teisipäev, 19. august 2008

"Ma pole turist, ma elan siin" (Tallinnfilm, 1988)

Tagasi "Paneelmaja-ängi-erri"!

Suvi 1986 Eesti NSV-s: luitunud propagandaplakatid tolmhalli pealinna seintel, sitsikleitides vene naised trollipeatustes, päiksekiired suvilate ette pargitud "Žigulite" kuumaval värvil ning inetud prillid Karl Vaino (kes näib hetkel valitsevat minevikku, olevikku ja tulevikku) koonul.

Et aeg soosib konformismi, mitte oma peaga mõtlemist, on Tallinnfilmi stsenaariumide-ahjus vesi. Mistap korraldatakse avalik stsenaariumikonkurss lootuses, et loomekriisis kirjanikud ja muidu grafomaanid äkki midagi lahedat kokku kirjutavad.


Dokkaadrid "Viru" ärikatest / Feliksi piknik ristmikul

Ja ennäe! Polnudki tühi töö ega vaimu närimine! Nn. tuntud kirjanike stsenaariumikatsetused osutusid paraku ebahuvitavateks, küll aga laekus põnevat kraami täiesti tundmatutelt tüüpidelt. Üks käsikiri ("Kivilinna Külalised", autoriteks Kalle Käsper and Andres Paling - tunnete vä?) jõudis kinolinale juba kahe aasta pärast kui "Ma pole turist, ma elan siin".

Kuuldavasti polnud pealkiri sugugi ainus asi, mida režissöör filmi tehes omatahtsi ära muutis, mistõttu üks originaalkäsikirja autoritest keeldus produktsiooni lõpuks igasugusest kaastööst. Aastateks 1987 ja 1988 oli Nõukogude Liit juba igas mõttes pankrotis, ühtäkki oli saanud võimalikuks vabam mõtelus ja rääkimine olevikust, tulevikust ja sellest mis tuleb (ja Karl Vaino oli pruunide pintsakuhõlmade lehvides Toompealt just Moskva rongile silganud). Sestap võib aru saada, et lisaks käsikirjas sisaldunud "linliku võõrandumise" teemale hakkasid Urbla peas kaasa rääkima ka hoopis teistsugused, sotsiaalpoliitilised hääled.




Varjamatult vaenulik Lasnamäe ja tema eluvormid

Osa filmis kõlavaid arutlusi ja sisemonolooge kõlavad tänases post-integratsiooni-Eestis küll üsna ebakorrektsete, kuid — olgem ausad — mitte vähem aktuaalsetena: "Kes nad üldse on? Kes nad siia kutsus, ja milleks? Kas nad üldse teavad, mis kohas nad on?" Täpselt samadeks küsimusteks annab suur osa Tallinna elanikest (kellest paljud polnud "Ma pole turist, ma elan siin" valmimise aastaks veel sündinudki) põhjust ka 20 aastat hiljem.



Kesklinlikud väärtused: ihaldusväärsed, ent kättesaamatud

Filmi algus on sisu poolelt üsna reibas, hargnevad küllaltki kaasahaaravad tegevusliinid (linnahipist peategelase Feliks Kramvolti arenev sõprus kinnisvarasahkerdajast Mardiga; Mardi vuajeristlik suhe siresäärse tennisetütarlapsega), kuid umbes esimese filmikolmandiku lõpuks hajub "Turist" ära painajalikult pseudofilosoofiliseks kaheksakümnendate "seisundifilmiks". Linnaliku paneelmaja-ängistuse vahetab välja kõige halvemat sorti ""Loomingu" raamatukogu"-eksistentsialismihala! ("Kes ma üldse olen / ja mida ma otsin siin väiksel Eestimaal"-blabla). Hoolikalt plaanitud katarsis jääb ära, sest igatmasti nõretavast sümbolismist selles filmis saab palju varem hoopiski raskekujulise üledoosi.

Nagu ma "Ringhoovi" puhul juba kaeblesin — ENSV 1987. pole päris see "seisund" ajateljel, kuhu tahaksin tagasi sattuda, kasvõi kinematograafiliselt. Vaesus, vegeteerimine, porised Ikarus-bussid, ebaviisakad inimesed ja sitt kliima — õööööäääääääggghhhh, tänan, ei!


"Nibelungide sõrmus"! Postmodernism! Sügavmõttelisus, roarr!

Võrreldes suurepärase "Ringhooviga" on Urbla urbanism ja paneelmaja-värk rohkem kulissid, vahendid autori "filosoofiliste taotluste" väljendamisel. Siiski peab ütlema, et nõnda filmilindile jäänud linnavaated on väärtus omaette. Näiteks filmi algus, praeguse Kultuurikatla tipust tehtud panoraamvaade Põhja-Tallinnale — juba idee poolest igati contra kaamerapaigutus, vastusena harjumuspärastele vanalinnavaadetele eesti kinos. Ehk küll mängufilm, dokumenteerib "Ma pole turist, ma elan siin" ehtsat Stockmanni-eelset Tallinna, millest huvilise pilk leiab üsna ootamatuid vaateid. Aitäh sellegi eest!

VAATA LISAKS:

Kommentaare ei ole: