esmaspäev, 9. märts 2009

"Tühirand" (Kuukulgur Film, 2006)

Don't know what i want but i know how to get it

— Johnny Rotten
Kui olin umbes 20, polnud mul vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Aega oli lihtsalt nii mõttetult palju, mistõttu jõlkusin mööda Eestit, sõitsin jalgrattaga pikki vahemaid, hääletasin sinna-ja-tagasi, lugesin palju raamatuid. Säärasel moel prepareeritult osutusin ühel hetkel vastuvõtlikuks Mati Undi teostele, mille minategelastega oli äkki ootamatult kerge sinapeale saada.

Olen "Tühiranna" DVD-d nüüd mitu korda vaadanud ja pean tunnistama, et see film meeldib mulle rohkem, kui "Sügisball" (milles jätkab ühe osalisena tegevust "Tühiranna" peategelane, düsfunktsionaalne eesti kirjanik Mati). "Sügisball", seda juba stsenaariumi aluseks oleva romaani ülesehituse tõttu, kipub minusuguse keskendumisvaeguri jaoks filmina liialt laiali hargnema. "Tühirannas", seevastu, seisab kogu story väga meisterlikult koos; film haarab sind, see tirib sind koos osalistega kaasa — läbi jahedate merelainete, üle leige rannaliiva, läbi metsa, heinaküüni ning lõpuks lennujaama peldikuakna — märkamatult, kuid kindlalt.

See on kindlasti üks neist asjadest, mida ma tahan, et minuga filmi vaadates juhtuks.




Eduard: "WTF?!?!"

"Tühiranna" tegevus toimub (nii raamatus kui filmis) mereäärsetel maastikel. Kes vähegi eesti filme vaadanud, peaks nüüd ohtu haistma! Sest — mida hakkab "keskmine eesti filmimees" peale materjaliga, mille tegevus toimub suvel, õues, Eestis? Loomulikult joobub ta "imekaunist eestimaa loodusest" ja iseenda geniaalsusest, vuristades üles võtta kilomeetrite kaupa maalilisi üle-heinamaa-kraanavõtteid, fantastilisi päikeseloojangu-vaateid ning iiveldamaajavates kogustes "idülli" ja "romantikat", kuni on täiesti unustanud, mis filmi sai õigupoolest tegema tuldud.

"Tühirannas" nähtav maastik torkab silma sellega, et ta ei tüki peale, vaid on loomulik. Ma ei tea, kuidas filmitegijad suutsid "... kas minu kodumaa on nii ilus väää!?!?!?"-lõksu vältida, aga ma kahtlustan, et nad tegid seda meelega. Karged kodumaised õue-atmosfäärid on filmis vägagi tuntavalt olemas, kuid erinevad oma kujutusviisilt harjumuspärasest estploitationist sama palju, kui Maarja Jakobson erineb Maamees-otsib-naise-Üllest.




Kõigile neile, kes ei viitsi raamatuid lugeda, peavad Unti tüütuks neurootikuks või ei suuda taluda "surmava aeglusega kulgevaid liikumatus üldplaanis kaadreid" (näed, ma vist hakkan neid varsti armastama), võiksid "Tühiranda" vaadata kasvõi viiuldaja Eduardi (Taavi Eelmaa) pärast. (Kujuta ette sihukest siilipea, vuntside ja "Marati" trussikutega 1980ndate keskpaiga kultuuritõusikut, kes üritab sinult naist üle lüüa ega väsi eneseimetlusest). Teist nii traagilist, naljakat ja ärritavat tüüpi annab eesti filmidest otsida!


"Mina lähen järgmisel suvel koos kellade orkestriga, suvetuurile!"

Vaata lisaks:

2 kommentaari:

Siim Vatalin ütles ...

Hämmastav, kui erinevad võivad olla vaatajakogemused ja hinnangud.

Kui ma Tühiranna olin ära vaadanud, oli üle hulga aja siiralt kahju raisatud ajast. Jutustus oli katkendlik, tundus, et peamine põhjus, miks üks kaader asendub teisega, on pelk vajadus ära näidata see lugu, mille Unt kunagi kirja pani. Kuna mul Undi tekstidega arvestatav suhe puudub, siis lihtsalt ei olnud vajalikku karkassi, mis sündmuste sidusust üleval hoiaks.

Tühirannas ma ei saanud aru, miks näitlejad ütlevad seda, mida nad ütlevad. Nad lihtsalt lugesid teksti (a'la fragmendid Undi loomingust). Kogu aeg oli justkui midagi puudu.

Või oligi see puuduolek asja iva? Ei tea, tavaliselt ma siiski teen vahet sellel, kui ma näen, et karakter väljendab usutavalt millestki ilmaolekut ja tema tunne kandub mulle üle empaatia alusel, või olen mina kui vaataja kuivale jäetud (s.t. olen filmist ilma jäetud).

v. ütles ...

Mina jällegi ühinen siin Rauli seisukohaga. Vaatasin küll "Tühiranda" viimati aasta eest, aga võrdluses "Sügisballiga" eelistan ka kindlasti esimest. Minu meelest kannab "Tühirand" tervikuna paremini. Ja sealne grotesk (meenub näiteks staatiline kaader tee pealt, kus kolm peategelast seisavad igaüks eri kaadrisügavuses, lihtsalt seisavad) on kuidagi veenvam.