neljapäev, 19. aprill 2007

"Võlg" (Eesti Telefilm, 1966)

Kusagilt hämaratest 1980ndatest, mil olin segikamminud probleemne teismeline, oli jäänud mu pähe fragmente mustvalgest road-moviest, kus keegi noor kutt Lauri juhib tšehhi veoautot PRAGA Tallinnast Pärnusse ja peab valima teel peale korjatud sümpaatse noore tipsi (Reesi) ja sihtkohas ootava "kogenuma" preili (Malle) vahel.

Mu isa oli veoautojuht, sõitsin temaga kaasa ilmselt kümneid tuhandeid kilomeetreid, Narvast Minskini. Teadsin muidugi peast, et sinivalge number "16" auto uksel tähistab ... (ee ... praegu ei mäletagi, peaks vist lapsepõlve-iseenda käest täpsustamas käima ... spekuleerigem siis, et) Keila Autobaasi. Ehk haakisidki mind just need veoauto-momendid ja maanteetunne, mida Anton Muti kaamera esimese 20 minuti jooksul nii suurepäraselt ja kadedakstegevalt esitab? (Sealkohal tulid kohe meelde ägedad autojuhi-kaadrid kuulsa Godardi "Viimsel hingetõmbel"-filmi algusest: viies eri rakursis, kah mustvalgelt, samuti "käest"!).


Tšehhi veoauto, ameerika džässmuusika ja Eesti maastikud

Vaatan praegu ja - no peaaegu üldse pole seda klassikalist "eesti filmi" tunnet. Mis iseenesest on ju ikka üsna diip: lugu jookseb ludinal, kaameratöö on ülimalt fotograafiline, näitlejad ei näitle, vaid *on* (sihukesed ... ehtsad, natuke rabeda jutuga, nagu noored eestlased ikka. Pole mina ega Google neist kuulnud, enne ega pärast "Võlga" - kui välja arvata Raivo Trass, kelle kehastada on peategelase sõber: teravkeelne kunstiülikooli-dude).

Filmi teise poole tegevus leiab aset Pärnus ja sellest on vaatajale ainult puhast rõõmu. Kaadris vilksav funktsionalistlik arhitektuur, uhke betoonsild ja futuristliku seenrõduga Rannakohvik annavad filmi tegevuspaigale ägedat metropoli- ja linnavunki. Ja siis veel see metafüüsiline "kuuekümnendate" atmosfäär, mis on eriti tuntav episoodis, kus peategelane, veoautojuht Lauri, flirdib Marss-ründab-soengut kandva teenindajannaga kõledas maanteeäärses piimabaaris.


Metropol-Pärnu ja maanteeäärne piimabaar

Oma aja ENSVs olnud too Mati Undi novellil põhinev viiekümneminutiline film kaunis radikaalne, rääkides 1960ndate keskpaiga 20-aastaste põlvkonnast "otse ja omadega". Ilma õõnsa võltspaatose, -lausete ja -moraalita. Kui tähelepanelikult vaadata, siis osutub, et lugu (Unt kirjutas filmile ka stsenaariumi) ja Valdur Himbeki režii ignovad igasugust "nõuka-reaalsust" üsnagi täiega. Isegi veoauto raadio, mida Lauri krutib, mängib võõrkeelseid katkendeid: tükikese "My Fair Lady" soundtrackist; saksakeelsed uudised rääkimas USA president Johnsonist ja kaitseminister McNamarast. See võiks samahästi olla soome, saksa või tšehhi film. (Või inglise, või itaalia: Antonioni "Blowup" valmiski samal, 1966. aastal, heh-heh).


Peategelane ja naised

VAATA LISAKS:

5 kommentaari:

Trash ütles ...

Tore näha ka spetsiifilisemat filmiblogi. Loodan, et hoog ei rauge.

raul viitung ütles ...

Aitäh, esimese tosina filmiga peaks loodetavasti muretult minema. "Materjal" vaja lihtsalt kirja panna ;)

Franz ütles ...

Muuseas, kuuldavasti ei olevat Unt ise filmiga rahul olnud. Aga ei tea ju täpselt.

raul viitung ütles ...

tjah, lugesin just huvi pärast "Võlg"-raamatu ise üle - tundus tõesti, et filmitegijate tähelepanu oli paarile raamatus üsna kõrvalisele (kuid omas ajas "noortepärasele") asjale uitama läinud...

Franz ütles ...

"Pole mina ega Google neist kuulnud, enne ega pärast "Võlga""
Andmebaasi kalmistud.ee abil selgitasin välja, et Enn Merioja suri 1997. aasta novembris.