Esmaspäev, 7. jaanuar 2019

"Jäätramm" (Tallinnfilm, 1964)

Olles veerandhiidlane, sain omal ajal sageli praamiga* sõita.

Minusuguse noore maaroti jaoks leidus säärases ettevõtmises muidugi palju põnevat! Sõit Rohukülani võttis omajagu aega, ja kunagi polnud teada, kaua veel sealtmaalt edasi. Arvan end mäletavat, kuidas mõnikord õnnestunud isegi otse maanteelt praamile veereda, kuid seda muidugi ei saanud juhtuda. Sovjettidest piirivalvurid, kelle meeleheaks olid vanemad Kärdla vanaisalt "küllakutse" tellinud, uurisid hoolikalt pabereid ja mõnikord tuustisid ka Žigulite-Sapakate-Mossede pagasiruumides (Volga-mehed pääsesid enamasti kergemalt, sest Volga.). Vaevalt, et kedagi kahtlustati hiidlastele narko-, porno- või relvalasti tarnimises; küllap loodeti leida hoopiski tarvilikke abivahendeid tööliste ja talupoegade paradiisist meritsi minema putkamiseks.

Rohukülas passida sai piirivalvurite abitagi – mitte, et see mind kuidagi morjendanud oleks. Vastupidi! Polnud mul mahti auto salongis Vikerraadiot kuulata, kui sealsamas ootas nii palju huvitavat, mida vahtida. Ühe kai ääres räsitud väljanägemisega traalereid. Teisal juhuslikku kaubalaeva. Ülevedu ootavate kaugeltnurga-autobaaside veoautosid, lõhnamas kuusepuidust kaubaaluste, viljakoormate, diisli ja maanteedel kulunud rehvide järele. (Ah, ja muidugi: kes on Rukkirahu lähedalt välja õngitsenud mõne minu läkitatud pudeliposti, palun kirjutagu kommentaaridesse).


Tundub, et eelpoolkirjeldatud eksootilisest atmosfäärist (sedakorda Virtsu-Kuivastu liinil) sattus mõnevõrra vaimustusse ka endine rindeoperaator Semjon Školnikov, kes filmis 1964. aastal omapärase seisundi-doki nimega "Jäätramm".

Oeh, see kõik on nii vaimustavalt kuuekümnendad! Alates algustiitrite kirjatüübist kuni kohati puuduva platsiheli asendamiseks lavastatud "kuuldemängudeni"! Näha saab mõistagi ka suurepäraselt sätitud kaadrikompositsioone ja toonase kinofilmi mitte just kuigi entusiastlikku valgustundlikkust trotsivaid öövõtteid. Pikk objektiiv kinomehe käes otsib ja leiab mitmeid lahedaid praamiootajate portreid:

Kabiinides ja salongis

Taas soovmõtlemise lainele häälestudes heiastub siin üht-teist prohvetlikkugi: on lihtne fantaseerida, et üle rambi logistava tšehhi veoauto Praga rooli keerab alles kahe aasta pärast Eesti Telefilmis "Võlg" üles astuv mitmepruudipidaja Lauri; või et väinapõhja uppunud veoki ülestõstmise lõik võis innustada Juhan Smuuli kirjutama stsenaariumi, kus autosid – vastupidi – praami pardalt merre pillutakse.


Tuukriga jahmerdamise episoodis jõuab dokumentalist-portretist Školnikov lõpuks ka absurdihuumori piirile. (Meie kõigi rõõmuks ei jää see viimaseks korraks. Plekkmees naaseb Semjon Š. kaamera ette mõned aastad hiljem mängufilmis "Varastati Vana Toomas", kus ta, Kaljo Kiisaga mehitatult, vahvat vigurdamist jätkab).


* Nimetatud veesõiduki korrektne nimetus on, mõistagi, "parvlaev", kuid olen autentsuse huvides otsustanud ühe blogipostituse jagu p r a a m i t a d a .


ICE ICE, BABY:

Kommentaare ei ole: