppu sattunud üle keskmise raske ja ofsettrükist lõhnav 1969. juubelifestivali fotoalbum. Negatiive, millest albumisse parimaid palasid valiti, pidi olema küll mustmiljon ja megaüritust oli pildistama saadetud ilmselt kogu ENSV fotoeliit! Igatahes oli albumi "Laulud nüüd lähevad" kaante vahele jõudnud ka tänuväärne kogus meeldejäävalt mitteigavaid juhujäädvustusi ja õigel hetkel tabatud žurnalistlikke momente – rongkäiguhuvilised katustel ja liiklusmärkidel; piraka õllekannuga onkel vaskpillivirna taustal; teleobjektiiviga püütud portreed mootorratturitest, laululastest, moekalt päikseprillitatud noorsandidest ning kauneis rahvarõivis neidudest.


"Leelo"-filmi taastatud versioonis saab suurepäraste liikuvpiltidena näha kõike eelpoolloetletut, tiitritest leiab mitu ENSV kinematograafia-ässa. Võib julgelt pakkuda, et kaunite Eesti metsa- ja maastikupanoraamide autoriks on Rein Maran, koomiliste varjatudkaamera-kaadrite autor seevastu ei saa olla keegi muu, kui võrratu voyeur-dokumentalist Andres Sööt (kellele juubelilaulupeo ülesvõtu kogemus sai ilmselt ajendiks käsikaameraga järgmisse, 1975. aasta laulupeo rongkäiku sukeldumiseks – tulemuseks töövarju-dokkar "Dirigendid").

Filmi tipphetkeks ongi minu meelest väga pikka objektiivi marssiv rongkäigustseen. Laulupeolised liiguvad oma teel, viivuks äratuntavatena teravdudes, siis taas fookusest välja astudes. Oleviku-fookusest marsivad läbi nii noored kui vanad, pillimehed ja tantsijatarid, paksud ja peenikesed, moemehed ja tädid, taadid ja preilid. Teleobjektiivi muidu tülikalt õhuke teravussügavus omandab siin ootamatu tähendusrikkuse, kui sajandipikkuse laulupeomarsi mürtsumisest hakkab läbi helisema Heino Elleri "Kodumaine viis".


Heliribal toimuv kostab, muide, üllatavalt värskena: küllap tuleb selle eest tänada tiitrites "nõuandjana" märgitud Veljo Tormist ja legendaarset filmihelimeest Enn Sädet, kelle eestvedamisel "Leelo" üldse taastati. Keerukaid ja moodsakõlalisi kooriseadeid saadab tagasihoidlik, kuid meeleolukas keskkonnaheli (raadiotelefoni prääksumine peotuld sõidutavas džiibis; mööduvatele naiskooridele "tervitusi" hõikuvad elatanud pleiboid). Ei ühtegi õõnsat kõnet, mis pidumeeleolu ajatust häiriks ning vaatajat 1969. aasta geopoliitilisse reaalsusesse tagasi raksataks. Režissöör Jüri Müür, nii palju kui ma kuulnud olen, lihtsalt oligi selline kompromissitu director's cut'i mees.


Laulmata jäänud kiidulaulud Müürile ka lõpuks pahanduse kaela tõid ja väheüllatuslikult ootas sellist ideoloogilist dieettoodet ees reis "Tallinnfilmi" riiulile. Liiga vähe Leninit ja liiga palju laulupidu, seda laulupeolist hingekriibet, kooslaulmise väärikust, rõõmu ja absurdihõngulist järjepidevust: no tõesti, varsti sada viiskümmend aastat juba – põlvkondade kaupa aina uusi inimesi, kes viitsivad aga laulud selgeks õppida ja siis neid laulma koguneda? Tänud kõigile, kes on seda vaevaks võtnud, või kel vähemalt pole õnnestunud koolikooribussist, -rongist või -hobuveokist kõrvale hiilida!

Pasunapoisi vabaajaflirt rändom trummitüdrukuga

... Kui seansi lõppedes tuled taas põlema pandi, selgus ka esialgse ebalustunde põhjus. Olin nimelt saalis kõige noorem, tõenäoliselt ka ainus, kes polnud juubelilaulupeost isiklikult osa võtnud. Mis siis ikka, vast laulan mõnel järgmisel!

VAATA LISAKS:

teisipäev, 8. september 2015

pühapäev, 17. mai 2015

"Hullumeelsus" (Tallinnfilm, 1968)

Olin muidugi "Hullumeelsust" varem näinud, kuid siinse blogi tarvis üle vaatama ei tõtanud. Liiga palju põhjalikke kiidu-arvustusi, tõelise-kunsti-tõotusi ja kingsepp Johannest seisid tee peal risti ees. Mitte, et ma Kaljo Kiisas kui ühes eesti kõvimas režissööris kunagi kahelnud oleksin, oh ei, kuid alati oli lihtsam Eesti kino hiilguseteelt kõrvale, supermarginaalsete dokkide ja "avastamata" lühifilmide džunglisse põigata. Piisas sellest, kui tselluloid-liaanide vahelt välgatas mõne dresseeritud ahvi (tuntud Draamateatri näitleja... ) valendav tagumik (... mõtlik nägu, minuteid kestvas dialoogita keskplaanis), ja juba viskuski eestifilmid.blogspot.commi isehakanud indiaanajones järjekordse obskuursuse jälile! Vahtima Jüri Müüri "Kirju Sõgedate külast", Valeria Andersoni realityt "Maailmaparandajad" või, — tule taevas appi —, Semjon Školnikovi seisundi-dokki "Jäätramm"!

Kuid, lugedes Andres Laasiku Kiisa-biograafiast mitmed köitvaid kirjeldusi "Hullumeelsuse" produktsiooni ja filmimise kohta, pidin ometigi matšeete nurka viskama ja vältimatu (taas-)vaatamise ette võtma. Hea, et tegin seda. Maailma ainsa eesti filmide blogi kõige viimase postituse kuupäev nihkus taas aastakese tuleviku suunas.

Nii paljut oli eesti kinos teha aastal 1968! Esimest korda ajaloos oli kohalikel filmimeestel oskusi ja ambitsiooni kunstivallas kaugemale küünitada, leidus vunki ja kino-musklit! Lõpuks ometi oli ka Stalin piisavalt surnud, et proovida ideoloogiapuuri trelle painutada, kopitanud sots-realismist teiste ahvatlevate -ismide suunas kalduda. Mida kõike siin ei näe: režissööri cameo-etteastet, oma nime väärt kunstnikutööd ja hiiglapikki graafilisi käsikaamera-kaadreid.

Sama aastakäigu James Browni "Say It Loud – I'm Black and I'm Proud" võinuks seista tsitaadina režiistsenaariumi kaanel, sest nii mustvalget filmi polnud siinmail enne tehtudki. (Võibolla ... võibolla siiski mängiski James Brown, mõne turisti hõlma all ENSV-sse šmuugeldatud seitsmetolliselt vinüülplaadilt, kui autorite kolleegium filmi fotograafilisi aspekte arutas? CUT TO: Harju tänav, ühel juunikuu ööl. Avatud aknast tulvab öösse valju funk-muusikat. Tallinnfilmi kabinetis šeigivad režissöör Kaljo Kiisk ja operaator Anatoli Zabolotski. "I'm black and I'm proud," hõikab Kiisk ja Zabolotski vastab: "One more time!" Laualambi pirn heidab seinale groteskseid varje ja värvifilm on jätkuvalt defitsiit.)

Järjekordne rändom pidu "Tallinnfilmis". Paremalt esimene: Kaljo Kiisk.

Kui palju on üldse neid eesti filme, mille kinematograafilise maailma juurde vaataja mõte hiljem tagasi rändab? "Hullumeelsus" on kahtlemata üks neist. Mis kõige põnevam: ilmselgelt pole tegu õnneliku juhuse, vaid režissöör Kiisa taotluste õnnestumisega. Üksikud stseenid, mis lõpuks meiekandi kino kohta nii haruldase filmiterviku moodustavad, köidavad oma mitme tähendustasandiga, jäävad meelde kajama.

Maarjamaa-aariamaa. Filmi avakaader.

