kolmapäev, 19. detsember 2007

"Ringhoov" (Tallinnfilm, 1987)

Paljude jaoks võib "Ringhoov" olla eesti filmi kui žanri apoteoos. Sümbolism, pikad kaameraplaanid ja — kõigi nende rõõmuks, kes kurdavad dialooginappuse üle meiekeelses kinos — lõppeks on tegu ka mängufilmiga, mille peategelased ei lausu ühtegi sõna.

Filmi valmimisaasta 1987 ei tõota samuti midagi head. 1987! See number tähistab hetke, mil hea maitse tundus olevat lõplikult kaotanud ning maailma valitsesid pruunid sektsioonkapid ja laiaõlgsed, pintsakuid kandvad naised. Mis siin kinost rääkida, nimetage parem mõni raamat, kunstiteos, öelge mõni tõeliselt hea bänd? Album, singel, lugu, kasvõi? ("Lambada!" "Lambada!?? Karmapolitsei! Siduge see mees kinni!")

Pärast tuleb muidugi meelde, et 1987. ilmus Depeche Mode'i "Music for the Masses", et sama valmimisaasta on ka "Full Metal Jacket"-il ja et just sel aastal pääses (tumepruunist sektsioon-)kapist välja meie rahvuslik trikoloor. Ühesõnaga, ma üritan siinkohal tunnistada, et "Ringhoov" on suurepärane film. Võibolla, et "Paneelmaja-ängi-eri" kõige tugevam kinonätakas.

Arvo Valtoni novellil "Mustamäe armastus" põhineval filmil on pikkust vaid 30 minutit, ja rohkem pole tõepoolest vajagi. Eks ole, lühifilmidel on enamasti selline kah-filmi, kunstitamise ja noh-tudengid,-polnud-rohkem-raha-vä-maine. "Ringhoov" aga veenab sind, et lühifilm ongi iseseisev, elujõuline kinematograafiline eluvorm.

Näitlejatöö kohta ei oskagi kohe midagi kosta. Kas Hermaküla mängib filmis paremini kui üheksakorruseline paneelmaja? Kindlasti sama hästi, aga see pole hetkel küll mingi etteheide. Kaie Mihkelsoni kehastatud nimetu naistegelase fetišistlik-sensuaalne "käima peale jäämise" episood tekitab ootamatut esteetilist nukrust: kahju, et Harry Egipt 1980ndatel ühtegi "täispikka" ega "täislühikest" ei teinud.



Mustamäe armastus

Küll on tore, et paneelmaja-metafüüsikat uhatakse "Ringhoovist" sirgelt ja rõõmuga! Üsna filmi alguses on lõik, kus näeme töölt tulnud Mehe ja vastasmajas elava Naise askeldamist oma korteri köögis. Kaamera näitab vaheldumisi meest (istub akna all paremal) ja naist (kohaga akna all vasemal). Üsna ilmselgelt ongi see kõik filmitud ühes ja samas korteris — kuid just sellest rõhutub fakt, et me teame, kui võimalik on sääraste üksildaste pärasttöiste kohvijoomiste üheaegne toimumine kummagi vastasmaja kümnetes standardköökides.

Võtmetähtsusega võttepaigaks ongi kaks korrusmaja-nurka ning nende vahelt paistev tükike tühermaad algul ühe, hiljem kahe kidura puuga (Tõnu Virve oli enne lavastajadebüüti paljude väga tuntud eesti filmide kunstnik — juhuslikke detaile "Ringhoovis" pole, haha!). Üle tühermaa vudivad tibukollastele linnaliini-"Ikarustele" rüselevad *-mäelased, aeg-ajat tolmutab mööda ehituskombinaadi KrAZ või MAZ.



Lühike sissejuhatus arhitektuurifotograafiasse

Helevalgetel majatahkudel muutuvad valgus-olud, hoovist kajav venekeelne lastevadin, low-key öövaated mitmesajasilmseks akendatud fassaadidele — see kõik on vastavalt filmimeeste taotlustele muidugi kõledusttekitav, aga ka ihaldusväärselt urbanistlik ja groovy. Just eelpoolkirjeldatud helistikus ootan mängivat ka kõiki järgnevaid eesti kino paneelploitationi esindajad!

LOE LISAKS:

Paneelmaja-ängi-eri!

Järgnevad neli postitust tegelevad eesti filmidega, mis peegeldavad elu 1970-80ndate Tallinna uuselamurajoonides.

Missugune on uus elu? Uus esteetika, uued subkultuurid? Milliste uute võimaluste, väljakutsete, naabrite ja hoiakumuutustega seisavad silmitsi hilismodernistlike masin-linnaosade kõigi mugavustega korteritesse üheksakordselt ladustatud (uus)tallinlased?

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?