esmaspäev, 7. mai 2007

"Don Juan Tallinnas" (Tallinnfilm, 1971)

... see on see film, millest kõneldes üks minu suupooltest hakkab vaimustunult puterdama suurepärastest Tallinna-vaadetest, tookordse I kursuse kompositsiooniüliõpilase Olav Ehala võrratust originaalfilmimuusikast ja rammusast camp-ampsust, samas kui teine suupool üritab pröögata "Faaaakk, tule mõistusele, see on ju kõige hullem kräpp, mida eestikeelses kinos enne "Täna öösel me ei maga" tehtud!!!".

Viimase lausega nõustub kindlasti ka filmi üht peategelast mänginud Lembit Ulfsak, kelle sõnutsi "... tahtnud ta hiljem iga kord, mil "Don Juani" telekast näidati, teletornist voolu välja lülitada".

Saab loetleda terve hulga asju, mis selles üsna segase sisuga ümberriietus-operetis täiega ässi kickib. Jah, aga - tänuväärsel kombel filmi kui sellise halbus antud juhul väga ei häirigi. (Võib siiski vabalt juhtuda, et mõne ERITI ekstreemse koha vaatamisel võib su käsi iseenesest tõusta ja teetassi läraki! vastu ekraani puruks visata - oleksin ettevaatlik näiteks sealmaal, kus donna Annat kehastav näitleja järsku Ultra-Heli Läätse häälega laulu kõõrutama pistab; samuti see kohutav marli-mõõgavõitluse-episood, aaaa-aa-a-a-a-aaargh-klirr!).

Hkm. Nimetagu nüüd siis kõik see, mis sõltumata filmitegijate kavatsustest mulle "Don Juanis Tallinnas" jätkuvalt kaasaelamist ja vaimustust pakub. Jah, kõigepealt muidugi a) filmi muusika.

Olav Ehala on hiljem tunnistanud, et vähegi vanema ja targemana poleks ta "küll julgenud vastu võtta sellist pakkumist, kus ühel õhtul saan tekstid, teisel päeval toimub muusika salvestamine ja ülejärgmisel päeval võte", aga ausaltöelda on kuulajal sellest täiesti ükstapuha, kuna soundtrack ise on suurepärane. Võib öelda, et tänu Ehalale ("mulle meeldib viini klassikaline koolkond, laulude stiilis ja orkestratsioonis on selle võtted sees" - tehke järgi!) esineb "Don Juanis" kohti, mida võiks nimetada peaaegu, et emotsionaalselt usutavateks - ja see on antud kontekstis täiesti megaliitiline kompliment.

Rõõmsaks teeb ka b), võttekohtade valik. Tallinna vanalinn, kus tegevus peamiselt toimub, oli 1960ndate keskel äsja "kapist välja tulnud", kuid selle totaalseks turistilõksuks pakendamine alles algusjärgus. Tulevane "teemapark" näeb filmis veel üsna loomulik ja mänguline välja: fassaadid on vuntsimata, katusekivid kirjud, vilksab lääpatallatud munakivisillutist ja umbrohtu. (Erilist rõõmu valmistas mulle mõnede "duellistseeni" võttepaikade ära tundmine Toompeal - kõnnin neist tööle minnes kogu aeg mööda!).


Vanalinn enne Poola restauraatorite dessanti

Vanalinna pildiline esitusviis jätkab aasta varem (1970) valminud Inturisti-eepose "Varastati Vana Toomas" postkaardi-klišeede rautamist, sekka "ootamatuid" rakursse fotoalbumeid treinud "kunstfotograafide" repertuaarist.


Inturist esitleb!

c) Filmis näeb Komtuuri osa täitmas ühte "filmigeenilisemat" eesti näitlejat - Jaak Tamlehte. Tüübil oli kuhjaga sihukest naistehullutajat-ekraanikarismat ja rollimudeli-molli, mille saavutamiseks enamik post-sean-connery James Bonde enne filmivõtteid edutult naba paigast pingutab, pluss perfektne diktsioon. (Tamleht mängis kokku ainult kahes filmis - teine oli väidetavalt üks šefimaid kuuekümnendate eesti filme, kolmeosaline "Pimedad aknad" (1968) - katsun kindlasti kätte saada ja ära näha!).


Jaak Tamleht

d) "Don Juan Tallinnas" näib tahtmatult dokumenteerivat ka mingeid oma aja "nõukogude keskklassi" suvila-unelmaid. Ja see, mis paistab, on peaaegu hirmuäratav! Igavese suvepäikese ja sillerdava mere embusse rajatud rookatusega modern-tareke, mille esisel hoolikalt pügatud muruplatsil kaks verinoort tütarlast (loomulikult blond ja brünett) teineteist aiavoolikutega pritsivad. Kohal on teisedki ihaldusväärsed aksessuaarid - võrkkiik, šoti lambakoerad, sulgpallireketid! (Ideaalmaastikult puudub vaid mändide vilus nikkel-stanget välgatav vanakooli-"Volga".) Ärge öelge, et te ei tahaks seda kõike ja kohe!


Iseloomulikke hetki Nõukogude Eesti suvila-idüllist

Ah jaa, lõppeks - seal on ikka e) paar naljakat kohta ka. Hehehe, haha.

"Don Juan Tallinnas" režissööriks on eesti filmi pühamees Arvo Kruusement. Võib ju spekuleerida, miks pidi tema filmograafias "Kevadele" (valmis kaks aastat varem, 1969) järgnema just SEE film. Aga noh ... -

... sa oled just valmistanud oma esikteose - menuka, mitmekülgselt suurepärase, lähiaegadel ilmselgelt ületamatu tasemega eepilise filmi rahvusliku kirjandusklassika ainetel. Järgmisena võiks ju teha mõne ülimenuka tolafilmi à la "Mehed ei nuta" aga ... Sa oled oma võimeid korra endale ja teistele tõestanud - ja rohkem enam ei viitsi. Las teised rabelevad! Nüüd tahaks teha midagi, mida .. ise tahaks teha. Teha lihtsalt pulli, luhtuda ühekorraga nii tõsiduses kui lõbususes - täiega! Astuda ühte jalga kahtlasepoolne komöödia-, teise muusikafilmi-ambitsiooniämber, rüübata koos noorte lõbusate näitlejatega odavat marjaveini ja kaugeneda mažoorse kolina saatel sumedasse vanalinna-öhe.

Mõeldud, tehtud.

VAATA KA:

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Minu meelest väga lahe ja stiilne film, ma ei saa aru, mida siin häbeneda. Muidugi mitte mingi surmtõsine kunstiteos aga omas zhanris suurepärane. Tundub ka et N.Liidus mõjukas. "Kolm musketäri" feat. Bojarski omab mitmeid kahtlasi sarnasusi näiteks.

Anonüümne ütles ...

Hei
Olen ärganud aegade hämarusest...

Aga mulle tundub, et Eesti film oli varem kui teised...
Jane Birkin ja Brigitte Bardot on muidugi suured legendid, aga kuidas on see võimalik, et Eesti film oli enne neid!? Või oli midagi veel, ma ei tea...

http://fr.wikipedia.org/wiki/Don_Juan_73
http://www.youtube.com/watch?v=GPN0c_Pua8w&list=TLLxAt1fNsHnWfAfHDJmoS-rhfSZsvSVT4

Bojarski 3 musketeeri on tehtud 1978:
http://en.wikipedia.org/wiki/D%27Artagnan_and_Three_Musketeers