laupäev, 19. detsember 2009

MAKING OF, osa 1.

"Olen jälle KuKu klubis
siin on geeniused koos!
Ühe kuulsa kunstnikuga
targutan ja õlut joon!"

— ansambel Kurjam, "Joodikud on andekad".



EKKM pole KuKu klubi. Ega ka mitte von Krahli baar, kust just varvast viskasin, oh ei. Undergroundi all on üks teine underground, mis on palju underim, kui see pealmine. EKKM on midagi palju radikaalsemat: see on väike räämas putka alarahastatud Kultuurikatla küljes Linnahalli Statoili taga. Siin tunglevad praegu kõik need homsed lapinid, raidpered ja toomikud, kes hakkavad eesti kunsti esindama tulevastel bi- ja triennaalidel, kelle teoste eest hakkavad trendi tabada püüdvad kröösused kunagi maksma hingehindu ning kellele, lühidalt öeldes, kuulub tulevik.


Seenioride vabakava: kui ma südaöösi EKKMi jõudsin, olid härrad ans.-st EXTRA FINE juba täies hoos.

Olen häbiväärselt minema hiilinud (paid töökaaslased, andestage mulle) oma armsa töökoha jõulusöömaajale järgnenud Mutandi-külastusest, kuna mulle on ootamatult helistanud endine filmiõppejõud JK, kellele juba kaks kuud tagasi stsenaariumi läkitasin, ja kellest pole kippu ega kõppu olnud. JK käsib resoluutselt Krahli kukele saata ja otsemaid EKKMi ilmuda, et stsenaariumist kõnelda.

On ütlematagi selge, et reede südaöösel tuleb igatmasti sisukate jutuajamistega kiirustada, enne kui viinakurat, popmuusika ja juhuslikult kohatud ammu-tuttavad emba-kumba rajalt maha võtta jõuavad.

JK osutab asjaoludele, mis talle käsikirjas meeldivad, samas toob koolitunnist tuttaval moel ülima lühiduse ja konkreetsusega välja asjad, mis skripti II osa juures praegu lonkavad (ja mida ma salaja tegelt' ise ka veidi kahtlustanud olen). Tõtt-öelda on õhtu väärtuslikeimaks avastuseks fakt, et olen olnud liiga laisk II osa läbi mõtlema ja kirjutama.

p.s. Homme on esimene castingu-päev. Sõber M leidis Youtubest ühe noore ja andeka Rakvere tüübi, keda hakkame proovima filmi peategelase osasse.

laupäev, 12. detsember 2009

MAKING OF, osa 0.

... ma olen praeguseks irisenud ja urgitsenud täpselt kahekümne eesti filmi kallal. Püüdnud vähem lahmida "meeldib-ei meeldi" skaalal ja rohkem leida peidetud tähendusi, tahtmatult tabatud ajalugu, kontekste, tabamatut meeleolu-võluvärki.

Aga nüüd olen sattunud teisele poole rindejoont, mässinud end ise ühe (lühi)filmi tegemisse. Täitsa õhinaga ja vabatahtlikult. Mistap hakkan ka siinsamas üles tähendama nimetatud kinematograafilise ristiretke erinevaid etappe.

Miski ei motiveeri laiska, ent vähegi kohusetundlikku inimest rohkem, kui jagatud lubadused midagi valmis teha.

EKAs õppides sundisid avantüristlik meelelaad pluss "nähtamatu akadeemiline käsi" mind kahel korral olukorda, millest ainepunktidega väljumiseks olin sunnitud midagi filmikujulist ette näitama ("Fosformees" Andreas W-le detsembris 2006 ja viimane koolitöö, "Harilik eesti sigakass", Jaak Kilmile aasta hiljem).

Filmikambas on peale minu üks terava mõttega populaarkultuurilemb sõber M, kellega kahasse olen pärast poolt tosinat rohkem või vähem kehva treatmenti, stsenaariumihakatist ja storyboardi valmis kribinud filmiloo, mis on (vähemalt autorite) jaoks oma põnevust säilitanud ja mille "materjali tahaks tegelt' juba näha".


Tüüpilisi algajaid filmimehi võtteplatsil

Siinkohal: kui mõni selle blogi vähestest lugejatest juhtub jagama meie napakavõitu huvi eesti filmide, popkultuuri, -muusika ja -ajaloo, "Melodija"-vinüülide, linnalegendide ja kahetuhande-nullindate zeitgeisti vastu, ja sooviks meie stsena lugeda ning selle kallal iriseda (please,do!), siis kirjutagu mulle iimeilile.

Võtted on plaanitud toimuma märtsist maini 2010. Filmil aitavad reaalsuseks saada Overall ja Cube Productions.

laupäev, 19. september 2009

DVD "Unustatud Eesti lühimängufilmid I"

... on saadaval 2009. aasta ajakirja "Teater. Muusika. Kino." numbri 8/9 tasuta kaasaandena. Sisu vastab täielikult pealkirjale, järjekorranumber "I" annab lootust veel teisegi plaaditäie tulekuks. Mine ja kraba kohe!

esmaspäev, 29. juuni 2009

Suvine interluudium supermarketis

Seisab eestifilmid.blogspot.commi toimetaja selveri DVD-korvikese ees. Korvi küljel on plakat "Siin kõik filmid 25.-!"

Teiste seast paistab eesti filmi "Kuldrannake" külg.

"Kallis, raip," mõtleb toimetaja, "peaks allahindluse ära ootama."

Welcome to hell!

esmaspäev, 9. märts 2009

"Tühirand" (Kuukulgur Film, 2006)

Don't know what i want but i know how to get it

— Johnny Rotten
Kui olin umbes 20, polnud mul vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Aega oli lihtsalt nii mõttetult palju, mistõttu jõlkusin mööda Eestit, sõitsin jalgrattaga pikki vahemaid, hääletasin sinna-ja-tagasi, lugesin palju raamatuid. Säärasel moel prepareeritult osutusin ühel hetkel vastuvõtlikuks Mati Undi teostele, mille minategelastega oli äkki ootamatult kerge sinapeale saada.

Olen "Tühiranna" DVD-d nüüd mitu korda vaadanud ja pean tunnistama, et see film meeldib mulle rohkem, kui "Sügisball" (milles jätkab ühe osalisena tegevust "Tühiranna" peategelane, düsfunktsionaalne eesti kirjanik Mati). "Sügisball", seda juba stsenaariumi aluseks oleva romaani ülesehituse tõttu, kipub minusuguse keskendumisvaeguri jaoks filmina liialt laiali hargnema. "Tühirannas", seevastu, seisab kogu story väga meisterlikult koos; film haarab sind, see tirib sind koos osalistega kaasa — läbi jahedate merelainete, üle leige rannaliiva, läbi metsa, heinaküüni ning lõpuks lennujaama peldikuakna — märkamatult, kuid kindlalt.

See on kindlasti üks neist asjadest, mida ma tahan, et minuga filmi vaadates juhtuks.




Eduard: "WTF?!?!"

"Tühiranna" tegevus toimub (nii raamatus kui filmis) mereäärsetel maastikel. Kes vähegi eesti filme vaadanud, peaks nüüd ohtu haistma! Sest — mida hakkab "keskmine eesti filmimees" peale materjaliga, mille tegevus toimub suvel, õues, Eestis? Loomulikult joobub ta "imekaunist eestimaa loodusest" ja iseenda geniaalsusest, vuristades üles võtta kilomeetrite kaupa maalilisi üle-heinamaa-kraanavõtteid, fantastilisi päikeseloojangu-vaateid ning iiveldamaajavates kogustes "idülli" ja "romantikat", kuni on täiesti unustanud, mis filmi sai õigupoolest tegema tuldud.

"Tühirannas" nähtav maastik torkab silma sellega, et ta ei tüki peale, vaid on loomulik. Ma ei tea, kuidas filmitegijad suutsid "... kas minu kodumaa on nii ilus väää!?!?!?"-lõksu vältida, aga ma kahtlustan, et nad tegid seda meelega. Karged kodumaised õue-atmosfäärid on filmis vägagi tuntavalt olemas, kuid erinevad oma kujutusviisilt harjumuspärasest estploitationist sama palju, kui Maarja Jakobson erineb Maamees-otsib-naise-Üllest.




Kõigile neile, kes ei viitsi raamatuid lugeda, peavad Unti tüütuks neurootikuks või ei suuda taluda "surmava aeglusega kulgevaid liikumatus üldplaanis kaadreid" (näed, ma vist hakkan neid varsti armastama), võiksid "Tühiranda" vaadata kasvõi viiuldaja Eduardi (Taavi Eelmaa) pärast. (Kujuta ette sihukest siilipea, vuntside ja "Marati" trussikutega 1980ndate keskpaiga kultuuritõusikut, kes üritab sinult naist üle lüüa ega väsi eneseimetlusest). Teist nii traagilist, naljakat ja ärritavat tüüpi annab eesti filmidest otsida!


"Mina lähen järgmisel suvel koos kellade orkestriga, suvetuurile!"

Vaata lisaks:

esmaspäev, 2. märts 2009

"Täna öösel me ei maga" (Taska Productions, 2004)

Filmiblogide pidajatel on kaks põhilist kiusatust. Ei, kolm:

a) kirjutada liiga palju
b) armuda ära oma geniaalsetesse lausetesse
c) muutuda snoobiks elevandiluust tornis.