See on näitlejate film. Kõvasid tegijaid oli võtteplatsile kokku castitud hulgem, kaks leedulast olid Vilniusest isegi omaenda lavastaja kaasa toonud! (Leedu lavastajale leiti jalamaid hullu kunstniku sõnatu pisiroll). Kas nüüd ainult säärasest "tihedast konkurentsist" tingituna, kuid meie oma Voldemar Panso mängib filmis ühe huvitavaima tegelase, keda eestikeelses kinos kunagi nähtud. Leebe ja kaval; ohtlik ja romantiline ... Tähelepanuväärne on kommentaar, mida kuuleb Panso osatäitmise kohta "Hullumeelsuse" tutvustussaates: "Tema mõned ilmed, millega ta kedagi saadab," tunnustab psühholoog/psühhiaater Heiti Pakk, " — pilguga, või kuidas ta mõtleb või reageerib millelegi, on päris hirmu pealeajavad". Tõepoolest, ei väsi vaatamast, kuidas see bernhardiinitaoline mürakas of a man ekraani täidab, sigaret suunurgas tolknemas!

Peaarst (Voldemar Panso)

Oeh, ja kui jutt juba vaatamisväärsuste peale läks, siis ... Olen mõnda aega fantaseerinud erinevate (meelevaldsete) edetabelite koostamisest eesti filmi teemal. Näiteks "Ängistuse TOP7". Või "Üheksa mõttetuimat niiöelda-noortefilmi". Küllap ootavad reastamist ka "Viis mälestusväärseimat full frontalit" ja "Kümme rajumat peostseeni", kuid siiani pole ma muidugi lillegi liigutanud, mõttetu blogard ja säästu-obloomov, nagu ma olen.

Siiski: edetabeli "Eesti filmi kauneimate filminäitlejannade TOP-mis-iganese" Number Ühe võin kohe siinsamas maha hõigata. Selleks on "Hullumeelsuses" Sophie Schneiderit mänginud Mare Garšnek (Hellaste):

Sophie Schneider (Mare Garšnek)

Castingufotod (Tallinnfilm)

See on Tõde ja siin pole midagi vaielda!

Võib arvata, et samapalju kui pakub kinokülastajale näitlejate (vaate)mäng filmis, oli režissöör Kiisal lusti ka nende lavastamisega. Koguni niivõrd, et filmiloo, "spioonika" kulgemise loogikat pole ta kohati vaatajale selgitada viitsinudki. (Mida kuradit need tapahimulised sakslased seal hullaris passivad, senikaua kuni sturmbannführer vaimuhaigete seast inglise patsienti, vabandust, spiooni otsib? Aa, okei, võibolla valvavad, et keegi putku ei paneks. Aga need üsna väheveenvad telefonikõned, mis peaksid natsipärdik Windischit survestama? Hmm.)

Kindel see, et tegevusloogika ja psühholoogilised asjaolud olid stsenaariumis igati vettpidavad, kuid ... kuude, aastate kaupa mingi stsenaariumiga koos ja "sees" elades võib mõnigi loo otsustav sõlmpunkt lavastajale vähetähtsa, iseenesestmõistetavana paistma hakata ning igasugu põnevamate (mustvalgete) kujundite varju jääda. Nagu märgib ka Andres Laasik oma artiklis, on Jüri Järveti Windisch filmi lõpuks rohkem Püha Tõnu vanaisa, kui mõni tõsiseltvõetav natsiohvitser!

"Kindlasti kohtume veel!" Filmi lõppkaader.

"Andekus on alati kahtlustäratav," pihib Windisch hulluhaigla direktorile prohvetlikult. Filmi teemat (indiviidi valikud kollektiivses hulluses) ja aega ("Praha kevade"-aegne Nõukogude Liit ) arvestades oli fašismimustrite ja -mehhanismide liiga meisterlik kirjeldamine muidugi omamoodi ohtlik, kuid ega siis šedööver hüüa tulles! Liig lähedale jõudsid autorid totalitarismi lähtekoodi lahtimuukimisele, põhjustades Moskva ülemustes igati mõistetavat äratundmispaanikat ning ... "Hullumeelsusest" sai järgnevaks kahekümneks aastaks de facto riiulifilm.

Eks ole fantaasial alailma tükk tegemist, et reaalsusega sammu pidada: "nõukogude võimude poolt ärakeelatud liiga antifašistlik film, mille tegi ENSV kinoliidu esimees, endine Waffen-SSi sõdur ja Sinimägedes võidelnu." Hullumeelne, kas pole?

VAATA LISAKS: