pühapäev, 27. oktoober 2013

Мой младший брат (Mosfilm, 1962)

Lõpuks ometi õnnestub kirjutada täispikast eesti filmist, millest enamik sellesama lehekülje lugejatest siin tõenäoliselt varem kuulnudki pole. Võibolla sellepärast, et film (mõned dialoogikatked välja arvata) on vene keeles ning valminud kinostuudios Mosfilm.

Mis tõstatab õigustatud küsimuse, kas "Minu nooremat venda" sobib üldse eesti filmiajaloo kontekstis käsitleda, või äkki peaks selle jaoks algatama täiesti uue blogi, (venefilmid.blogspot.com? Ärge klikkige, seda linki pole tegelikult olemas). (Klikkisite jah? Okei, ma ka klikkisin. Aga polnud.), mis omakorda toob eksistentsiaalsete küsimuste, nagu "mis on eesti film", lävele.

Ent ... peatugem siinkohal, et filosoofiakirves maha matta. Kui ikka "Elu tsitadellis", "Valgus Koordis" ja "Vallatud kurvid" kõlbavad Eesti Filmi Andmebaasis omamaise loominguna eksponeerimist, siis miks mitte ühe blogipostituse jooksul "Мой младший брат" kohta sedasama teeselda?

Jaan Saul kalurite bossina

Filmi andis mulle endine töökaaslane Ženja, kelle kaudu olen avastanud teisigi venekeelse veebi aardeid, mis muidu tavaliste eesti-eestlaste eest inglisekeelse guugli-müüri taha varjule jäävad. Lühike kokkuvõte "kamp Moskva noori otsustavad sõita Pribaltikasse, et teisi vaadata ja endid näidata", kõlas igatahes intrigeerivalt. Suuremad üllatused ootasid aga ees!

Suurlinnatüdruk Galja ja kolm võrkpalli(?)huvilist Pirita jorssi

Hiigellinna hoovides kasvanud keskkoolilõpetajad Dima, Alik, Jura ja Galja sõidavad tõepoolest maailma avastama, valideks sihtkohaks советский запад-i, täpsemalt Tallinna. (Nõukogude Liidu territooriumil "ilma luba küsimata" ringireisimine oli, muide, sel ajal suhteliselt uudne vabadus). Tore on vaadata, millise ihaldusväärselt kapitalistliku, peaaegu pahelise glamuuripesana on Moskva kinomehed ENSV pealinna kujutatud! Noored venelased hängivad Pirita rannas, uitavad öise vanalinna tänavatel ning veedavad aega šikkides restoranides ("Pärl"? "Pegasus"?).

Mõistagi ei jää tulemata ka kultuurikonfliktid.

Eelpoolmärgitud kapitalismivaimu esindav elegantne suller Matti (keda rõõmustaval kombel kehastab tulevane hittrežissöör Arvo Kruusement!) tühjendab kaardilauas noorte reisikassa ja mahhineerib siis rahatud poisid mööblipoe laotöölisteks. Näitlejaks õppida sooviv Galja (keda mängib imekaunis Ljudmilla Martšenko) langeb üleliidulise kunsti- ja kinoskene tähesära ohvriks. Veidraim metamorfoos tabab aga algajat stsenaristi ning luuletajat Alikut, kes algul Patkuli vaateplatvormilt avanevat turistlikku vanalinna-panoraami põlastab ("Ma olen modernist! Minu ideaal on siiski Le Corbusier!"). Toompeal hulkuvad Dima ja Galja leiavad Aliku vastu hommikut Toomkiriku seina ääres töinamas kiriku orelist tulvanud Bachi fuugade mõjul on mehikest tabanud barokk-šokk!

Arvo Kruusement väiksekaliibrilise ENSV mööblilaki-ärikana

Nüüd aga põhiline asjaolu, mis teeb "Мой младший брат"-ist täisverelise 1960ndate eesti filmi kandidaadi. Te ei arva seda ealeski ära.

Või siiski aimate, kui viitsisite läbi lugeda eelmise postituse, kus vaatasin vist küll kõige kuuekümnendatelikumat eesti mängufilmi "Tütarlaps mustas".

Ühesõnaga, Moskva keskkoolilõpetajad satuvad elu mõtte otsinguil tööle Hiiumaale, Ristna kandis tegutsevasse kalurikolhoosi "Prožektor"! (Ha-ha, õige vastus! "Rannaküla", kuuekümnendate eesti kino tõmbekeskus, Tõelise Elu kasvulava ning dekadentliku Linna vastaspoolus!) Noored suurlinnakutid saavad tööd kalalaeval, kohtuvad tormide, meremiinide ning loomulikult kaunite eesti rannapiigadega.

Mustvalge eesti kino ammendamatu lemmikmotiiv: protagonist tuleb linnast rannakülla ning tutvub lihtsa kohaliku neiuga.

Finaal, nagu ka filmi kulgemise tempo (umbes kaks korda hoogsam, kui siinmail tavaks) ja meisterlik kinematograafia on kuidagi ... meeldivalt hollywoodilikud, sedasorti emotsionaalset flow'd ei õpitudki Tallinnfilmis päriselt saavutama. Pole vist ka üllatav, kui arvestada, et 1960ndatel oli meil ikkagi vaid kaks kinostuudiot, samas kui venelastel aastakümnete pikkuse traditsiooniga "suure kino" tööstus.

ЧИТАТЬ ДАЛЬШЕ:

esmaspäev, 6. mai 2013

"Tütarlaps mustas" (Tallinnfilm, 1966)

Viimase EKA-semestri algul, kevadel 2007 uurin õppejõud Liina Siibilt, kas mõnes Eesti ülikoolis loetakse mingisugust ainet eesti filmide kohta. "Näiteks "Kinematograafia ja režii areng Tallinnfilmi loomingus" kohe võtaksin?" Nicht. Õppejõud vastab: "Ole nüüd mõistlik, sellise aine loenguid kuulaksin ise ka".

Veljo Käsper ja tema gäng võttel

Otsustan seepeale eesti kino kui õppeaine omal käel ette võtta: otsida ja leida, vaadata ja süveneda, kerida tagasi ja lugeda lisaks. Oh, ja muidugi ka: algatada maailma esimene eesti filmiblogi.

Nii sündis, ja mõnda muudki. Üsna pea leidsin end tüütamas eakaid režissööre, hiilimas sisse kinnistele (taas)esilinastustele, tolknemas Tallinnfilmi kontoris. Ühel grotesksematest hetkedest juhatamas sisse EFSA korraldatud filmiõhtut peamiselt pensionäridest publikule ühes kõledas vanalinna-saalis. "Nonii, tõstke palun käed, kelle lemmikfilm on "Don Juan Tallinnas"?" (Seeniorid vaikivad kohkunult).

Kevad 2013. EKA diplom ammu käes, aga "viimse õppeaine" lõppu ei paista! Vähe sellest: supersüvenemisel eesti kinematograafiapärandisse on avaldumas mõned küllalt pentsikud kõrvalnähud. Näiteks olen mõnda aega kahtlustanud süvenevat head-over-heels'i 1960ndate eesti mustvalgete filmide asjus, ja paranemise märke ei paista. Eriti nüüd, mil õnnestus rubriigist "Tahan-näha-filmid" maha kriipsutada pealkiri "Tütarlaps mustas". Oh, eriti nüüd!

... mustvalge Eestimaa suvi, tolmavad teed, sillerdavad merevaated, huugavad flöödid-fagotid-oboed, paranoilised interjöörid, pausirohke ning iseloomuliku "kuuekümnendate" hääldusega dublaaž, hullutavalt kaunis depressiivne peategelanna täpselt sedasorti kraam, millest ma eales ei tüdine, nagu ka Harry Rehe suurepärasest, itaaliapärase neorealismi-vungiga kaameratööst.

Kõigile neile, keda viimane lõik piisavalt üles kütta ei suutnud, selgituseks: ilma hääleta kuulates on "Tütarlaps mustas" nagu üks väga pikk Depeche Mode'i muusikavideo. (Pärast selle lause kirjutamist tekkis kange soov oma väitele ka praktilist tuge leida, mistõttu tegingi ühe. See oli lihtne, andku Mute Records mulle andeks):



Kuna sündisin 1975, siis otseselt kogemuslikus mõttes pole mul kuuekümnendatega justkui eriti asja. Ometi sain hipikümnendist osa oma vanemate juttude/vihjete kaudu ja hoolikal käekirjal kaustikutesse kantud päevikutest, mida mul on olnud au lugeda. Paistab väga sedamoodi, et neile olid 1960ndad sama, mis mulle 1990ndad: biitmuusika acid house'i asemel; "West Side Story" ennetamas "Trainspottingut"; öised kihutamised GAZ-21 "Volgaga" vs. öised kihutamised BMW 323'ga, samas kõik muu küsimus "kes ma olen", mittemillegiteadmise vabadus, lahendamatud suhteprobleemid jne. on alati üsna üks ja seesama post-tiineka-stuff.

(Ilmub "Tallinnfilmi" gaasilamp-logo. Värelevad odava "Svema" toorfilmi defektid, kriipsud ja kraapsud — tsiisas, esimese saja filmimeetriga on vahepeal vist küll põldu küntud , soundtrackil needsamad optilist päritolu eridefektid.  FADE IN: pilvitu juunitaevas lääne-eesti maastiku kohal.)


Reach out touch faith!

Rannaküla ja kumedad flöödihelid on "Tütarlapses mustas" kahtlemata kohal, kuid nagu enamasti meeldejäävate filmide puhul, on kõige lahedamad need asjaolud, mida oodatagi ei oska. Näiteks kübaratrikk, mille abil režissöör on Lilli Prometi järjekordsest (seekord ateismi-)propaganda-maigulisest käsikirjast suutnud ehitada küll kaks korda liiga aeglaselt kulgeva, ent mitmes plaanis huvitava, usutavate osatäitmistega kinematograafilise ajamasina. Musta riietuva emoprintsessi maailmaga äraleppimise lugu oleks mõne viletsama venna käe all saanudki tüütuks dialektilise materialismi ajupesupulbri-reklaamiks, ent Veljo Käsperi direktööritult tõstatab hoopis ajatuid, inimlikke küsimusi üksindusest, sallimisest, mõistmisest, aitamisest, kannatlikkusest. Kõva tulemus mis tahes eesti filmi kohta ka 47 aastat hiljem.

Tütarlaps (leedu tekstiilitudengi Gerlinda Koppelmani one-off filmiroll) valges

VAATA LISAKS:

  • Kaadris: Tütarlaps mustas (ERR, 2012)
  • Film ise Youtube'is, kaheksaminutiliste juppidena
  • Režissöör Veljo Käsper räägib "filmist ja selle tähendusest, filmide tegemisest ja vaatamisest, töötamisest lastega, filmi ja teatri erinevustest, näitlejate valimisest filmi, sealhulgas ka filmi "Tütarlaps mustas"." (Eesti Raadio, 24.01.1974)
  • Filmi kohta lähemalt Eesti filmi andmebaasis

reede, 27. aprill 2012

"Viimne reliikvia" (Tallinnfilm, 1969)

Soixante neuf / année erotique!

— Jane Birkin, 1969
Kui 1940-50ndatel tähendas eesti kino eelkõige seda, et rohkem ja vähem võimekad spetsialistid Len-, Mos- jne.-filmist (à la Herbert Rappaport, korraks astus läbi isegi Lev Kulešov!) said siinmail üksteise võidu laia lehte mängida, siis aastaks 1969 oli pilt hoopis teine. Eesti kino oli eneseteadlik, haritud ning löögivalmis. Terve kümnendi olid saanud kõigi nende järjest paremate mustvalgete mängufilmide tegemisel kätt harjutada Moskva GITISes koolitunud noored Tallinnfilmi kinomehed ning -naised, tõeline blockbuster oli ilmselgelt ainult aja ning vormistamise küsimus. ("Reliikviaga" sama aastanumbrit jagab teinegi kohaliku kino suursaavutus: mustvalge B-filmina planeeritud üllatusmenuk "Kevade").

Üllataval kombel tundus aga Tallinnfilmi hiilgeaastail puudu olevat eesti filminäitlejatest. Arvukalt saadaolevad suurepärased eesti teatrinäitlejad — üksikute hiilgavate eranditega — lihtsalt miskipärast justkui ei sobinud kaamera ette. Sestap leiab 1960ndate teise poole šefimates eesti filmides ("Tütarlaps mustas", "Pimedad aknad", "Hullumeelsus" jt) kandvamaid osi täitmas hoopiski "võõrleegionäre" erinevatest NSV'dest, sekka ka täiesti mittenäitlejaid ja modelle.

Tallinnfilmi fotoalbumist "Cherchez la Agnes"

Nii saabki kõigi eestlaste lemmikfilmis "Viimne reliikvia" nimetada poolt tosinat ukrania, läti ning vene näitlejat, enne kui järg riivatut nunna Ursulat kehastava Eve Kivini jõuab. Võibolla polnudki asi kaameratõrksates eesti näitlejates, Tallinnfilmi produktsioonivõimekus oli lihtsalt sedavõrd professionaalse tasemeni arenenud, et võis sobivate osatäitjate otsingul muretult kogu N-Liidu ulatuses ringi tuuseldada.

Vaatasin just "Viimne reliikvia" üle, taastatud pildi ja heliga suurepäraselt (ja üsna kallilt!) DVD'lt. Pärast kõiki neid kordusvaatamisi seitsme-, kaheksa-, üheksakümnendatel ja nullindatel! Igale eesti jopakollale pealuusse triigitud one-linereid ja dialoogikatkeid kuuldes! ... leidsin end ometi vahvasti filmile kaasa elavat.

Munk Johannes, Ivo ja tundmatu vedelik. Schenkenbergi
osas hobuselt veel mahakukkumata Juozas Budraitis.

Kui sisukad ja kandvad on "Reliikvia" stseenid! Kui rikas on iga üksikkaader! Missugune-suurepärane-värv röövlipealik Ivoga tšättiva munk Johannese klaaskolvis; hubisevad küünlad konte täistuubitud salakäikudes; leekide vahel veiklev raud keerleval käiakivil. Minu lemmikstseeniks on mõistagi üks peaaegu minutipikkune long take filmi algupoolel, mille jooksul Jüri Garšneki kaamera rullib vaatajate ette kadestusväärselt orgiahõngulise pärastlõuna mässajate laagris.

Filmimuusika, oo jah. 22-aastane Peeter Tooma esitamas Paul-Eerik Rummo seatud sõnu isa-ja-poeg-Naissoo vesternlike meloodiamotiivide saatel. Suurepäraseid laule vabadusest — mingil erilisel lüürilisel sagedusel, mida kuulsid selgesti küll kõik eesti filmivaatajad, aga umbkeelsed tsensori-onud hoopiski mitte. (Aga hei, nimetage parem mõni hea eesti film *ilma* hea heliribata?)

Kaader stseenist, mis tõi 1971. aastal kinodesse kümneid miljoneid
erutusest võbisevaid nõukogude karvamütse.

Leidub teisigi haruldasi asjaolusid, uurigem toimuvat lähemalt. Filmi peategelasteks on atraktiivsed, heas füüsilises vormis mees ja naine, kes kohtuvad ning armuvad. Pole mõtet rõhutada, millisel sümpaatsel ja pealetükkimatul moel on Agnese ja Gabrieli love story areng filmis esitatud, vaid — kui paljudes eesti filmides midagi säärast üldse juhtub? Miks köidab eesti kinoloovikuid vemmeldava vere, hästilõhnava noore naha, close-up suudluste ning hormoonpillerkaari asemel pigem äng ja untergang, hammaste kiristamine, vaimsed häired ning hüsteeria ...?

Õhtu jõuab, päev veereb,
Otsi endal' uus reliikvia!

Vaadake(, teie hobused põlevad):

esmaspäev, 5. detsember 2011

"Haiguste ravi" (2011)

... otsustasin 2 aasta eest, vaheldusteks teiste tehtud eesti filmide kallal kalambuuritsemisele, ka ise ühe kinopildi valmis teha.

Nüüd sai lõpuks valmis. Tulge ja vaadake! Neljapäeva õhtuni, kinos "Sõprus":


Loe lisaks:

esmaspäev, 11. aprill 2011

"Kolmnurk" (Tallinnfilm, 1982)

Eelnevalt kirjeldatud autogrammi-episood tuletas meelde ühe varasema juhtumi, kus eestifilmid.blogspot.commi toimetaja (siis ca. 8-aastane Rapla jõnglane) ühest, khm, Võidu väljaku galeriist möödudes emalt kuulis, et "näe, seal on su iidol, mine ja küsi autogrammi!".

Toimetaja osutunud sel korral siiski liialt häbelikuks ning signatuurid jäänud signeerimata.

Toonane aukartus pole kuigivõrd imekspandav, sest heledalt valgustatud galeriis patseerinud lüheldast kasvu teksatagis tüüp oli kõige coolim mees Eesti NSV-s: animaator ja karikaturist Priit Pärn. Geenius, kelle käekiri oli mind juhatanud päästva salaukseni pooleteistmõõtmelisest, onude-tädide poolt koloniseeritud pärismaalimast; guru, kes suutis pooletoobisele provintsinagale selgitada loomise- ja väljamõtlemisrõõmu rohkem, kui ükski selleks volitatud “päris täiskasvanutest” üheski koolitunnis; eeskuju, kelle pärast sai kulutatud tosinate kaupa (rohelisi!) pastapliiatseid ning virnade viisi joonistusplokke!

Raske on täpselt sõnastada, miks “Kawasaki” mootorratast maa sisse lükkavad eit, taat, lapselaps, kass ja koer (või heinamaal kasvavad elektroonikaskeemid, ettevaatamatult silmapiirile astuv kauboi, "SOLK & CO" kirjaga kanalisatsiooniluuk või kirjatähe-mustriline jänes) mulle maagilisteks ning köitvateks osutusid. Tõenäoliselt teatasid nad lihtsalt vabadusest — vabadusest tsiteerida, mässata, sämplida, oma reegleid kehtestada, välja mõtelda ning valmis teha. Kohe.

Pärna multifilmidest tempokaimat kaverdamis- ning kollaažipillerkaari pakub Juhan Kunderi muinasjutul "Ahjualune" põhinev "Kolmnurk". Harva, kui mõne eesti filmi intriigi saab üheainsa jõulise ning naljaka lausega kokku võtta, aga — hihi, hõhõhõ! — sõnastagem: "Rutiiniks soikunud Viktori ja Julia abiellu sekkub elektripliidi alt ilmuv, mehhiklase-välimusega ablas pleiboi Eduard". (Heh-heh!)

Kadreeringueskiis "Kolmnurgale"

Agraarsest tondiloost linnalikuks ménage à trois'ks kohandunud hoogne melodraama mõjub praegu isegi tänapäevasemalt kui esilinastumise ajal (1982). Neliteist aastat enne Stockmanni kaubamaja avamist valminud multifilmis kujutatud külluslikud kulinaaria- ning toidumäed (mis Julia nobedate sõrmede all maitsvateks roogadeks valmivad) on vahepeal saanud meie argipäevasteks selverimaastikeks, ent mõjusid liiduvabariigi toidulettidel haigutanud tegelikkuse kontekstis iseäranis julma provokatsioonina, mistõttu otsustaja-onud "Kolmnurka" nõukogude ekraanidel väga näidata ei tahtnud. (Toomas Kall on irvitanud, et "Pärna peetakse ekslikult ühiskonnakriitiliseks autoriks, tegelikult räägivad eranditult kõik tema filmid hoopiski toidust".)

Kulinaarne ideaalpanoraam

Joon, mis tegelasi graafiliselt loob, on priitpärnalikult muretu. Nn. korralikult joonistatud asendite vahelt leiab ka täiesti robustse visandlikkusega vormistatud üleminekuid. Sellele vaatamata leiab "Kolmnurgast" ühe eesti filmi meeldejäävaima naispeaosatäitmise. Joonis-Julia on ebainimlikult täiuslik kombinatsioon: ahvatleva büstiga meelas blond andestav siresäärne seksikas gurmeevirtuoos:


Julia! Juliaaaaa!

Nagu päris-elus sageli juhtub, sekundeerib Juliale filmis ka paar ideaalselt sobivat, väärilist meespartnerit: a) ahelsuitsetav ilmetu jorss Viktor ning b) pidurdamatu libiidoga õgard-latiinopäss Eduard. Neil kõigil on üksteist justkui ka vaja (vt. nukker "perepilt", filmi tempot oskuslikult liigendava jalgpall-läbi-aknaklaasi episoodi lõpus), kui mitte millekski muuks, siis vitamiiniks rutiini vastu.

Moodne perekond

Multikasse on kollaažilikult põimitud välismaa ajakirjadest lõigatud silmi, suid, pakendeid ning nägusid (korraks vilksab isegi Marcello Mastroianni peanupp!), ja see kõik on põrgulikult cool. Plangul, millest kohvrite ning tärkava habemetüükaga Viktor mööda kosseredab, ripuvad näited idaeuroopa plakatikunstist. Puändina näidatakse ahjualuse Eduardi päriskodu, kuhu pettunud päka-gigolo pärast luhtunud romanssi siirdub — groteskselt slaavipärast korterit Šiškini "Kolme karu" ning iseloomulikku make-uppi kandva korpulentse daamiga, kes reageerib nimele "Veronika".

Vaata lisaks:

kolmapäev, 30. märts 2011

Uus DVD vanade eesti dokfilmidega



Kui sulle on meeldinud need filmid, millest siinsamas juttu on tehtud, siis teed ilmselt rumalasti, kui jätad ostmata vast-ilmunud deevedee "Andres Sööt: Kolm hetke möödunud ajast" (seda enam, et käesoleval nädalal saab seda Artise kino letist vaid 10€ eest!). Digi-taastatud kujul on plaadile saanud legendaarsed dokkarid "Jaanipäev", "511 paremat fotot Marsist" ning "Draakoni aasta".

Käisin DVD järel minagi, ning ohoo!, märkasin sealsamas ka maestrot ennast (seltsis Tallinnfilmi bossi G-Enkaga) hängimas. See on üks neid momente, kus mõistad end olevat õigel ajal õigesse kohta sattunud, ning eestifilmid-blogspot-commi kinoteeki lisanduski über-rariteetne, signeeritud reliikvia. Õu jees, ma ütlen!

esmaspäev, 28. juuni 2010

"Lõppematu päev" (Eesti Kultuurfilm, 1971/1990)

Ma ei tea ega mäleta eriti midagi seitsmekümnendatest, milles ma neli ja pool aastat veetsin. Siiski, paar udust pilti justkui oleks. Kuidagi tundub, et näärimees kinkis uhke "Tšaika" mudelauto nimelt 1979. aasta detsembris; samuti on meeles Rapla laadal 1978. suvel tehtud fotol mitte näha olevad kaks taburetti, millel ma isaga autokujulise pildistusstendi taga istun.

Kõigest, mida ma sel ajal muu-ilmas toimunu kohta praeguseks lugenud ja näinud olen, jääb mulje otsekui 1960ndate pohmellikümnendist. Hiilgebändid lagunesid, kodanikuõigused olid välja võideldud, narkootikumid näitasid oma jälgimat palet, terrorism ja sõjad levisid jõudsamalt, kui äsjaleitud vaba armastus või orientaalne filosoofia. (Vaata näiteks meisterfotograaf Dennis Stocki fotoseeriat "Road people" aastast 1971. Milline melanhoolia, milline post-misiganes-tunnetus!)

Dennis Stock. USA. A family of three lives in an old school bus converted to a motorhome. 1971.

Eesti, nagu teada, oli 1970ndateks pikemat aega asunud ühel hoopis teisel planeedil. Kodanikuõigusi, mille eest võidelda, polnud ega niipea ka tulnud; küllap oli sama vilets lugu ka erinevat sorti "ravimite" ja kõige muuga. Ometi näis miski värske ja mässuline loomisvaim õhus lehvivat: Rannapi ja Alendri "Ruja" tegi lauluväljaku keldris esimesi proove, noored ja vihased teatri- ja kirjamehed uuendasid teatrit ja kirjutasid enneolematuid raamatuid, kunsti-ilmas mürgeldasid ERKIst pääsnud vastsed arhitektid ja graafikud. Polegi ehk väga ootamatu leida eesti filmi (valminud samuti 1971. aastal, nagu eelpool kõneks olnud fotosari), mis seitsmekümnendate zeitgeisti jahmatavalt ehedal kombel selgitab, algajalegi ette maalib.

"Lõppematu päev" on niivõrd hea ja tähendustihe tervik, et ma parem ei üritagi sellest mingeid erakordseid momente välja tooma hakata — neid on filmis liialt palju. Ütlen vaid niipalju, et taas on tegu järjekordse fotograafid-krigistavad-kadedusest-hambaid filmiga, väga ilmselt seetõttu, et filmikaamera istus suurema osa ajast algupärase Haljala fotogeeniuse Peeter Toominga käes (kes ühel vahval hetkel korraks ka ise filmis vilksab, kui peategelase osa täitev vend Jaan Tooming kaamera enda kätte krahmab). Filmi kinematograafiline kude muutubki mõnel kiiremal montaažilõigul ära fotograafiliseks, kui stseenid-kaadrikompositsioonid näivad vahelduvat kohati lausa 24 kaupa sekundis, seejuures on igaüks neist väärt tagasikerimist ja paus-nupuga-mängimist. "Tavatult aeglane montaaž" my ass! Seda filmi võib vaadata nagu fotoalbumit!


Tegelasi filmist: kohverpeaga mees, massilauljad, kunstliku hingamise mannekeen ning paar Raekoja kulturiste vastsündinuga. Oh yes.

Tegevuse taustal vilksav 1971. aasta Tallinn näeb lahe välja — rohkelt suvalisi agulivaateid, taarapunkti-perspektiivi, aiaäärseid tänavaid; ei paraadlikke piduvaateid ega stampkaadreid. Otsemaid tulevad meelde mõned selle aja erandlikud ja motiivivalikult/pildistamisviisilt tänapäevalgi värsked Tallinna fotoalbumid, näiteks "Minu ja sinu linn" siis veel noorelt vihaselt teleobjektiivi-kauboilt Gustav Germanilt ning fotorühmituse STODOM (mille liikmete hulka ka Peeter Tooming kuulus) "Läbi linna".

Teine Tallinn

Sama pöörane ja meeldejääv kui kinematograafia, on ka "Lõppematu päeva" heliriba, isepäise folkheerose Tõnu Tepandi esituses. Peale kauaks kummitama jäävate tunnusmeloodiate ("Milline mees...", "Elu on...") prahvatab filmi keskel ootamatult valla ka üks kollaažlik helikompositsioon, millest kostab (ikka Tepandi!) nii gospelit, alpi joodeldamist, protestilaulu kui tangot. Seda kõike igaks juhuks veel viies eri keeles.


Seks!

Paistab väga sedamoodi, et vennad Toomingud, kaasrežissöör Virve Aruoja ja stsenarist/filmi laulude autor Paul-Eerik Rummo tegid "Lõppematust päevast" täpselt sellise filmi, nagu neile endile meeldis. Pole raske ära arvata, miks säärane vaba kinopillerkaar ja godarditamine Brežnevi-aja Eesti kulturnikutes ja igatmasti jupijumalates kabuhirmu tekitas ning noorte kinohullude fantastiline töö joonelt 19 aastaks riiulile saadeti. Sest kuhu ometi jäi moraal? Mida õpetlikku oli hüperaktiivsel karvamütslasest peategelasel öelda ENSV noorsoole, töölistele, talupoegadele?

"Lõppematust päevast" leiab ka mõned eesti kino ülisuurimad ülisuurplaanid

Vaata lisaks:

teisipäev, 11. mai 2010

MAKING OF, osa 3: Plaadipoed

Seoses filmi teema ja spetsiifikaga tutvunud eesti vinüülplaadi-skene erinevate avaldumisvormidega. Olen luhvtitanud plaadivirnu metalimeeste põrgukoobastes ("Kulä, mul' tuli see uus Metallica plaat ka ära" "Hõhöh, müüd mulle vä?"), oodanud piinavalt pikki minuteid pühendunud subkulturistide plaadikuudis, kus tõepoolest leidubki iga viimane kui plaat, mis Melodija alt eales ilmunud (oodates, mil eelnev klient lõpetab vestluse Nagra magnetofoni tööpõhimõtte üksikasjadest ning erinevate mikrofonitüüpide eriomadustest), tutvunud tütarlastega, kes valmistavad plaadikaantest moekaid poekotte ning sulatavad helikandjaist endist erinevaid moeesemeid. Kogemust kokku võttes olgu esitatud järgnev episood filmist "High fidelity" (1999). Iga viimane kui sekund sellest on tõsi:

"Oh now ... you know what? I'm not selling you this record ... this week. Maybe next week."


P.s. kui teid juhtumisi huvitab, kust saab mõistliku raha eest osta 1976. aastal Melodija alt ilmunud Jaak Joala eestikeelset 12" LPd (ainus eestikeelne Joala album! Heas korras!), siis küsige minult. Eww ... kui ma seda ise ära ostnud pole juba.

teisipäev, 13. aprill 2010

MAKING OF, osa 2: casting

Castingu juures on kõige halvem see, et sa kohtad väga mitut täiesti erinevalt andekat inimest, kes täiesti tõsiselt ja päriselt sinu filmi antud osasse sobiksid, ja sa pead ühe neist mingitel x-kaalutlustel välja valima.

Kujutate ette, et Ricki olekski "Casablancas" mänginud mitte Bogart, vaid Ronald Reagan, nagu algselt mõeldud? Kas halvem või parem, aga see oleks olnud üks hoopis teine film, ärajäänud reaalsus, mida me ei oskagi ette kujutada. (Nagu ka Humphrey Bogartit vabariiklasest presidendina Valges Majas).


Ah, ja filmis saab osa täitma ka üks eesti popi kultusfiguure, kelle ainsaks tingimuseks on nõudmine see film kindlasti valmis teha. Uups, nüüd pole vist tõesti pääsu.

laupäev, 19. detsember 2009

MAKING OF, osa 1.

"Olen jälle KuKu klubis
siin on geeniused koos!
Ühe kuulsa kunstnikuga
targutan ja õlut joon!"

— ansambel Kurjam, "Joodikud on andekad".



