pühapäev, 5. juuli 2020

Soovitage filme!

Olen nüüdseks kolmteist aastat eesti filmide vaatamise blogi pidanud. Võin kindlasti öelda, et sellise filmipäeviku algatamine oli õige tegu; on ju ettekäänded enese kokkuvõtmiseks ja millegi tegemiseks varemgi ootamatuid tulemusi andnud! Kes soovib suvel rannas kobedam välja näha, käib juba sügisest saati spordisaalis hantleid tõstmas. Mina soovisin selgust saada, miks mulle see või too kodumaine linateos meeldib (või ei meeldi) ja seda enam-vähem hästiloetavas vormis kirja panna. 


Mõnd suure tuhinaga valmis vihutud arvustust on siiani naljakas üle lugeda!

Muidugi oli salasoov ka omi lemmikuid "üles rääkida", kujuteldavat blogilugejat ise vaatama kehutada! Kui kasvõi mõni teist-lugejaist vaatas palaval suvepäeval – jääkuubikud džinntooniku-klaasis kõrisemas – jahutuse mõttes Školnikovi "Jäätrammi" või otsustas õhtul, mil See Lahe Tüdruk esimest korda külla tuli, Netflixi asemel Veljo Käsperi "Tütarlast mustas" vaadata, siis ... Siis on hästi!

Nüüd, tuli mõte pisut allhanget võtta, suvetööd organiseerida. Kui keegi seda blogi veel peale minu loeb: soovitage kommentaarikasti kodumaiseid filme, mis võiks siiani vaadatud kino-ritta sobida, aga mida ma millegi pärast vahele olen jätnud! 

Autor moelühifilmi "Scandolls" võttel storyboardi vihtumas. Foto: Albert Kerstna


neljapäev, 18. juuni 2020

reede, 1. mai 2020

Filmi «Don Juan Tallinnas» muusika ilmus vinüülplaadil



Mäletate, mis häid sõnu sai omal ajal lausutud Arvo Kruusementi teise täispika filmi soundtracki kohta? Nüüd saab igaüks "Don Juani" filmimuusika headuses oma kõrvaga veenduda, sest "Eesti filmide" blogi sõber-ettevõte Raadio Kohila Records andis selle just välja vinüülplaadil!




Saadaval plaadipoodides Psühhoteek, Biit Me, Nailboard ja Tallinn Old Town Records

Plaadi vahelt leiab ka tutvustava voldiku, milles Filmiarhiivi juht, kunstiteadlane Eva Näripea ning siinse blogi valvetoimetaja üritavad (rohke arhiivimaterjali toel) jõuda arusaamisele, millest see film õigupoolest rääkis ning kuidas juhtus, et 21-aastase konservatooriumitudengi Olav Ehala esimene ülikoolisuvi täiega "Tallinnfilmi"-nahka läks.



Head kuulamist!

#ostaeestimuusikat

Helilooja Olav Ehala jutustab, kuidas tookord filmimuusika-tegu käis

kolmapäev, 8. jaanuar 2020

Kirjad Inglile (2011)

on elu kodumaine film
mida vaevalt kord ehk vaadatakse
aru saamata
– Vaiko Eplik, "Kaerahelbed"

Kes ei tahaks olla režissööriks millelegi tõeliselt kunstilisele?

Kombata kinematograafiakontinendi kontuure, viskuda kinnisilmi alateadvuse voogudesse,  ratsutada inspiratsioonidelfiinil, meisterdada metafoore ja möödaminnes tsiteerida ka mõnd "legendaarset" 1970ndate kariibi-mehhiko-burundi seisundifilmi!

Režissöör sulgeb silmad ning näeb juba vaimusilmas arvustuste pealkirju:
  • "Parim asi eesti filmis pärast "Hullumeelsust"!" 
  • "Parem kui Õunpuu viimane!"
  • "Meie ajastu peegel!"
Mõnikord ent kannavad tehtud valikud, olgu küll vaieldamatult kunstilised, vapra eesti filmimehe Olümpose asemel hoopis kurat teab kuhu. Kinematograafiakontinendi taga lihtsalt algas igavuse meri, alateadvuse vood olid läbitungimatult sogased ja inspiratsioonidelfiini olid ammuilma kinni püüdnud ja nahka pannud oma peresid elatada püüdvad kariibi-mehhiko-burundi kalurid.

Eesti režissöör pärast rahastamist ja enne võtteid

Vast on kõnekaim asjaolu, et umbkaudu 1150000 eurot maksma läinud filmi "Kirjad Inglile" (režissöör Sulev Keedus) kohta leiab internetist täpselt kaks arvustust. Esimene neist Olev Remsult ja teine Raadio 2 saatelt "Rahva oma kaitse". Kõik ülejäänud, kes filmi näinud, on siiani eelistanud diskreetselt vaikida. Süüvigem, miks.

Esimesed neli ja pool minutit filmist: Tõnu Oja kehastatud peategelane (nimega Juunas Jeremia Kirotaja – oh jummel, nomen est ikka täiega omen seekord, enam väheusutavamat ja diipi tegelasnime annab välja mõelda) tuiab pimeduses araabia poodide lähistel, imeb tindipliiatsit ja seletab kõigele sellele "huvitavale" peale lugedes, et tuleb Afganistani mägedest, kus sõdib Talibani ridades ja on lihtsalt korraks niiöelda koju käima tulnud. Mitte just kõige loogilisem konstruktsioon isegi pre-ISISe-aegses maailmas, aga oodake! Kohe käänab veel hullemaks!

Põmm! kargab tekiräbala alt välja poolpaljas Rain Simmul, maniakaalne pilk silmis nagu ""Hukkunud Alpinisti" hotellist" tuntud terrorist Hincuse nooremal vennal. Kuid veel enne, kui naisvaatajad saalis elavneda jõuavad, esitab nimetut poolpätti kehastav Simmul isegi eesti filmi kohta rekordiliselt puise tekstivalangu, milles vilksatavad märksõnad "munn", "tšello" ja "masturbeerima" ning ka kõige suuremale Linnateatri fännile hakkab kohale jõudma aimdus, et oldakse tunnistajaks millelegi tõeliselt erakordsele.

Erakordset leiab "Kirjadest Inglile" tõesti üksjagu. Värvist kooruvaid Maailma Kõige Postsovjetlikumaid Võttekohti, näiteks! Samuti erakordselt muutumatut murelikku kolhoosnikuilmet mööda nimetatud ahermaastikke tösserdava Kirotaja tindisel näol. (Ah jaa, nagu algusmonoloogist kuulsite, on tegemist kalestunud kõrbesõduriga, tapmisest tüdinenud tüübiga. Oja kehastatud mehikese habras-pelmeenjas kuju lubab säärases väites küll sügavalt kahelda, aga mida mina ka tean, eks?).


Kui enamasti lähevad ka kõige luidramad eesti filmid uuesti üle vaadates justkui paremaks, siis erakordsel kombel ei laiene see reegel "Kirjadele Inglile". Vastupidi, kordusvaatlus toob välja üha uut ja hämmastavat jampsi, mida esimese hooga ei märganudki.

Suits, tissid, puuder, voolikud, Ištari värav, naine akvaariumis, pasunakoor ja kisendav rase. Vähe on maailmas asju, mida siit filmist on välja jäetud!

Maakaart sellise groteskse kunst-rongiõnnetuseni jõudmiseks oli nähtavasti stsenaarium (autoriteks Sulev Keedus ja Madis Kõiv). Olgem ausad, stsenaariumitesse kirjutataksegi teinekord sisse "igasuguseid asju", mida vähegi empaatiavõimeline režissöör katsub enamasti enne kinolinale jõudmist millekski kinematograafiliselt veenvaks tõlkida. Seekord küll mitte! Peale eelpoolmainitud Simmuli-soolo karistatakse vaatajat veel mitme ebasuupärase, teaterlikult intoneeritud ja kahtlemata "otse raamatust" pärit tekstivalinguga, millest halvimat kuuleb Kirotaja ja Hildegard Vilt-nimelise naisosatäitja (Katariina Lauk – Keeduse film, kes siis veel?) vahel toimuva maailma kõige eestifilmilikuma seksistseeni jooksul.

Loomulikult on "Kirjad Inglile" ka metsikult naljakas! Sest kellele siis ei pakuks rõõmu
  • ... tennisereketiga debiilikut kehastav rahvuslik aare Roman Baskin, kelle ainsaks repliigiks jääb "Öäääääööööööäööäöö!!!" ning kes näeb Kirotaja antud päikseprillidega ("Mägedest leidsin. Ameerika prillid. Surnud snaiperi omad. NASA märgiga" – oi jummel küll, sellist ködi kuuleb seal veel lõputult) välja nagu varalahkunud Muammar Gaddafi;
  • ... kõik need arvukad, surmtõsised ja hoolikalt püstitatud "perfoomantsi kunsti" kohad, mis aina ette hoiatamata ilmuvad, kuid mille otstarvet filmis peale eelarveraha ärakulutamise võib mõistatama jäädagi, ühtlasi
  • ... kõik stseenid, kus kõlab ooperilaul ning kaadris kiigub kunstnik Billeneeve;
  • ... Mirtel Pohla tegelane Merily, kelle seljale on mingil põhjusel tätoveeritud "kümme käsku kiilkirjas" (tjah, huvitav oleks vanadelt sumeritelt küsida, mida nad sellisest reverse engineeringust arvavad);
  • jne jne jne jne jne jne jne.
"Kirjadest Inglile" ei tehta ilmselt kunagi ühtegi paroodiat, sest milleks? Vaadatagu originaali, seal on tõesti kõik juba ära tehtud.

Ööööörrrrrghhhhh!

Erandkorras võikski kogu filmivaatluse kokku võtta veel ühe popmuusika-tsitaadiga:

Küsimus "miks?"
vaevalt vastust sa tead
öelda ka mul
pole midagi head
– Jaak Joala & Radar, "Kustuta valgus"


PÜHA ISSA RISTIVÄGI: