"Kevade" (Tallinnfilm, 1969)

"Kevade" on üks neid eesti filme, mis mind PÄRISELT puudutab ja ligi pääseb, ning mille mõju jõuab kohale enam-vähem nii, nagu selle tegijatel vist ka tegelikult plaanis oli.

Viimane asjaolu — tabavusprotsent? resultatiivsus? — wtf! — on eesti kinos minu arvates natuke täbar teema. Tõesti, mulle meeldivad paljud eesti filmid, aga enamasti köidavad neis asjad, millel pole midagi pistmist filmi režissööri/stsenaristi/produtsendi taotlustega.

Võtkem sealtsamast, kuuekümnendatest kasvõi: "511 paremat fotot Marsist" pidi kõnelema Tallinna kohvikukultuuri allakäigust, aga kukkus välja kui kinematograafiline ajamasin. "Pimedad aknad" pidi rääkima südantlõhestava poliitloo saksa okupatsioonist, ent osutus hoopiski jõuliseks film noiriks, mille vaatamisel ma enamasti heli välja lülitan (vastselt DVDna ilmunud versioonil ka, excusez-moi, restauraatorid ja pealelugejad!).

"Kevade" puhul tundub olevat õnnestunud kõik see, mida autorid tegelikult ka ise lootsid — räägin siinkohal siis mõlemast debütandist, Lutsust ja Kruusementist. (Kõigi filmidilet.. vabandust, -debütantide igavene lohutus: paljude arvates parim kinosaavutus siiani, "Kodanik Kane" (1941), oli selle režissöörile samuti esimene kord filmi teha).

"Kas siis vene keel on raske?"

Filmi-"Kevade" algse käsikirja autoriteks olid seevastu kaks proffi: Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk. Spekuleerin ilmselt ülekohtuselt, aga — antud oludes, 1960ndate lõpu Tallinnfilmis, oleks nende "Kevade" saanud tõenäoliselt olema midagi muud, ja päris kindlasti oleksid sealt puudunud need värsked, siirad ja tabamatud asjaolud, mis saavad filmiks vaid (läbikukkumishirmus) oma tööd ülipõhjalikult tegeva esmafilmimehe tahtel ning mis "Kevade" tema praegusel kujul nii eriliseks teevad.

Värsked, siirad ja tabamatud asjaolud!

Kui nüüd sõrmede peal arvutada, siis 1969. aastal oli Lutsu raamatu tegevus (1890ndad) sama kauge minevik, kui praegu näiteks 1930ndad (millesse on asetatud näiteks kodumaise ajalooseebika "Tuulepealne maa" osad). Küllap oli veel saadaval inimlikku kogemust selle kohta, kuidas 19. sajand rõivastus, oli või lõhnas; aga võibolla olid 1890ndad Eestis 1960ndatele tegelikult lähemal, kui me praegu oskame arvata (filmi kostüümikunstnikku Krista Kajandut üllataski kõigepealt "tolleaegse moejoone lähedus tänapäevale").

"Tahad, ma ootan sind vana paju juures?"

Jällegi, mina pole 19. sajandil elanud, küll aga olen kursis mõnede subjektiivsete, kaudsete asitõenditega. Ja kinematograafiliselt loodud atmosfäär "Kevades" klapib nende asitõenditega igati, niipalju kui mina asjast aru saan.

(Viimane lause tuletab meelde, et mul on loll harjumus alustada lauseid sidesõnaga. Ma tean, et see pole korrektne, aga tundub siiski iga kord õige. Sama "vea" pärast näägutas kord noort Kaur Kenderit tema kirjandusõpetaja ja nõudis aru. Õpilane K. oleks täiega plindris olnud, ent viimasel hetkel ilmutas talle end päästev, kuulikindel tsitaat-alibi: "KUI Arno isaga koolimajja jõudis, ...")

Filmi atmosfäär püsib tugevalt mustvalgel pildil ja Veljo Tormise muusikal. Filmi mittevärvilisuse algseks põhjuseks pole mitte filmitegijate otsus, vaid kasinad olud — Tallinnfilmi jaoks oli "Kevade" näol tegemist ju ikkagi odavapoolse B-filmiga (1969. võtteaasta "A" oli filmistuudios loomulikult "Viimne reliikvia"!).

Kindlasti üks eesti kino ikoonilisemaid kaadreid

Filmi operaator Harry Rehe, kes mõistis "mustvalge" eeliseid konkreetse teose kontekstis, kinnitas aga oma esimest filmi tegevale Kruusemendile, et MV on "Kevade" puhul igati okei. Ilmselt polekski värvifilm suutnud lõplikult kanda seda erilist emotsionaalset tihedust ja ajamasinlikku selgust, mida Harry Rehe ülesvõetud suurepärane mustvalge liikuvpilt "Kevades" pakub. (Pealegi toimub ju suurem osa raamatu ja filmi tegevusest, vaatamata pealkirjale, hilissügisel ja talvel).