(Ja üldse on filmidest blogimine lihtsaim tee enda väidetava "intellektuaalsuse" tõestamiseks. Öööh, see on tõesti niiii talumatult kerge, umbes nagu filmivõtetel salaja "heade fotode" pildistamine: keegi teine on sinu eest vaeva näinud, ideid koondanud, midagi lõpuks valmis teinud ja võttegrupile maksnud. Iga amööbist keerulisem eluvorm on teatava koguse filmide vaatamise järel suuteline leidma rohkem või vähem ilmseid seoseid, noppima tihedast kinematograafilisest märgisüsteemist meelevaldseid metafoore, teostama "huvitavaid", ent küsitavaid kõrvutusi klassikaga).

Eesti filmidest kirjutamise juures on õnneks paar eelist: kuna nad on valdavalt eesti keeles, siis on sul võimalik a) saada aru, mis toimub, samuti b) ei teki tüütut kultuuritõlke-kahtlust (tunnistage, kõik kes te ummistate kord aastas PÖFFi saale, olles ühtäkki hullumiseni huvitatud kõigist neist uruguai psühhodraamadest, burjaadi-tseiloni-inuiti seisundifilmidest ja pseudo-1970ndate rootsi-iraani-kalifornia sexploitationist!) ehk küsimust "mida kuradit on minul selle kõigega pistmist".

Olles end äsjaloetletud argumentidega üles kütnud, söandan laskuda allmaailma, varjuderiiki, eesti kino Mariaani Süvikusse, et kohtuda tõenäoliselt halvima eesti filmiga, mis eales tehtud.

Ettevaatust! "Täna öösel me ei maga" vaatamise kogemus võib sundida sind ümber hindama oma seniseid seisukohti eesti filmi asjus! Ootamatult võib selguda, et ... "Hundiseaduse aegu" on jummala hea ajaloofilm! Et "Kuldrannake" on põnevust pakkuv psühhothriller! "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" on ... naljakas! "Varastati Vana Toomas" — tasemel muusikafilm! Isegi Taska Productionsi eelnev eepos — "Nimed marmortahvlil" — paistab TÖMEM kõrval täiesti tasemel saavutusena (nagu tõenäoliselt ka selle porno-cover Aivar Palumäelt, "Imeb marmorvahvlit". Olgugi, et seda šedöövrit pole minu silmad veel näha saanud).

Ühesõnaga: Jeeriku pasunad hüüdku, EFSA ühendkoor laulgu, Simmaniduo ja Metallica ühel laval koos Londoni Filharmoonikutega! "Täna öösel me ei maga"!


Peter Franzén meets Tiina Pargi Soft

... stsenaarium, dialoogid ja režii on tõepoolest kohutavad. Krimifilmina on TÖMEM viletsam ja puisem, kui keskmise "Ohtliku lennu" või "Kelgukoerte" mistahes episood; "seisundifilmina" kvalifitseerumist takistab külateatri tasemel lavastajatöö.

Ometi leiab kiuslik vaataja filmist ka mõndagi tähelepanuväärset. Vaateid öisele Tallinnale, näiteks, mis paistavad läbi ungarlasest operaatori kaamera usutavalt sumedad! Samuti on filmis üsna täpselt markeeritud komplekt ihaldusväärseid Hea Uue Eesti Elu atribuute anno 2004: hiigelsuur korter vanalinnas; lahmakas BMW; heledad D&G teksased valendamas igaveses suveöös.

Rööök! Viimatinimetatu tuletab kohe jälle meelde Priit Võigemasti kehastatud hägusa linnaludri ning seejärel lõputuna tunduvad hetked laulva (LAULVA!) Carmen Kassi seltsis — hirm ja õõv, täitke mind!



Ühes kahtlase "taktikalise vormivõtte" maaletoomise osas suutis TÖMEM olla ka esirinnas. Seda mitte mingis ülekantud tähenduses, mõistagi. Kannatuste rajal, teel lõputiitrite poole, välgutataksegi (diskreetse läbi-võre-võtte abil) vaataja silme ees kuulsaima eesti modelli rinnapartiid.

No tõesti, kohustusliku Kassi-paljastuse ärajätmine olekski olnud selle filmi viimane šanss üllatamiseks, nüüd aga defineerisid Super-Taskad hoopiski "tinast päästerõnga" paljude järgnevate "nalja-" ("JULT": prl. Pohla!) ja "noorte-" ("Mina olin siin", prl. Kõre - ei jõua ära oodata!) -filmimeeste jaoks: "Kui algsed parimad kavatsused on luhtunud, serveeri (mees*)vaataja lohutuseks mõni lahtirõivastatud eesti meedia/kultuurikangelanna".



* "Sügisballis" peeti siiski meeles ka nais-auditooriumi, kus kõigi teatrihuviliste eesti kontorineiude rõõmuks kõigub kaadrist läbi tuntud kultuuriheerose vinnastatet tõivet!

Öööööörgh, roarrrr, korrr!