"Haiguste ravi" (2011)

... otsustasin 2 aasta eest, vaheldusteks teiste tehtud eesti filmide kallal kalambuuritsemisele, ka ise ühe kinopildi valmis teha.

Nüüd sai lõpuks valmis. Tulge ja vaadake! Neljapäeva õhtuni, kinos "Sõprus":

Loe lisaks:

• Asko Künnap, Eesti popkultuur kui ravimatu haigus. Sirp, 07.04.2011
• Mart Niineste, Arvustus: Haiguste ravi. Põlvkonnafilm. Kontrollitud. EPL, 16.03.2011

"Kolmnurk" (Tallinnfilm, 1982)

Eelnevalt kirjeldatud autogrammi-episood tuletas meelde ühe varasema juhtumi, kus eestifilmid.blogspot.commi toimetaja (siis ca. 8-aastane Rapla jõnglane) ühest, khm, Võidu väljaku galeriist möödudes emalt kuulis, et "näe, seal on su iidol, mine ja küsi autogrammi!".

Toimetaja osutunud sel korral siiski liialt häbelikuks ning signatuurid jäänud signeerimata.

Toonane aukartus pole kuigivõrd imekspandav, sest heledalt valgustatud galeriis patseerinud lüheldast kasvu teksatagis tüüp oli kõige coolim mees Eesti NSV-s: animaator ja karikaturist Priit Pärn. Geenius, kelle käekiri oli mind juhatanud päästva salaukseni pooleteistmõõtmelisest, onude-tädide poolt koloniseeritud pärismaalimast; guru, kes suutis pooletoobisele provintsinagale selgitada loomise- ja väljamõtlemisrõõmu rohkem, kui ükski selleks volitatud “päris täiskasvanutest” üheski koolitunnis; eeskuju, kelle pärast sai kulutatud tosinate kaupa (rohelisi!) pastapliiatseid ning virnade viisi joonistusplokke!

Raske on täpselt sõnastada, miks “Kawasaki” mootorratast maa sisse lükkavad eit, taat, lapselaps, kass ja koer (või heinamaal kasvavad elektroonikaskeemid, ettevaatamatult silmapiirile astuv kauboi, "SOLK & CO" kirjaga kanalisatsiooniluuk või kirjatähe-mustriline jänes) mulle maagilisteks ning köitvateks osutusid. Tõenäoliselt teatasid nad lihtsalt vabadusest — vabadusest tsiteerida, mässata, sämplida, oma reegleid kehtestada, välja mõtelda ning valmis teha. Kohe.

Pärna multifilmidest tempokaimat kaverdamis- ning kollaažipillerkaari pakub Juhan Kunderi muinasjutul "Ahjualune" põhinev "Kolmnurk". Harva, kui mõne eesti filmi intriigi saab üheainsa jõulise ning naljaka lausega kokku võtta, aga — hihi, hõhõhõ! — sõnastagem: "Rutiiniks soikunud Viktori ja Julia abiellu sekkub elektripliidi alt ilmuv, mehhiklase-välimusega ablas pleiboi Eduard". (Heh-heh!)

Kadreeringueskiis "Kolmnurgale"

Agraarsest tondiloost linnalikuks ménage à trois'ks kohandunud hoogne melodraama mõjub praegu isegi tänapäevasemalt kui esilinastumise ajal (1982). Neliteist aastat enne Stockmanni kaubamaja avamist valminud multifilmis kujutatud külluslikud kulinaaria- ning toidumäed (mis Julia nobedate sõrmede all maitsvateks roogadeks valmivad) on vahepeal saanud meie argipäevasteks selverimaastikeks, ent mõjusid liiduvabariigi toidulettidel haigutanud tegelikkuse kontekstis iseäranis julma provokatsioonina, mistõttu otsustaja-onud "Kolmnurka" nõukogude ekraanidel väga näidata ei tahtnud. (Toomas Kall on irvitanud, et "Pärna peetakse ekslikult ühiskonnakriitiliseks autoriks, tegelikult räägivad eranditult kõik tema filmid hoopiski toidust".)