Iseloomulik on, et Lutsu-aegne Palamuse saab kaameraga kinni püütud, kasutades sagedasi "kuuekümnendate kino" moodsaid ülisuurplaane (väidetavalt 31,5% kogu kaadritest!), käsikaamera-võtteid ja sissezuumimist (tule Hitchcock appi: filmis tundub olevat isegi üks dolly-zoom! Leidke see ise üles!). Samas: kogu see trikitamine passib ju väga hästi rahutu noorusega, kelle kanda on raamatu/filmi tegevus.

* * *

Nõukogude Eestis ei pääsenud ükski film linale enne, kui vastavad asjamehed Moskvas seda olid lubanud. Niipalju kui mina olen aru saanud, põhjustas "Kevade" nõukogude filmitsensorites täielikku ükskõiksust ja nõutust: mis toimub, mingi igav vanaaegne lastefilm, чего?? (Ainuke kommentaar tuli ühelt tsensoritädilt, et "selle kandlega poisi parukas istub küll väga halvasti" — seejuures ei kandnud Rein Aedma filmis muidugi mingit parukat, vaid omi juukseid).

Loomulikult vuhises "Kevade" mõte, kontekst ja tähendus kaugelt üle nonde poolharitud poliitmurjanite hõredate pealagede. "Kevade" oli (ja on) film Eestist ja eestlastest, neist umbes miljonist-mõnesajatuhandest "tuimast inimeseloomast", kes tüütu järjekindlusega sellessamas igavesti lumelörtsises kohas päris mitu head aastatuhandet hinges on suutnud püsida. Film ennekõike meile endile.

Kui vaid seltsimehed oleks teadnud, kui ohtlikku kraami nad tegelikult eesti kinovaataja silme ette lubasid: kodu, heinamaad, päikesepaistet!

VAATA LISAKS:

• Vaata filmi Arkaadris
• "Kevade" tee ekraanile. Tallinn, 1977
• Intervjuu Arvo Kruusemendiga
• Filmiblogija Dina Iordanova arvustus.

"Agulis" (EDG stuudio, 2001)

Paneelmaja-ängi-erist kiire kõrvalehüpe ajaloolistesse puitasumitesse!

Ühel varasügisesel lõunatunnil kirjutas eestifilmid.blogspot.commi toimetusele sisekujundaja Maris, kes nõudis Kalamajas, Kopli tn. 11 juba mõnda aega tegutsenud kohviku avamispeo tarvis paslikku omamaist filmiprogrammi.

Mõistagi oli säärasest pakkumisest võimatu keelduda.

Juba ainuüksi fakti pärast, et Kalamajja on üle 60 aasta taas tekkinud koht, kus hommikul kella 8-st värske ajalehe kõrvale korralikku kohvi ja pirukat antakse — ilma, et oleksid sunnitud osa saama mõne juhusliku ässhõuli joomingujärgsest kehakeemiast liiga valju popza saatel, nagu Balti jaama kandis siiani kombeks.

Kohvik, niisiis, ja Kalamaja.
Esimesega on lihtne: Andres Söödi 1968. aastal kohvikutes "Pärl", "Moskva" jm. üles võetud candid-dokkar "511 paremat fotot Marsist" on lihtsalt liiga möödapääsmatult hea, et selle peale mitte tulla. Samuti, olles kuulnud kohvila omanikeringi kuuluvat üht osatäitjat vastuolulises Inturisti-ümberriietuskomöödias "Don Juan Tallinnas" (1971), on selge, et see on kindlasti see.

"Eestifilmid" esitles: Marsi-film ühel hoovikino linadest.

Ent milliseid filme on siinmail tehtud Kalamajast? Põhja-Tallinnast? Äärelinnast-agulist üldse?

Tuletasin meelde ja guugeldasin nagu jaksasin, aga paistab sedamoodi, et 20. sajandil siinkandis kahjuks antud teemadele filmilinti ei kulutatud, parandage mind, kui eksin! (Iseloomulik, et kultuslik tsitaadivaramu "Kuulsuse narrid", mille meeldejäävalt varblasehäälsed agulistseenid on filmitud Haapsalus, polnud ju isegi mitte telefilm, vaid -lavastus).

Nõnda leiabki esimesed kolm filmi millenniumivahetuselt, parimal neist autoriks põhjatallinlane Õnne Luha, ning pealkirjaks — oh seda üllatust nüüd! — "Agulis".

Üks, mida tolle filmi juures kohe rõõmuga märkad, on autori täielik distantsipuudus kujutatavast. Ei mingit vaese-mehe-matitalvikut ega autoga kohalesõitnud kesklinlase patroniseerivat võltsromantikat. Kaamerat hoiab ja kaadreid valib ehtne insaider!

Tõde plangult, kloon-eided trotuaarilt.

Režissöör Luha näitab meile asukohti, inimesi ja detaile, mille märkamiseks pead ise neist iga päev mööda/läbi jalutama. Vähe sellest siis, et näitab! Autor on hea seisnud, et vaataja ka aguli helilisest küljest osa saaks: harilikult üsna kahvatupoolseks jäävat kaameraheli on "Agulis" käepäraste vahenditega kuuldavamaks-elavamaks turgutama kaasatud toonase "TPÜ filmi ja video õppetooli helirežii tudengid".

Tulemus on ühtaegu lustakas ja groteskne (minu personaalsed lemmikud: tasane kellukesehelin lumikellukesi hoidva eidekese ilmudes; üllatunud kassinägu pitskardindatud aknal, taustaks Toomas Lassmanni "telenovela" hääl ).

Fantastiline kaader papliõie-tolmuga ning 1970ndatelik Tallinnfilmi-moment. Režissööri fotograafiharidus on ilmselgelt täie ette läinud.

Kuna elasin oma esimesed 12 aastat ise kõige hullemat sorti agulis — Rapla "eeslinnas" nimega Veneküla, siis oli antud filmi näol tegemist üsna mõjusa déjà vu-tripiga. (Veneküla oli nagu omamoodi Rapla Supilinn, Kalamaja või Kopli. Nn. korralikud lapsed uutest paneelmajadest sõitsid vahel oma ilusate jalgratastega Piiri tänavale, et retooriliselt küsida "Mis te e l a t e g i siin vää?").

Soome päritolu rohelised, kollased ja punased barakid, mis algselt mõeldud vene ohvitseridele ja nende prouadele, olid 1970ndate lõpuks üksjagu amortiseerunud, ohvitseride ja nende kombinee-on-õhtukleit-kaaslannade asemel asustasid värvilisi elamiskuute ammugi igatmasti nõukogude indied ja outcastid: joodikud, vanaeided, kassid, kultuuritöötajad, "vallasemad", Led Zeppelini kuulavad mässumeelsed veoautojuhid, hullud leiutajad ja terve kari lapsi.

Kas ma peaksin lisama, et seal oli lõbus?


* * *
P.s. Viimasel ajal on Põhja-Tallinnas siiski agaralt filme teha vihutud. "Sügisballis" nähtud õmblustsehh, palun väga, asub endises "Rauaniidi" õmblusvabrikus Põhja pst. 7; "Magnuse" tegevuse jooksul tuigutakse kaameraga endise kino "Diana" ("Lembitu") katusel ning Vana-Kalamaja kaugemas otsas. Eriti naljakas oli aga näha vastlinastunud nn. noortefilmi "Mina olin siin" võttegruppi rähklemas Erika/Kopli ristmikul asuva hiinaka ees, mis on küll üks rahumeelsemaid kohti terves linnas.

VÄIKESED PUUST LINGID:

• Agul paneb progressikultusele mehiselt vastu. Sirp 08.02.02
• Kaks liitrit õlut ja sada grammi viina. Teater Muusika Kino, veebruar 2002
• Linnafotograaf Andres Kõnno mastaapne fotokogu Teisest Tallinnast.

"Sügisball" (Homeless Bob Production, 2007)

"Tulevik on ammu pärale jõudnud.
Seda pole lihtsalt võrdselt laiali jagatud".

— William Gibson, "Gernsbacki Continuum".

Enne ”Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil. Õigem on ehk öelda: enne Mati Undi ”Sügisballi” olid Mustamäe ja Õismäe küll täiesti olemas, sinna himustati vene ajal korterit, seal elasid tuhanded inimesed, kuid need olid nähtamatud kohad ja nähtamatud inimesed. Nähtamatuteks jäid nad seni, kuni ”Sügisball” oli kirjutamata.

— Viivi Luik, Keel ja Kirjandus 10/2005

"Sügisballi" kohta on kirjutatud rohkem artikleid, arvamusi ja arvustusi, kui kõigi teiste 2000ndate eesti filmide kohta kokku. Tuleb tunnistada, et on ka põhjust (sisukaima neist — "Lasnamäe metamorfoosid" — leiab filmi DVD vahelt, autoriks Jan Kaus).

Paneelmaja-ängi-eri nurgast vaadatuna leiab "Sügisballist" üksjagu tuttavat kraami: nii ringhoovilikult kidakeelset dialoogi kui kõmisevat ma-pole-turist-ma-elan-siin-pateetikat.

Pean tunnistama, et mina kui vaataja virgusin alles kusagil poole filmi paiku, tõenäoliselt stseenis, kus Rain "vaese-mehe-serge-gainsbourg" Tolki kehastatud Mati teatab keskealisele krõõbile ööklubis MIRAAŽ: "Te olete kaunis, jumalanna!"



Ja ometi paistab väga sedamoodi, et "Sügisballis" luuakse midagi, mida meiekeelses kinos "varem olemas polnud".

"Need majad ei suuda minevikku kuigi kaua kinni hoida," ütleb filmis Mati oma tagasitulnud pruudile lõputiitrite eel. "Võibolla sellepärast, et nad on tuleviku peale mõeldes ehitatud".

Eks olnud, Tallinna paneelmaja-asumite rajamisel arvestati nende elueana ca. 25 aastat, tegemist oli vaid kõigi mugavustega vahepeatusega, teel mineviku kitsikusest helgesse tulevikku? Sellise peagi pool sajandit kestnud oleviku kummastavat kestvust rõhutab ka filmis kasutatud stiilisämplite segapuder — ahistavad 1970ndate restorani-interjöörid kohtamas moodsaid Schüco pakettaknad; vastse ostumarketi taevavalgus vaheldumas "villu järmuti kujundatud" valgusreklaamiga MIRAAŽ ööklubi seinal.



"Sügisball" on tähtis, kuna ta räägib neile, kes kuulata-vaadata viitsivad, olevikust ja selle ajaloost. Paneelmaja-keskkond (ja -aeg) pole "Sügisballis" enam fikseeritud paratamatus, force majeure, objekt, vaid lihtsalt üks kõrvalosatäitja, oma ajaloo ja psüühega. Miski, millesse ei pea enam lugu jutustades klammerduma, vaid mida võid rahuliku, kõrvalseisja pilguga silmitseda.

Äkki see ongi see, mis siin nähtavaks muudeti, ja mida eesti filmis varem polnud olnud?

EKSTRA:

• Vaata filmi Arkaadris
• "Sügisballi" kodulehekülg
• Kaarel Nurga fotod filmist
• Filmi treiler Youtube'is

"Ma pole turist, ma elan siin" (Tallinnfilm, 1988)

Tagasi "Paneelmaja-ängi-erri"!

Suvi 1986 Eesti NSV-s: luitunud propagandaplakatid tolmhalli pealinna seintel, sitsikleitides vene naised trollipeatustes, päiksekiired suvilate ette pargitud "Žigulite" kuumaval värvil ning inetud prillid Karl Vaino (kes näib hetkel valitsevat minevikku, olevikku ja tulevikku) koonul.

Et aeg soosib konformismi, mitte oma peaga mõtlemist, on Tallinnfilmi stsenaariumide-ahjus vesi. Mistap korraldatakse avalik stsenaariumikonkurss lootuses, et loomekriisis kirjanikud ja muidu grafomaanid äkki midagi lahedat kokku kirjutavad.

Dokkaadrid "Viru" ärikatest / Feliksi piknik ristmikul

Ja ennäe! Polnudki tühi töö ega vaimu närimine! Nn. tuntud kirjanike stsenaariumikatsetused osutusid paraku ebahuvitavateks, küll aga laekus põnevat kraami täiesti tundmatutelt tüüpidelt. Üks käsikiri ("Kivilinna Külalised", autoriteks Kalle Käsper and Andres Paling - tunnete vä?) jõudis kinolinale juba kahe aasta pärast kui "Ma pole turist, ma elan siin".

Kuuldavasti polnud pealkiri sugugi ainus asi, mida režissöör filmi tehes omatahtsi ära muutis, mistõttu üks originaalkäsikirja autoritest keeldus produktsiooni lõpuks igasugusest kaastööst. Aastateks 1987 ja 1988 oli Nõukogude Liit juba igas mõttes pankrotis, ühtäkki oli saanud võimalikuks vabam mõtelus ja rääkimine olevikust, tulevikust ja sellest mis tuleb (ja Karl Vaino oli pruunide pintsakuhõlmade lehvides Toompealt just Moskva rongile silganud). Sestap võib aru saada, et lisaks käsikirjas sisaldunud "linliku võõrandumise" teemale hakkasid Urbla peas kaasa rääkima ka hoopis teistsugused, sotsiaalpoliitilised hääled.

Varjamatult vaenulik Lasnamäe ja tema eluvormid

Osa filmis kõlavaid arutlusi ja sisemonolooge kõlavad tänases post-integratsiooni-Eestis küll üsna ebakorrektsete, kuid — olgem ausad — mitte vähem aktuaalsetena: "Kes nad üldse on? Kes nad siia kutsus, ja milleks? Kas nad üldse teavad, mis kohas nad on?" Täpselt samadeks küsimusteks annab suur osa Tallinna elanikest (kellest paljud polnud "Ma pole turist, ma elan siin" valmimise aastaks veel sündinudki) põhjust ka 20 aastat hiljem.

Kesklinlikud väärtused: ihaldusväärsed, ent kättesaamatud

Filmi algus on sisu poolelt üsna reibas, hargnevad küllaltki kaasahaaravad tegevusliinid (linnahipist peategelase Feliks Kramvolti arenev sõprus kinnisvarasahkerdajast Mardiga; Mardi vuajeristlik suhe siresäärse tennisetütarlapsega), kuid umbes esimese filmikolmandiku lõpuks hajub "Turist" ära painajalikult pseudofilosoofiliseks kaheksakümnendate "seisundifilmiks". Linnaliku paneelmaja-ängistuse vahetab välja kõige halvemat sorti ""Loomingu" raamatukogu"-eksistentsialismihala! ("Kes ma üldse olen / ja mida ma otsin siin väiksel Eestimaal"-blabla). Hoolikalt plaanitud katarsis jääb ära, sest igatmasti nõretavast sümbolismist selles filmis saab palju varem hoopiski raskekujulise üledoosi.

Nagu ma "Ringhoovi" puhul juba kaeblesin — ENSV 1987. pole päris see "seisund" ajateljel, kuhu tahaksin tagasi sattuda, kasvõi kinematograafiliselt. Vaesus, vegeteerimine, porised Ikarus-bussid, ebaviisakad inimesed ja sitt kliima — õööööäääääääggghhhh, tänan, ei!

"Nibelungide sõrmus"! Postmodernism! Sügavmõttelisus, roarr!

Võrreldes suurepärase "Ringhooviga" on Urbla urbanism ja paneelmaja-värk rohkem kulissid, vahendid autori "filosoofiliste taotluste" väljendamisel. Siiski peab ütlema, et nõnda filmilindile jäänud linnavaated on väärtus omaette. Näiteks filmi algus, praeguse Kultuurikatla tipust tehtud panoraamvaade Põhja-Tallinnale — juba idee poolest igati contra kaamerapaigutus, vastusena harjumuspärastele vanalinnavaadetele eesti kinos. Ehk küll mängufilm, dokumenteerib "Ma pole turist, ma elan siin" ehtsat Stockmanni-eelset Tallinna, millest huvilise pilk leiab üsna ootamatuid vaateid. Aitäh sellegi eest!

VAATA LISAKS:

• Intervjuu Peeter Urblaga, Teater Muusika Kino, juuli 2000
• Eva Näripea, Home and Away: Urban Representations in the 1980s' Soviet Estonian Cinema (PDF, 2003)
• Värvifotod Tallinnast aastal 1987

"Pimedad aknad" (Eesti Telefilm, 1968)

Kes kiikab "Eestifilmide" paremasse veergu, märkab seal kastikest pealkirjaga "Tahan-näha-filmid:", kuhu on kirbukirjas üles tähendatud kõik need eesti kinoteosed, mida ühel või teisel põhjusel kindlasti ära pean nägema. Ja kolmapäeva hommikul, kohvilauas värsket EPL'i sirvides - öhhök-köhhök! Tule taevas appi! - loen, et üks neist "esilinastub taastatuna" õhtul Rahvusraamatukogus. Täiesti lambist, ette hoiatamata!

Mõistagi selgus otsekohe, et üritus on kinnine ja kutsetega, aga hei! Kui sinu armuvahekord 1960ndate eesti kinematograafiaga on vähegi tõsine, ei peata sind ei Kultuurkapitali tulemüür ega EFSA viirustõrje. Väheke peale kella 18-t avastaski kampsuni, läptopikoti ja valeättitjuudi abil filmikooli tudengiks maskeerunud eestifilmid.blogspot.com'i toimetuse agent end rahvus-monstrumraamatukogu saalist, peamiselt 1960-1980ndate eesti kultuurkoorekihi esindajatest koosnevatesse ridadesse infiltreerunununa.

(Tõepoolest, "kõik" olid kohal, selline Vaino Vahingu päevaraamatu-tripi-tunne oli. No tõsiselt - mu vasemal käel istus näiteks tuntud kultusluuletaja abikaasa, paremal aga viipas filmikriitik Teinemaa, et "pärast ma võin seletada, kuidas selle filmiga tegelikult asjad olid". Hell yes!)

Maarja (näitleb «Silueti» kaanetüdruk Mariana Leoveer. Fotograafid kiunatavad kadedusest: glamuursemaid ja moefotolikumaid kaadreid, kui temast "Pimedates akendes", pole eesti kinos kunagi tehtud.)

"Pimedate akende" aluseks on Lilli Prometi novell, tegevusajaga september 1944. (Palju neid eesti filme juba on, mis kasvõi osaliselt samasse sügisesse toimuma paigutatud? Kas saab kümme kokku?). Filmi lugu kulgeb küllaltki rabedalt, üsna pealiskaudselt markeeritud tegelaste motiivid kipuvad olema segasepoolsed või vastupidi, igavalt üleselged. Näitlejatest jääb ainsana meelde tselluloidiläbistavalt karismaatiline Jaak Tamleht baltisaksa-natsi Gert Schröderina, aga olgem ausad: tegu on ka ühe eesti parima filminäitlejaga läbi aegade. (Vt. ka kiidulaulu "Don Juan Tallinnas" juurest).

Gert (Jaak Tamleht) ja Leeda (Ada "meie omaenda merilin monrõu" Lundver)

Mis see siis on, mis eesti kinosõpra vaimustunult silmi pööritama paneb?

Minu jaoks on kõigest üle "Pimedate akende" kinematograafia see, mis meele rõõmsaks teeb. Filmikaamera oli seekord jälle väga õigetes, täpsemalt - minu ühe eesti lemmikoperaatori, Anton Muti kätes. Kaadrivalangud, millega mees kinovaatajat nüpeldab, on kohati ikka nõnda padufotograafilised, et juhhõissa!

Teiseks muidugi Tallinn, mis läbi Muti kaamera filmiks projitseerub. Liikuvpildid, mida "Pimedates akendes" näeme, on ühtaegu usutav-masendavalt 1944-ndad, kui ka südantsoojendavalt "kuuekümnendad". (Õigupoolest saavadki filmist oma vitamiinidoosi kätte ka veel itaalia neorealismi-lembid, film-noiri-toitlased kui "modernistlike" rakursside snoobid). Otsustavalt on välditud paraadlik-panoraamitsevaid vanalinnavaateid, küll aga näidatakse sumedat kangialuse-, klaustrofoobihoovi- ja rentsli-Tallinna, sekka ehedaid interjöörivaateid.

Hammustagu kümme kurja ilmarraagi minu luidraid kintsusid, aga tõepoolest: valgus - ja eriti vari - käituvad Anton Muti kaamera ees väljendusrikkamalt, kui näitlejad. Minu "Pimedate akende" lemmikstseenis jalutavad Maarja (Marianne Leover) ja Surnud Mees (Ao Peep) kusagil Tornide väljaku kandis, "päikese"valguses, foonil tintmustad äikesepilved!