EKKM pole KuKu klubi. Ega ka mitte von Krahli baar, kust just varvast viskasin, oh ei. Undergroundi all on üks teine underground, mis on palju underim, kui see pealmine. EKKM on midagi palju radikaalsemat: see on väike räämas putka alarahastatud Kultuurikatla küljes Linnahalli Statoili taga. Siin tunglevad praegu kõik need homsed lapinid, raidpered ja toomikud, kes hakkavad eesti kunsti esindama tulevastel bi- ja triennaalidel, kelle teoste eest hakkavad trendi tabada püüdvad kröösused kunagi maksma hingehindu ning kellele, lühidalt öeldes, kuulub tulevik.

Seenioride vabakava: kui ma südaöösi EKKMi jõudsin, olid härrad ans.-st EXTRA FINE juba täies hoos.

Olen häbiväärselt minema hiilinud (paid töökaaslased, andestage mulle) oma armsa töökoha jõulusöömaajale järgnenud Mutandi-külastusest, kuna mulle on ootamatult helistanud endine filmiõppejõud JK, kellele juba kaks kuud tagasi stsenaariumi läkitasin, ja kellest pole kippu ega kõppu olnud. JK käsib resoluutselt Krahli kukele saata ja otsemaid EKKMi ilmuda, et stsenaariumist kõnelda.

On ütlematagi selge, et reede südaöösel tuleb igatmasti sisukate jutuajamistega kiirustada, enne kui viinakurat, popmuusika ja juhuslikult kohatud ammu-tuttavad emba-kumba rajalt maha võtta jõuavad.

JK osutab asjaoludele, mis talle käsikirjas meeldivad, samas toob koolitunnist tuttaval moel ülima lühiduse ja konkreetsusega välja asjad, mis skripti II osa juures praegu lonkavad (ja mida ma salaja tegelt' ise ka veidi kahtlustanud olen). Tõtt-öelda on õhtu väärtuslikeimaks avastuseks fakt, et olen olnud liiga laisk II osa läbi mõtlema ja kirjutama.

p.s. Homme on esimene castingu-päev. Sõber M leidis Youtubest ühe noore ja andeka Rakvere tüübi, keda hakkame proovima filmi peategelase osasse.

laupäev, 12. detsember 2009

MAKING OF, osa 0.

... ma olen praeguseks irisenud ja urgitsenud täpselt kahekümne eesti filmi kallal. Püüdnud vähem lahmida "meeldib-ei meeldi" skaalal ja rohkem leida peidetud tähendusi, tahtmatult tabatud ajalugu, kontekste, tabamatut meeleolu-võluvärki.

Aga nüüd olen sattunud teisele poole rindejoont, mässinud end ise ühe (lühi)filmi tegemisse. Täitsa õhinaga ja vabatahtlikult. Mistap hakkan ka siinsamas üles tähendama nimetatud kinematograafilise ristiretke erinevaid etappe.

Miski ei motiveeri laiska, ent vähegi kohusetundlikku inimest rohkem, kui jagatud lubadused midagi valmis teha.

EKAs õppides sundisid avantüristlik meelelaad pluss "nähtamatu akadeemiline käsi" mind kahel korral olukorda, millest ainepunktidega väljumiseks olin sunnitud midagi filmikujulist ette näitama ("Fosformees" Andreas W-le detsembris 2006 ja viimane koolitöö, "Harilik eesti sigakass", Jaak Kilmile aasta hiljem).

Filmikambas on peale minu üks terava mõttega populaarkultuurilemb sõber M, kellega kahasse olen pärast poolt tosinat rohkem või vähem kehva treatmenti, stsenaariumihakatist ja storyboardi valmis kribinud filmiloo, mis on (vähemalt autorite) jaoks oma põnevust säilitanud ja mille "materjali tahaks tegelt' juba näha".

Tüüpilisi algajaid filmimehi võtteplatsil

Siinkohal: kui mõni selle blogi vähestest lugejatest juhtub jagama meie napakavõitu huvi eesti filmide, popkultuuri, -muusika ja -ajaloo, "Melodija"-vinüülide, linnalegendide ja kahetuhande-nullindate zeitgeisti vastu, ja sooviks meie stsena lugeda ning selle kallal iriseda (please,do!), siis kirjutagu mulle iimeilile.

Võtted on plaanitud toimuma märtsist maini 2010. Filmil aitavad reaalsuseks saada Overall ja Cube Productions.

laupäev, 19. september 2009

DVD "Unustatud Eesti lühimängufilmid I"

... on saadaval 2009. aasta ajakirja "Teater. Muusika. Kino." numbri 8/9 tasuta kaasaandena. Sisu vastab täielikult pealkirjale, järjekorranumber "I" annab lootust veel teisegi plaaditäie tulekuks. Mine ja kraba kohe!