Kulinaarne ideaalpanoraam

Joon, mis tegelasi graafiliselt loob, on priitpärnalikult muretu. Nn. korralikult joonistatud asendite vahelt leiab ka täiesti robustse visandlikkusega vormistatud üleminekuid. Sellele vaatamata leiab "Kolmnurgast" ühe eesti filmi meeldejäävaima naispeaosatäitmise. Joonis-Julia on ebainimlikult täiuslik kombinatsioon: ahvatleva büstiga meelas blond andestav siresäärne seksikas gurmeevirtuoos:

Julia! Juliaaaaa!

Nagu päris-elus sageli juhtub, sekundeerib Juliale filmis ka paar ideaalselt sobivat, väärilist meespartnerit: a) ahelsuitsetav ilmetu jorss Viktor ning b) pidurdamatu libiidoga õgard-latiinopäss Eduard. Neil kõigil on üksteist justkui ka vaja (vt. nukker "perepilt", filmi tempot oskuslikult liigendava jalgpall-läbi-aknaklaasi episoodi lõpus), kui mitte millekski muuks, siis vitamiiniks rutiini vastu.

Moodne perekond

Multikasse on kollaažilikult põimitud välismaa ajakirjadest lõigatud silmi, suid, pakendeid ning nägusid (korraks vilksab isegi Marcello Mastroianni peanupp!), ja see kõik on põrgulikult cool. Plangul, millest kohvrite ning tärkava habemetüükaga Viktor mööda kosseredab, ripuvad näited idaeuroopa plakatikunstist. Puändina näidatakse ahjualuse Eduardi päriskodu, kuhu pettunud päka-gigolo pärast luhtunud romanssi siirdub — groteskselt slaavipärast korterit Šiškini "Kolme karu" ning iseloomulikku make-uppi kandva korpulentse daamiga, kes reageerib nimele "Veronika".

Vaata lisaks:

• ”Joone vägi". Eesti Ekspress, 25.04.2010
• "Kolmnurk" Youtubes (mina ei pannud)
• Osta DVD Artise kino letist!

Uus DVD vanade eesti dokfilmidega

Kui sulle on meeldinud need filmid, millest siinsamas juttu on tehtud, siis teed ilmselt rumalasti, kui jätad ostmata vast-ilmunud deevedee "Andres Sööt: Kolm hetke möödunud ajast" (seda enam, et käesoleval nädalal saab seda Artise kino letist vaid 10€ eest!). Digi-taastatud kujul on plaadile saanud legendaarsed dokkarid "Jaanipäev", "511 paremat fotot Marsist" ning "Draakoni aasta".

Käisin DVD järel minagi, ning ohoo!, märkasin sealsamas ka maestrot ennast (seltsis Tallinnfilmi bossi G-Enkaga) hängimas. See on üks neid momente, kus mõistad end olevat õigel ajal õigesse kohta sattunud, ning eestifilmid-blogspot-commi kinoteeki lisanduski über-rariteetne, signeeritud reliikvia. Õu jees, ma ütlen!

"Lõppematu päev" (Eesti Kultuurfilm, 1971/1990)

Ma ei tea ega mäleta eriti midagi seitsmekümnendatest, milles ma neli ja pool aastat veetsin. Siiski, paar udust pilti justkui oleks. Kuidagi tundub, et näärimees kinkis uhke "Tšaika" mudelauto nimelt 1979. aasta detsembris; samuti on meeles Rapla laadal 1978. suvel tehtud fotol mitte näha olevad kaks taburetti, millel ma isaga autokujulise pildistusstendi taga istun.

Kõigest, mida ma sel ajal muu-ilmas toimunu kohta praeguseks lugenud ja näinud olen, jääb mulje otsekui 1960ndate pohmellikümnendist. Hiilgebändid lagunesid, kodanikuõigused olid välja võideldud, narkootikumid näitasid oma jälgimat palet, terrorism ja sõjad levisid jõudsamalt, kui äsjaleitud vaba armastus või orientaalne filosoofia. (Vaata näiteks meisterfotograaf Dennis Stocki fotoseeriat "Road people" aastast 1971. Milline melanhoolia, milline post-misiganes-tunnetus!)

Dennis Stock. USA. A family of three lives in an old school bus converted to a motorhome. 1971.

Eesti, nagu teada, oli 1970ndateks pikemat aega asunud ühel hoopis teisel planeedil. Kodanikuõigusi, mille eest võidelda, polnud ega niipea ka tulnud; küllap oli sama vilets lugu ka erinevat sorti "ravimite" ja kõige muuga. Ometi näis miski värske ja mässuline loomisvaim õhus lehvivat: Rannapi ja Alendri "Ruja" tegi lauluväljaku keldris esimesi proove, noored ja vihased teatri- ja kirjamehed uuendasid teatrit ja kirjutasid enneolematuid raamatuid, kunsti-ilmas mürgeldasid ERKIst pääsnud vastsed arhitektid ja graafikud. Polegi ehk väga ootamatu leida eesti filmi (valminud samuti 1971. aastal, nagu eelpool kõneks olnud fotosari), mis seitsmekümnendate zeitgeisti jahmatavalt ehedal kombel selgitab, algajalegi ette maalib.

"Lõppematu päev" on niivõrd hea ja tähendustihe tervik, et ma parem ei üritagi sellest mingeid erakordseid momente välja tooma hakata — neid on filmis liialt palju. Ütlen vaid niipalju, et taas on tegu järjekordse fotograafid-krigistavad-kadedusest-hambaid filmiga, väga ilmselt seetõttu, et filmikaamera istus suurema osa ajast algupärase Haljala fotogeeniuse Peeter Toominga käes (kes ühel vahval hetkel korraks ka ise filmis vilksab, kui peategelase osa täitev vend Jaan Tooming kaamera enda kätte krahmab). Filmi kinematograafiline kude muutubki mõnel kiiremal montaažilõigul ära fotograafiliseks, kui stseenid-kaadrikompositsioonid näivad vahelduvat kohati lausa 24 kaupa sekundis, seejuures on igaüks neist väärt tagasikerimist ja paus-nupuga-mängimist. "Tavatult aeglane montaaž" my ass! Seda filmi võib vaadata nagu fotoalbumit!

Tegelasi filmist: kohverpeaga mees, massilauljad, kunstliku hingamise mannekeen ning paar Raekoja kulturiste vastsündinuga. Oh yes.

Tegevuse taustal vilksav 1971. aasta Tallinn näeb lahe välja — rohkelt suvalisi agulivaateid, taarapunkti-perspektiivi, aiaäärseid tänavaid; ei paraadlikke piduvaateid ega stampkaadreid. Otsemaid tulevad meelde mõned selle aja erandlikud ja motiivivalikult/pildistamisviisilt tänapäevalgi värsked Tallinna fotoalbumid, näiteks "Minu ja sinu linn" siis veel noorelt vihaselt teleobjektiivi-kauboilt Gustav Germanilt ning fotorühmituse STODOM (mille liikmete hulka ka Peeter Tooming kuulus) "Läbi linna".

Teine Tallinn

Sama pöörane ja meeldejääv kui kinematograafia, on ka "Lõppematu päeva" heliriba, isepäise folkheerose Tõnu Tepandi esituses. Peale kauaks kummitama jäävate tunnusmeloodiate ("Milline mees...", "Elu on...") prahvatab filmi keskel ootamatult valla ka üks kollaažlik helikompositsioon, millest kostab (ikka Tepandi!) nii gospelit, alpi joodeldamist, protestilaulu kui tangot. Seda kõike igaks juhuks veel viies eri keeles.

Seks!

Paistab väga sedamoodi, et vennad Toomingud, kaasrežissöör Virve Aruoja ja stsenarist/filmi laulude autor Paul-Eerik Rummo tegid "Lõppematust päevast" täpselt sellise filmi, nagu neile endile meeldis. Pole raske ära arvata, miks säärane vaba kinopillerkaar ja godarditamine Brežnevi-aja Eesti kulturnikutes ja igatmasti jupijumalates kabuhirmu tekitas ning noorte kinohullude fantastiline töö joonelt 19 aastaks riiulile saadeti. Sest kuhu ometi jäi moraal? Mida õpetlikku oli hüperaktiivsel karvamütslasest peategelasel öelda ENSV noorsoole, töölistele, talupoegadele?

"Lõppematust päevast" leiab ka mõned eesti kino ülisuurimad ülisuurplaanid

Vaata lisaks:

• Väljumine kapist või siis riiulist. Sirp, 11.09.2009
• Peeter Linnap, Astu parteisse ja nõua! Jaan Toominga ekspressionistlikud resistance-filmid ENSVs. Teater. Muusika. Kino, 01/2002
• Värvifotod 1972. aasta Tallinnast
• Eva Näripea, New Waves, New Spaces: Estonian Experimental Cinema of the 1970s. KinoKultura, 03/2010
• Filmi saab vaadata Vimeos, parooli saab minu käest.

MAKING OF, osa 3: Plaadipoed

Seoses filmi teema ja spetsiifikaga tutvunud eesti vinüülplaadi-skene erinevate avaldumisvormidega. Olen luhvtitanud plaadivirnu metalimeeste põrgukoobastes ("Kulä, mul' tuli see uus Metallica plaat ka ära" "Hõhöh, müüd mulle vä?"), oodanud piinavalt pikki minuteid pühendunud subkulturistide plaadikuudis, kus tõepoolest leidubki iga viimane kui plaat, mis Melodija alt eales ilmunud (oodates, mil eelnev klient lõpetab vestluse Nagra magnetofoni tööpõhimõtte üksikasjadest ning erinevate mikrofonitüüpide eriomadustest), tutvunud tütarlastega, kes valmistavad plaadikaantest moekaid poekotte ning sulatavad helikandjaist endist erinevaid moeesemeid. Kogemust kokku võttes olgu esitatud järgnev episood filmist "High fidelity" (1999). Iga viimane kui sekund sellest on tõsi:

"Oh now ... you know what? I'm not selling you this record ... this week. Maybe next week."

P.s. kui teid juhtumisi huvitab, kust saab mõistliku raha eest osta 1976. aastal Melodija alt ilmunud Jaak Joala eestikeelset 12" LPd (ainus eestikeelne Joala album! Heas korras!), siis küsige minult. Eww ... kui ma seda ise ära ostnud pole juba.

MAKING OF, osa 2: casting

Castingu juures on kõige halvem see, et sa kohtad väga mitut täiesti erinevalt andekat inimest, kes täiesti tõsiselt ja päriselt sinu filmi antud osasse sobiksid, ja sa pead ühe neist mingitel x-kaalutlustel välja valima.

Kujutate ette, et Ricki olekski "Casablancas" mänginud mitte Bogart, vaid Ronald Reagan, nagu algselt mõeldud? Kas halvem või parem, aga see oleks olnud üks hoopis teine film, ärajäänud reaalsus, mida me ei oskagi ette kujutada. (Nagu ka Humphrey Bogartit vabariiklasest presidendina Valges Majas).


Ah, ja filmis saab osa täitma ka üks eesti popi kultusfiguure, kelle ainsaks tingimuseks on nõudmine see film kindlasti valmis teha. Uups, nüüd pole vist tõesti pääsu.

MAKING OF, osa 1.

"Olen jälle KuKu klubis
siin on geeniused koos!
Ühe kuulsa kunstnikuga
targutan ja õlut joon!"

— ansambel Kurjam, "Joodikud on andekad".


EKKM pole KuKu klubi. Ega ka mitte von Krahli baar, kust just varvast viskasin, oh ei. Undergroundi all on üks teine underground, mis on palju underim, kui see pealmine. EKKM on midagi palju radikaalsemat: see on väike räämas putka alarahastatud Kultuurikatla küljes Linnahalli Statoili taga. Siin tunglevad praegu kõik need homsed lapinid, raidpered ja toomikud, kes hakkavad eesti kunsti esindama tulevastel bi- ja triennaalidel, kelle teoste eest hakkavad trendi tabada püüdvad kröösused kunagi maksma hingehindu ning kellele, lühidalt öeldes, kuulub tulevik.

Seenioride vabakava: kui ma südaöösi EKKMi jõudsin, olid härrad ans.-st EXTRA FINE juba täies hoos.

Olen häbiväärselt minema hiilinud (paid töökaaslased, andestage mulle) oma armsa töökoha jõulusöömaajale järgnenud Mutandi-külastusest, kuna mulle on ootamatult helistanud endine filmiõppejõud JK, kellele juba kaks kuud tagasi stsenaariumi läkitasin, ja kellest pole kippu ega kõppu olnud. JK käsib resoluutselt Krahli kukele saata ja otsemaid EKKMi ilmuda, et stsenaariumist kõnelda.

On ütlematagi selge, et reede südaöösel tuleb igatmasti sisukate jutuajamistega kiirustada, enne kui viinakurat, popmuusika ja juhuslikult kohatud ammu-tuttavad emba-kumba rajalt maha võtta jõuavad.

JK osutab asjaoludele, mis talle käsikirjas meeldivad, samas toob koolitunnist tuttaval moel ülima lühiduse ja konkreetsusega välja asjad, mis skripti II osa juures praegu lonkavad (ja mida ma salaja tegelt' ise ka veidi kahtlustanud olen). Tõtt-öelda on õhtu väärtuslikeimaks avastuseks fakt, et olen olnud liiga laisk II osa läbi mõtlema ja kirjutama.

p.s. Homme on esimene castingu-päev. Sõber M leidis Youtubest ühe noore ja andeka Rakvere tüübi, keda hakkame proovima filmi peategelase osasse.

MAKING OF, osa 0.

... ma olen praeguseks irisenud ja urgitsenud täpselt kahekümne eesti filmi kallal. Püüdnud vähem lahmida "meeldib-ei meeldi" skaalal ja rohkem leida peidetud tähendusi, tahtmatult tabatud ajalugu, kontekste, tabamatut meeleolu-võluvärki.

Aga nüüd olen sattunud teisele poole rindejoont, mässinud end ise ühe (lühi)filmi tegemisse. Täitsa õhinaga ja vabatahtlikult. Mistap hakkan ka siinsamas üles tähendama nimetatud kinematograafilise ristiretke erinevaid etappe.

Miski ei motiveeri laiska, ent vähegi kohusetundlikku inimest rohkem, kui jagatud lubadused midagi valmis teha.

EKAs õppides sundisid avantüristlik meelelaad pluss "nähtamatu akadeemiline käsi" mind kahel korral olukorda, millest ainepunktidega väljumiseks olin sunnitud midagi filmikujulist ette näitama ("Fosformees" Andreas W-le detsembris 2006 ja viimane koolitöö, "Harilik eesti sigakass", Jaak Kilmile aasta hiljem).

Filmikambas on peale minu üks terava mõttega populaarkultuurilemb sõber M, kellega kahasse olen pärast poolt tosinat rohkem või vähem kehva treatmenti, stsenaariumihakatist ja storyboardi valmis kribinud filmiloo, mis on (vähemalt autorite) jaoks oma põnevust säilitanud ja mille "materjali tahaks tegelt' juba näha".

Tüüpilisi algajaid filmimehi võtteplatsil

Siinkohal: kui mõni selle blogi vähestest lugejatest juhtub jagama meie napakavõitu huvi eesti filmide, popkultuuri, -muusika ja -ajaloo, "Melodija"-vinüülide, linnalegendide ja kahetuhande-nullindate zeitgeisti vastu, ja sooviks meie stsena lugeda ning selle kallal iriseda (please,do!), siis kirjutagu mulle iimeilile.

Võtted on plaanitud toimuma märtsist maini 2010. Filmil aitavad reaalsuseks saada Overall ja Cube Productions.

DVD "Unustatud Eesti lühimängufilmid I"

... on saadaval 2009. aasta ajakirja "Teater. Muusika. Kino." numbri 8/9 tasuta kaasaandena. Sisu vastab täielikult pealkirjale, järjekorranumber "I" annab lootust veel teisegi plaaditäie tulekuks. Mine ja kraba kohe!

Suvine interluudium supermarketis

Seisab eestifilmid.blogspot.commi toimetaja selveri DVD-korvikese ees. Korvi küljel on plakat "Siin kõik filmid 25.-!"

Teiste seast paistab eesti filmi "Kuldrannake" külg.

"Kallis, raip," mõtleb toimetaja, "peaks allahindluse ära ootama."

Welcome to hell!

"Tühirand" (Kuukulgur Film, 2006)

Don't know what i want but i know how to get it

— Johnny Rotten

Kui olin umbes 20, polnud mul vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Aega oli lihtsalt nii mõttetult palju, mistõttu jõlkusin mööda Eestit, sõitsin jalgrattaga pikki vahemaid, hääletasin sinna-ja-tagasi, lugesin palju raamatuid. Säärasel moel prepareeritult osutusin ühel hetkel vastuvõtlikuks Mati Undi teostele, mille minategelastega oli äkki ootamatult kerge sinapeale saada.

Olen "Tühiranna" DVD-d nüüd mitu korda vaadanud ja pean tunnistama, et see film meeldib mulle rohkem, kui "Sügisball" (milles jätkab ühe osalisena tegevust "Tühiranna" peategelane, düsfunktsionaalne eesti kirjanik Mati). "Sügisball", seda juba stsenaariumi aluseks oleva romaani ülesehituse tõttu, kipub minusuguse keskendumisvaeguri jaoks filmina liialt laiali hargnema. "Tühirannas", seevastu, seisab kogu story väga meisterlikult koos; film haarab sind, see tirib sind koos osalistega kaasa — läbi jahedate merelainete, üle leige rannaliiva, läbi metsa, heinaküüni ning lõpuks lennujaama peldikuakna — märkamatult, kuid kindlalt.

See on kindlasti üks neist asjadest, mida ma tahan, et minuga filmi vaadates juhtuks.

Eduard: "WTF?!?!"

"Tühiranna" tegevus toimub (nii raamatus kui filmis) mereäärsetel maastikel. Kes vähegi eesti filme vaadanud, peaks nüüd ohtu haistma! Sest — mida hakkab "keskmine eesti filmimees" peale materjaliga, mille tegevus toimub suvel, õues, Eestis? Loomulikult joobub ta "imekaunist eestimaa loodusest" ja iseenda geniaalsusest, vuristades üles võtta kilomeetrite kaupa maalilisi üle-heinamaa-kraanavõtteid, fantastilisi päikeseloojangu-vaateid ning iiveldamaajavates kogustes "idülli" ja "romantikat", kuni on täiesti unustanud, mis filmi sai õigupoolest tegema tuldud.

"Tühirannas" nähtav maastik torkab silma sellega, et ta ei tüki peale, vaid on loomulik. Ma ei tea, kuidas filmitegijad suutsid "... kas minu kodumaa on nii ilus väää!?!?!?"-lõksu vältida, aga ma kahtlustan, et nad tegid seda meelega. Karged kodumaised õue-atmosfäärid on filmis vägagi tuntavalt olemas, kuid erinevad oma kujutusviisilt harjumuspärasest estploitationist sama palju, kui Maarja Jakobson erineb Maamees-otsib-naise-Üllest.




Kõigile neile, kes ei viitsi raamatuid lugeda, peavad Unti tüütuks neurootikuks või ei suuda taluda "surmava aeglusega kulgevaid liikumatus üldplaanis kaadreid" (näed, ma vist hakkan neid varsti armastama), võiksid "Tühiranda" vaadata kasvõi viiuldaja Eduardi (Taavi Eelmaa) pärast. (Kujuta ette sihukest siilipea, vuntside ja "Marati" trussikutega 1980ndate keskpaiga kultuuritõusikut, kes üritab sinult naist üle lüüa ega väsi eneseimetlusest). Teist nii traagilist, naljakat ja ärritavat tüüpi annab eesti filmidest otsida!

"Mina lähen järgmisel suvel koos kellade orkestriga, suvetuurile!"

Vaata lisaks:

• ”Tühirand” – maal armastusest ja ängist. EE, 18.01.2006
• TÜHIRAND JA MAAILMA ÄÄR. Mati Undi „Tühirand“ ja „Võlg“ filmis. Teater,Muusika,Kino 3/2006
  
• Kaarel Nurga fotod filmi võtetelt

"Täna öösel me ei maga" (Taska Productions, 2004)

Filmiblogide pidajatel on kaks põhilist kiusatust. Ei, kolm:

a) kirjutada liiga palju
b) armuda ära oma geniaalsetesse lausetesse
c) muutuda snoobiks elevandiluust tornis.

(Ja üldse on filmidest blogimine lihtsaim tee enda väidetava "intellektuaalsuse" tõestamiseks. Öööh, see on tõesti niiii talumatult kerge, umbes nagu filmivõtetel salaja "heade fotode" pildistamine: keegi teine on sinu eest vaeva näinud, ideid koondanud, midagi lõpuks valmis teinud ja võttegrupile maksnud. Iga amööbist keerulisem eluvorm on teatava koguse filmide vaatamise järel suuteline leidma rohkem või vähem ilmseid seoseid, noppima tihedast kinematograafilisest märgisüsteemist meelevaldseid metafoore, teostama "huvitavaid", ent küsitavaid kõrvutusi klassikaga).

Eesti filmidest kirjutamise juures on õnneks paar eelist: kuna nad on valdavalt eesti keeles, siis on sul võimalik a) saada aru, mis toimub, samuti b) ei teki tüütut kultuuritõlke-kahtlust (tunnistage, kõik kes te ummistate kord aastas PÖFFi saale, olles ühtäkki hullumiseni huvitatud kõigist neist uruguai psühhodraamadest, burjaadi-tseiloni-inuiti seisundifilmidest ja pseudo-1970ndate rootsi-iraani-kalifornia sexploitationist!) ehk küsimust "mida kuradit on minul selle kõigega pistmist".

Olles end äsjaloetletud argumentidega üles kütnud, söandan laskuda allmaailma, varjuderiiki, eesti kino Mariaani Süvikusse, et kohtuda tõenäoliselt halvima eesti filmiga, mis eales tehtud.

Ettevaatust! "Täna öösel me ei maga" vaatamise kogemus võib sundida sind ümber hindama oma seniseid seisukohti eesti filmi asjus! Ootamatult võib selguda, et ... "Hundiseaduse aegu" on jummala hea ajaloofilm! Et "Kuldrannake" on põnevust pakkuv psühhothriller! "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" on ... naljakas! "Varastati Vana Toomas" — tasemel muusikafilm! Isegi Taska Productionsi eelnev eepos — "Nimed marmortahvlil" — paistab TÖMEM kõrval täiesti tasemel saavutusena (nagu tõenäoliselt ka selle porno-cover Aivar Palumäelt, "Imeb marmorvahvlit". Olgugi, et seda šedöövrit pole minu silmad veel näha saanud).

Ühesõnaga: Jeeriku pasunad hüüdku, EFSA ühendkoor laulgu, Simmaniduo ja Metallica ühel laval koos Londoni Filharmoonikutega! "Täna öösel me ei maga"!

Peter Franzén meets Tiina Pargi Soft

... stsenaarium, dialoogid ja režii on tõepoolest kohutavad. Krimifilmina on TÖMEM viletsam ja puisem, kui keskmise "Ohtliku lennu" või "Kelgukoerte" mistahes episood; "seisundifilmina" kvalifitseerumist takistab külateatri tasemel lavastajatöö.

Ometi leiab kiuslik vaataja filmist ka mõndagi tähelepanuväärset. Vaateid öisele Tallinnale, näiteks, mis paistavad läbi ungarlasest operaatori kaamera usutavalt sumedad! Samuti on filmis üsna täpselt markeeritud komplekt ihaldusväärseid Hea Uue Eesti Elu atribuute anno 2004: hiigelsuur korter vanalinnas; lahmakas BMW; heledad D&G teksased valendamas igaveses suveöös.

Rööök! Viimatinimetatu tuletab kohe jälle meelde Priit Võigemasti kehastatud hägusa linnaludri ning seejärel lõputuna tunduvad hetked laulva (LAULVA!) Carmen Kassi seltsis — hirm ja õõv, täitke mind!



Ühes kahtlase "taktikalise vormivõtte" maaletoomise osas suutis TÖMEM olla ka esirinnas. Seda mitte mingis ülekantud tähenduses, mõistagi. Kannatuste rajal, teel lõputiitrite poole, välgutataksegi (diskreetse läbi-võre-võtte abil) vaataja silme ees kuulsaima eesti modelli rinnapartiid.

No tõesti, kohustusliku Kassi-paljastuse ärajätmine olekski olnud selle filmi viimane šanss üllatamiseks, nüüd aga defineerisid Super-Taskad hoopiski "tinast päästerõnga" paljude järgnevate "nalja-" ("JULT": prl. Pohla!) ja "noorte-" ("Mina olin siin", prl. Kõre - ei jõua ära oodata!) -filmimeeste jaoks: "Kui algsed parimad kavatsused on luhtunud, serveeri (mees*)vaataja lohutuseks mõni lahtirõivastatud eesti meedia/kultuurikangelanna".



* "Sügisballis" peeti siiski meeles ka nais-auditooriumi, kus kõigi teatrihuviliste eesti kontorineiude rõõmuks kõigub kaadrist läbi tuntud kultuuriheerose vinnastatet tõivet!

Öööööörgh, roarrrr, korrr!

• Üks kuri, kuid samas ülimalt lõbus arvustus movies.ee's
• Filmi, khm, ametlik veeb