Anton Mutt võtteplatsil. Filmiks on siiski "Võlg" (1966).

Omajagu nalja pakub "Pimedates akendes" kasutatud sõjaaegsete arhiivikaadrite silmatorkavalt halb eristuvus n.ö. "päris"-filmist. Nõukogude filmitootja "Svema", mille tehnikapark põhines Saksamaalt 1946. aastal sõjasaagina kohale lohistatud AGFA-tehastel, oli mustvalge toorfilmi osas klassikalisele rindekroonika-kvaliteedile truuks jäänud ka 1960ndate lõpus.

Ah jaa! Õigus, tõesti! "Pimedate akende" taasnäitamise ettekäändeks oligi ju selle restaureerimine. Kuna filmi eestikeelse heliga originaal hävis 1976. aastal Männiku filmilao tulekahjus, siis tuli selle "taaseestistamiseks" kogu film uuesti helindada.

Tänu uushelindamisele pääses ilmselgelt paremini mõjule Eino Tambergi suurepärane filmimuusika, kuid sellega head uudised minu jaoks paraku ka lõppesid. Näitlejate "pealelugemine" oli täpselt nii puine, nagu antud termini algsest tähendusest võiks kahtlustada. Samuti tundus, et säilinud (venekeelse heliga) kontranegatiivile poldud restaureerimise käigus eriti kätt külge pandud, kuna pildi kontrast ja säri hüppavad kohati isegi ühes ja samas stseenis ikka üsna hirmuäratavalt.

Pealtkuuldud kõneluse järgi otsustades saab "Pimedaid aknaid" peagi ka ETV-st näha. Kui sa lugedes juba siiani oled jõudnud, siis teed ilmselt lollisti, kui vaatamata jätad!

VAATA LISAKS!:

• Vaata filmi ERRi arhiivis.
• Õie Orav. "Ei ühtki valguskiirt ehk Pimedad aknad" (TeMuKi, 10/2008)
• Lähemalt "Pimedate akende" taastamisest (EPL, 02.12.2006)
• Slõhtulehe intervjuu režissöör Tõnis Kasega (16.02.2006)
• Õpi: Anton Mutt, Heino Pedusaar. "Valgustus filmimisel ja fotografeerimisel" (Tallinn, Valgus, 1976)
• Andres Laasiku Jaak Tamlehe ultralühibiograafia (EPL, 02.12.2006)
• Dokfilmi "Fritsud ja blondiinid" režissöör Tammiksaar kõneleb "inimnäolise fašismi" Balti kinokoolkonnast (SLÕLeht, 20.07.2006).

"Ringhoov" (Tallinnfilm, 1987)

Paljude jaoks võib "Ringhoov" olla eesti filmi kui žanri apoteoos. Sümbolism, pikad kaameraplaanid ja — kõigi nende rõõmuks, kes kurdavad dialooginappuse üle meiekeelses kinos — lõppeks on tegu ka mängufilmiga, mille peategelased ei lausu ühtegi sõna.

Filmi valmimisaasta 1987 ei tõota samuti midagi head. 1987! See number tähistab hetke, mil hea maitse tundus olevat lõplikult kaotanud ning maailma valitsesid pruunid sektsioonkapid ja laiaõlgsed, pintsakuid kandvad naised. Mis siin kinost rääkida, nimetage parem mõni raamat, kunstiteos, öelge mõni tõeliselt hea bänd? Album, singel, lugu, kasvõi? ("Lambada!" "Lambada!?? Karmapolitsei! Siduge see mees kinni!")

Pärast tuleb muidugi meelde, et 1987. ilmus Depeche Mode'i "Music for the Masses", et sama valmimisaasta on ka "Full Metal Jacket"-il ja et just sel aastal pääses (tumepruunist sektsioon-)kapist välja meie rahvuslik trikoloor. Ühesõnaga, ma üritan siinkohal tunnistada, et "Ringhoov" on suurepärane film. Võibolla, et "Paneelmaja-ängi-eri" kõige tugevam kinonätakas.

Arvo Valtoni novellil "Mustamäe armastus" põhineval filmil on pikkust vaid 30 minutit, ja rohkem pole tõepoolest vajagi. Eks ole, lühifilmidel on enamasti selline kah-filmi, kunstitamise ja noh-tudengid,-polnud-rohkem-raha-vä-maine. "Ringhoov" aga veenab sind, et lühifilm ongi iseseisev, elujõuline kinematograafiline eluvorm.

Näitlejatöö kohta ei oskagi kohe midagi kosta. Kas Hermaküla mängib filmis paremini kui üheksakorruseline paneelmaja? Kindlasti sama hästi, aga see pole hetkel küll mingi etteheide. Kaie Mihkelsoni kehastatud nimetu naistegelase fetišistlik-sensuaalne "käima peale jäämise" episood tekitab ootamatut esteetilist nukrust: kahju, et Harry Egipt 1980ndatel ühtegi "täispikka" ega "täislühikest" ei teinud.

