esmaspäev, 6. mai 2013

"Tütarlaps mustas" (Tallinnfilm, 1966)

Viimase EKA-semestri algul, kevadel 2007 uurin õppejõud Liina Siibilt, kas mõnes Eesti ülikoolis loetakse mingisugust ainet eesti filmide kohta. "Näiteks "Kinematograafia ja režii areng Tallinnfilmi loomingus" kohe võtaksin?" Nicht. Õppejõud vastab: "Ole nüüd mõistlik, sellise aine loenguid kuulaksin ise ka".

Veljo Käsper ja tema gäng võttel

Otsustan seepeale eesti kino kui õppeaine omal käel ette võtta: otsida ja leida, vaadata ja süveneda, kerida tagasi ja lugeda lisaks. Oh, ja muidugi ka: algatada maailma esimene eesti filmiblogi.

Nii sündis, ja mõnda muudki. Üsna pea leidsin end tüütamas eakaid režissööre, hiilimas sisse kinnistele (taas)esilinastustele, tolknemas Tallinnfilmi kontoris. Ühel grotesksematest hetkedest juhatamas sisse EFSA korraldatud filmiõhtut peamiselt pensionäridest publikule ühes kõledas vanalinna-saalis. "Nonii, tõstke palun käed, kelle lemmikfilm on "Don Juan Tallinnas"?" (Seeniorid vaikivad kohkunult).

Kevad 2013. EKA diplom ammu käes, aga "viimse õppeaine" lõppu ei paista! Vähe sellest: super-süvenemisel eesti kinematograafiapärandisse on avaldumas mõned küllalt pentsikud kõrvalnähud. Kahtlustan süvenevat head-over-heels'i 1960ndate eesti mustvalgete filmide asjus, ja paranemise märke ei paista. Eriti nüüd, mil õnnestus rubriigist "Tahan-näha-filmid" maha kriipsutada pealkiri "Tütarlaps mustas". Oh, eriti nüüd!

... mustvalge Eestimaa suvi, tolmavad teed, sillerdavad merevaated, huugavad flöödid-fagotid-oboed, paranoilised interjöörid, pausirohke ning iseloomuliku "kuuekümnendate" hääldusega dublaaž, hullutavalt kaunis depressiivne peategelanna täpselt sedasorti kraam, millest ma eales ei tüdine, nagu ka Harry Rehe suurepärasest, kohati lausa itaaliapärasesse neorealismi kalduvast kaameratööst.

Kõigile neile, keda viimane lõik piisavalt üles kütta ei suutnud, selgituseks: ilma hääleta kuulates on "Tütarlaps mustas" nagu üks väga pikk Depeche Mode'i muusikavideo. (Pärast selle lause kirjutamist tekkis kange soov oma väitele ka praktilist tuge leida, mistõttu tegingi ühe. See oli lihtne, andku Mute Records mulle andeks):


Kuna sündisin 1975, siis otseselt kogemuslikus mõttes pole mul kuuekümnendatega justkui eriti asja. Ometi sain hipikümnendist osa oma vanemate juttude/vihjete kaudu ja hoolikal käekirjal kaustikutesse kantud päevikutest, mida mul on olnud au lugeda. Paistab väga sedamoodi, et neile olid 1960ndad sama, mis mulle 1990ndad: biitmuusika acid house'i asemel; "West Side Story" ennetamas "Trainspottingut"; öised kihutamised GAZ-21 "Volgaga" vs. öised kihutamised BMW 323'ga, samas kõik muu küsimus "kes ma olen", mittemillegiteadmise vabadus, lahendamatud suhteprobleemid jne. on alati üsna üks ja seesama post-tiineka-stuff.

(Ilmub "Tallinnfilmi" gaasilamp-logo. Värelevad odava "Svema" toorfilmi defektid, kriipsud ja kraapsud — džiisäs, esimese saja filmimeetriga on vahepeal vist küll põldu küntud , soundtrackil needsamad optilist päritolu eridefektid.  FADE IN: pilvitu juunitaevas lääne-eesti maastiku kohal.)


Reach out touch faith!

Rannaküla ja kumedad flöödihelid on "Tütarlapses mustas" kahtlemata kohal, kuid nagu enamasti meeldejäävate filmide puhul, on kõige lahedamad need asjaolud, mida oodatagi ei oska. Näiteks kübaratrikk, mille abil režissöör on Lilli Prometi järjekordsest (seekord ateismi-) propaganda-maigulisest käsikirjast suutnud ehitada küll kaks korda liiga aeglaselt kulgeva, ent mitmes plaanis huvitava, usutavate osatäitmistega kinematograafilise ajamasina. Musta riietuva emoprintsessi maailmaga äraleppimise lugu oleks mõne viletsama venna käe all saanudki tüütuks dialektilise materialismi reklaamirulliks, ent Veljo Käsperi režissööritult tõstatab hoopis ajatuid, inimlikke küsimusi üksindusest, sallimisest, mõistmisest, aitamisest, kannatlikkusest. Kõva tulemus mis tahes eesti filmi kohta ka 47 aastat hiljem.

Tütarlaps (leedu tekstiilitudengi Gerlinda Koppelmani one-off filmiroll) valges

VAATA LISAKS:

  • Vaata filmi Arkaadris
  • Kaadris: Tütarlaps mustas (ERR, 2012)
  • Režissöör Veljo Käsper räägib "filmist ja selle tähendusest, filmide tegemisest ja vaatamisest, töötamisest lastega, filmi ja teatri erinevustest, näitlejate valimisest filmi, sealhulgas ka filmi "Tütarlaps mustas"." (Eesti Raadio, 24.01.1974)
  • Lühikuuldemäng filmi võtete ainetel (Raadioteater, 2017)
  • Filmi kohta lähemalt Eesti filmi andmebaasis

Kommentaare ei ole: