esmaspäev, 22. september 2008

"Sügisball" (Homeless Bob Production, 2007)

"Tulevik on ammu pärale jõudnud.
Seda pole lihtsalt võrdselt laiali jagatud".

— William Gibson, "Gernsbacki Continuum".

Enne ”Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil. Õigem on ehk öelda: enne Mati Undi ”Sügisballi” olid Mustamäe ja Õismäe küll täiesti olemas, sinna himustati vene ajal korterit, seal elasid tuhanded inimesed, kuid need olid nähtamatud kohad ja nähtamatud inimesed. Nähtamatuteks jäid nad seni, kuni ”Sügisball” oli kirjutamata.

— Viivi Luik, Keel ja Kirjandus 10/2005



"Sügisballi" kohta on kirjutatud rohkem artikleid, arvamusi ja arvustusi, kui kõigi teiste 2000ndate eesti filmide kohta kokku. Tuleb tunnistada, et on ka põhjust (sisukaima neist "Lasnamäe metamorfoosid" leiab filmi DVD vahelt, autoriks Jan Kaus).

Paneelmaja-ängi-eri nurgast vaadatuna leiab "Sügisballist" üksjagu tuttavat kraami: nii ringhoovilikult kidakeelset dialoogi kui kõmisevat ma-pole-turist-ma-elan-siin-pateetikat.

Pean tunnistama, et mina kui vaataja virgusin alles kusagil poole filmi paiku, tõenäoliselt stseenis, kus Rain "vaese-mehe-serge-gainsbourg" Tolki kehastatud Mati teatab keskealisele krõõbile ööklubis MIRAAŽ: "Te olete kaunis, jumalanna!"



Ja ometi paistab väga sedamoodi, et "Sügisballis" luuakse midagi, mida meiekeelses kinos "varem olemas polnud".

"Need majad ei suuda minevikku kuigi kaua kinni hoida," ütleb filmis Mati oma tagasitulnud pruudile lõputiitrite eel. "Võibolla sellepärast, et nad on tuleviku peale mõeldes ehitatud".

Eks olnud, Tallinna paneelmaja-asumite rajamisel arvestati nende elueana ca. 25 aastat, tegemist oli vaid kõigi mugavustega vahepeatusega, teel mineviku kitsikusest helgesse tulevikku? Sellise peagi pool sajandit kestnud oleviku kummastavat kestvust rõhutab ka filmis kasutatud stiilisämplite segapuder — ahistavad 1970ndate restorani-interjöörid kohtamas moodsaid Schüco pakettaknad; vastse ostumarketi taevavalgus vaheldumas "villu järmuti kujundatud" valgusreklaamiga MIRAAŽ ööklubi seinal.



"Sügisball" on tähtis, kuna ta räägib neile, kes kuulata-vaadata viitsivad, olevikust ja selle ajaloost. Paneelmaja-keskkond (ja -aeg) pole "Sügisballis" enam fikseeritud paratamatus, force majeure, objekt, vaid lihtsalt üks kõrvalosatäitja, oma ajaloo ja psüühega. Miski, millesse ei pea enam lugu jutustades klammerduma, vaid mida võid rahuliku, kõrvalseisja pilguga silmitseda.

Äkki see ongi see, mis siin nähtavaks muudeti, ja mida eesti filmis varem polnud olnud?

EKSTRA:

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

vaatasin seda filmi. Palastamisi võinuks olla vähem ja võiks olla ka mingi üks selge idee, mida filmist järeldada.
muidu see film meeldis, sest enamik kohti tuttavad ja huvitav oli seda elu ja puidust valgeid aknaraame ekraanilt vaadata.

Anonüümne ütles ...

Kohapoeetikat silmas pidades on "Sügisball" Eesti filmiajaloos tõepoolest uue skoori avanud. Kui otsida vormilisi paralleele, siis on linna(-osa) roll "Sügisballis" sarnane sellele, kuidas töötab ruum Kieslowski "Dekaloogis": linnamaastik on vahend, mis toob esile inimlikkuse need küljed, mis on olulised loo jutustamiseks. See maastik on tüüpiline ja samas tegelik maastik, mis ei ole kokku klopsitud jutustamise eesmärgil. Selline maastik veenab.

Peale seda, kui lugu on ära jutustatud, muutub ruum teistmoodi oluliseks. Lugu poetiseerib tegelikkuse, sellest saab kangelasmaastik. Peale "Sügisballi" on Lasnamäel Eesti kultuuriruumis filmilikkuse aura juures. Võibolla on tegemist minu kui vaataja subjektiivsusega, aga mulle tundub, et tervikliku "pärismaastiku" sedavõrd usutavat tõlget mängufilmi keelde ei olegi siinmail varem saavutatud. Tegelik ruum on ikka olnud osa tsenaariumist, on olnud kulissiks mõne üksiku võtte teostamisel, mille eesmärk on olnud luua fiktiivset ruumi. Seekord läks teisiti.

Tänu "Sügisballile" on Lasnamäest saanud Eesti esimene Manhattan: linnaosa, mille identiteet on paari pandud filmipoeetikaga.

Margus Kiis ütles ...

"Ma pole turist" 25 aastat hiljem, ei ole parem.