Mustamäe armastus

Küll on tore, et paneelmaja-metafüüsikat uhatakse "Ringhoovist" sirgelt ja rõõmuga! Üsna filmi alguses on lõik, kus näeme töölt tulnud Mehe ja vastasmajas elava Naise askeldamist oma korteri köögis. Kaamera näitab vaheldumisi meest (istub akna all paremal) ja naist (kohaga akna all vasemal). Üsna ilmselgelt ongi see kõik filmitud ühes ja samas korteris — kuid just sellest rõhutub fakt, et me teame, kui võimalik on sääraste üksildaste pärasttöiste kohvijoomiste üheaegne toimumine kummagi vastasmaja kümnetes standardköökides.

Võtmetähtsusega võttepaigaks ongi kaks korrusmaja-nurka ning nende vahelt paistev tükike tühermaad algul ühe, hiljem kahe kidura puuga (Tõnu Virve oli enne lavastajadebüüti paljude väga tuntud eesti filmide kunstnik — juhuslikke detaile "Ringhoovis" pole, haha!). Üle tühermaa vudivad tibukollastele linnaliini-"Ikarustele" rüselevad *-mäelased, aeg-ajat tolmutab mööda ehituskombinaadi KrAZ või MAZ.

Lühike sissejuhatus arhitektuurifotograafiasse

Helevalgetel majatahkudel muutuvad valgus-olud, hoovist kajav venekeelne lastevadin, low-key öövaated mitmesajasilmseks akendatud fassaadidele — see kõik on vastavalt filmimeeste taotlustele muidugi kõledusttekitav, aga ka ihaldusväärselt urbanistlik ja groovy. Just eelpoolkirjeldatud helistikus ootan mängivat ka kõiki järgnevaid eesti kino paneelploitationi esindajad!

LOE LISAKS:

• Arvo Valtoni "Mustamäe armastus", leitud internetist
• Eva Näripea, Home and Away: Urban Representations in the 1980s' Soviet Estonian Cinema (PDF, 2003)
• Filmi saab vaadata Vimeos, parooli saab minu käest.

Paneelmaja-ängi-eri!

Järgnevad neli postitust tegelevad eesti filmidega, mis peegeldavad elu 1970-80ndate Tallinna uuselamurajoonides.

Missugune on uus elu? Uus esteetika, uued subkultuurid? Milliste uute võimaluste, väljakutsete, naabrite ja hoiakumuutustega seisavad silmitsi hilismodernistlike masin-linnaosade kõigi mugavustega korteritesse üheksakordselt ladustatud (uus)tallinlased?

Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht?

UFO-eri: "Soolo" (Tallinnfilm, 1979), "Pulmapilt" (Mosfilm, 1981) ja "Hukkunud Alpinisti Hotell" (Tallinnfilm, 1979)

Nagu pealkirjas nimetatud filmide valmimisaastatest karta, järgneb kolmeosaline eepilis-analüütiline progesissekanne varajaste eesti UFO-filmide teemal. Kahekümnerealised adjektiividest pungitavad lausesoolod! Uudissõna-süntesaatorite riidad! Megavatiste kalambuuride tulevärk!

Soolo (1979)

“Soolo”, Peet Vallaku novellil “Lodjavahi surm” põhinev ulmefilm, on režissöör Raul Tammeti kursusetöö Nikita Mihhalkovi juhatatud stsenaristide ja režissööride kõrgematelt kursustelt Moskvas.

Mida ma seal blogialguse manifestis õiendasingi? "Surmava aeglusega kulgevad liikumatus üldplaanis kaadrid kevadisest põllust ... ülipikkade sahisevate minutite vahele "näideldud" häälega loetud repliigid ... ".

Noh, kõike seda filmist "Soolo" ilmselt ka leiab, üsna rammusalt pealegi. Eelpoolnimetatutele sekundeerivad ka undav alajaam (õõgh!) ja halvatud mees, keda kehastab Mikk Mikiver (korr-korr!). Piinava täpsusega on edasi antud ka 1979. aasta olmeasjaolud (ma olen tõesti piisavalt vana, et seda aastanumbrit mäletada): niiskusest kooruva tapeediga jõeäärne majalobudik, John Holmesi stiilis vuntsilõiked ja klimbisupp, mille kõrvale nätsutatakse neljakandilist vormileivaviilu.

(Pärast viimase lause valmiskirjutamist käisin allkorrusel veidi hingeldamas ning jõin külmkapist turgutuseks punnsuutäie Normandia õunasiidrit).

Kuid sugugi mitte rekordid eelkirjeldatud võistlusklassides pole need, mille pärast "Soolo" minus jätkuvalt harrast vaimustust tekitab. Ega ka filmi üsna õnnestunult põnevust hoidev, alateadvust kriipiv davidlynchilik pildikeel. Nimetage parem nüüd mõni teine eesti film, milles näidatakse elusuurust, illumineeritud UFO-maketti? Või kõrvalosa-tulnukat, keda mängib noor, cool-as-fuck Gunnar Graps? Või meenutage mõnda, mille heliriba täidaks midagi sama ägedat, kui Grapsi esitatud sõul-jazz-funk, mille saatel filmi peategelane lõputiitrite eel "lendava taldreku" trepist üles loivab (üks šefimaid stseene eesti kinos, kinnitan teile!)?

Sõul, jazz, funk ja lendav taldrek!

Viimasele küsimusele võin vastata ise. Selleks on režissöör Raul Tammeti järgmine, diplomitöö

"Pulmapilt" (1981)

Nagu öeldud - heliribal taas suurepärane Magnetic Band. Seevastu helesinine (jaa, värvifilm!) "seda Ziggy Stardust ostaks"-tulnukaülikond on seekord selga tõmmatud hoopiski Lembit Ulfsakile. (Eesti filmile kohustusliku ängistusballasti osas funktsioneerib vanaldane Rein Aren).

Lembit Ulfsak ajarändur Lembituna

Neile, keda eelmine lõik veidi hirmutas (mind ennast küll, näiteks) ütlen kohe ära, et "Pulmapilt" on tegelikult üsna ebatavaline ja kaasahaarav kinotükk. Juba see, kuidas osa filmist "monteerib" varrukasse installeeritud ajamasina rewind-nupu abil valmis Ulfsakist ajarändur, oli üksjagu uudne nipp, ja vist mitte ainult kohaliku kino jaoks. (Eks ole, kuigi ebalineaarset jutustamisviisi oli nii kirja- kui kinopublikule juba ammu tutvustatud - võtkem näiteks kaks Francist: ... Scott Fitzgerald aastal 1934 ja ... Ford Coppola anno 1974 - sai tõsisem narratiivinarrimine à la "Memento" õige hoo sisse alles 90ndatel).
Unenäoliselt intensiivse "Pulmapildi" võtted kujunesid aga ootamatult traagilisteks. Kirjavahetusest režissööriga:

" [operaator] Jüri Garšnek soetas endale võtete ajal ühemehepurjeka (Finni), millega käisime sealsamas rannas merel. Mina samuti. Uljas värk. Saatuslikul päeval läks Jüri peale pulmastseeni võtteid vastu õhtut merele. Kaasas assistent Tiit Berg (lavaka VII lennust) ja pruudi osatäitja Raili Jõeäärega (lootustandev baleriin). Oli sombune ja oktoobris läheb vara pimedaks. Mis juhtus pole teada. Hommikul leidsime rannast ümberläinud paadi. Meri andis surnukehi välja ükshaaval, viimase poole aasta pärast.

Olime jubedas šokis. Alles 3 nädalat hiljem suutsime viia filmimise lõpuni. Uue tüdruku võtsime pruudiks ja kaamera taha hakkas Jüri assistent Rainer Tomik."

"Hukkunud Alpinisti" hotell (1979)

Minu (taas)tutvus "HAH"-iga algas natuke piinlikult. Jäin nimelt seda vaadates magama. Teisel ringil olin juba pisut targem, ei jätnud vaatamist väga hilja peale, ja ennäe - saigi lõpuni ära nähtud.

Siiski, pean tunnistama, et Tammeti kaks "lühikat" jätsid mulle mõjuvama mulje, kui ""Hukkunud Alpinisti" hotell". Jah, "HAH"-i dialoog on maakeelse filmi kohta haruldaselt tihe ja ladus. Tõesti, Uldis Pūcītis inspektor Glebski osas oli 1979. aastal rohkem Harrison Fordi nägu kui too ise. Mhm, filmi stsenaariumi olid kirjutanud nõukogude ulme pühamehed Arkadi ja Boriss Strugatski. Ja muidugi - "firma MELOODIA süntesaator «SYNTHI-100»" (nagu väidavad tiitrid) noore Sven Grünbergi sõrmede all, mille huugamine eriti filmi algus- ja lõpustseenides väga sugestiivsel moel sinu kontideni imbub!

Mikk Mikiver - seekord terroristina, Uldis Pūcītis Harrison Fordina ... aitäh, aga oot, mehed - , kus lendav taldrek on, ma küsin??

Pingsalt oodatud UFO-kogemust lörtsis aga liigne ülenäitlemine, kahtlasepoolne filosoofilisus-ambitsioon ja vendade Strugatskite konstrueeritud "filmivälismaa" halenaljakus. Kusagil Uuralites toimuvana oleks samal teemal ilmselt midagi usutavamat välja kukkunud, aga ... terroristid, helikopterid, "Polski Fiat" - no ei, milleks.

"Ball"

(Paar positiivset remarki ikka ka. Baaristseenid, eriti see, kus Grünbergi "Ball" taustaks, on ühed coolimad, mida siinkeelses kinos kunagi üles võetud (miks nad terveid filme sellistena ei teinud, nüüh, ah?). Ja siis veel, "Alpinisti" terrorist-Hincuse macholik vuntsilenks, pean ütlema, lööb "Soolo"-paadimehe molester moustache'i küll iga kell).

NÄE, UFO!:

• Vaata ""Hukkunud Alpinisti" hotelli" ETV Plussist
• Ajamasina omanikele: filme "Soolo" ja "Pulmapilt" saab vaadata Kinomajas, 24.11.2005
• Tõnis Kahu kiidab "Hukkunud Alpinisti" filmimuusikat (Areen, 02.01.2002)
• "Soolot" ja "Pulmapilti" näeb Vimeost, parooli saab minu käest.