MAKING OF, osa 3: Plaadipoed

Seoses filmi teema ja spetsiifikaga tutvunud eesti vinüülplaadi-skene erinevate avaldumisvormidega. Olen luhvtitanud plaadivirnu metalimeeste põrgukoobastes ("Kulä, mul' tuli see uus Metallica plaat ka ära" "Hõhöh, müüd mulle vä?"), oodanud piinavalt pikki minuteid pühendunud subkulturistide plaadikuudis, kus tõepoolest leidubki iga viimane kui plaat, mis Melodija alt eales ilmunud (oodates, mil eelnev klient lõpetab vestluse Nagra magnetofoni tööpõhimõtte üksikasjadest ning erinevate mikrofonitüüpide eriomadustest), tutvunud tütarlastega, kes valmistavad plaadikaantest moekaid poekotte ning sulatavad helikandjaist endist erinevaid moeesemeid. Kogemust kokku võttes olgu esitatud järgnev episood filmist "High fidelity" (1999). Iga viimane kui sekund sellest on tõsi:

"Oh now ... you know what? I'm not selling you this record ... this week. Maybe next week."

P.s. kui teid juhtumisi huvitab, kust saab mõistliku raha eest osta 1976. aastal Melodija alt ilmunud Jaak Joala eestikeelset 12" LPd (ainus eestikeelne Joala album! Heas korras!), siis küsige minult. Eww ... kui ma seda ise ära ostnud pole juba.

MAKING OF, osa 2: casting

Castingu juures on kõige halvem see, et sa kohtad väga mitut täiesti erinevalt andekat inimest, kes täiesti tõsiselt ja päriselt sinu filmi antud osasse sobiksid, ja sa pead ühe neist mingitel x-kaalutlustel välja valima.

Kujutate ette, et Ricki olekski "Casablancas" mänginud mitte Bogart, vaid Ronald Reagan, nagu algselt mõeldud? Kas halvem või parem, aga see oleks olnud üks hoopis teine film, ärajäänud reaalsus, mida me ei oskagi ette kujutada. (Nagu ka Humphrey Bogartit vabariiklasest presidendina Valges Majas).


Ah, ja filmis saab osa täitma ka üks eesti popi kultusfiguure, kelle ainsaks tingimuseks on nõudmine see film kindlasti valmis teha. Uups, nüüd pole vist tõesti pääsu.

MAKING OF, osa 1.

"Olen jälle KuKu klubis
siin on geeniused koos!
Ühe kuulsa kunstnikuga
targutan ja õlut joon!"

— ansambel Kurjam, "Joodikud on andekad".


EKKM pole KuKu klubi. Ega ka mitte von Krahli baar, kust just varvast viskasin, oh ei. Undergroundi all on üks teine underground, mis on palju underim, kui see pealmine. EKKM on midagi palju radikaalsemat: see on väike räämas putka alarahastatud Kultuurikatla küljes Linnahalli Statoili taga. Siin tunglevad praegu kõik need homsed lapinid, raidpered ja toomikud, kes hakkavad eesti kunsti esindama tulevastel bi- ja triennaalidel, kelle teoste eest hakkavad trendi tabada püüdvad kröösused kunagi maksma hingehindu ning kellele, lühidalt öeldes, kuulub tulevik.

Seenioride vabakava: kui ma südaöösi EKKMi jõudsin, olid härrad ans.-st EXTRA FINE juba täies hoos.

Olen häbiväärselt minema hiilinud (paid töökaaslased, andestage mulle) oma armsa töökoha jõulusöömaajale järgnenud Mutandi-külastusest, kuna mulle on ootamatult helistanud endine filmiõppejõud JK, kellele juba kaks kuud tagasi stsenaariumi läkitasin, ja kellest pole kippu ega kõppu olnud. JK käsib resoluutselt Krahli kukele saata ja otsemaid EKKMi ilmuda, et stsenaariumist kõnelda.

On ütlematagi selge, et reede südaöösel tuleb igatmasti sisukate jutuajamistega kiirustada, enne kui viinakurat, popmuusika ja juhuslikult kohatud ammu-tuttavad emba-kumba rajalt maha võtta jõuavad.

JK osutab asjaoludele, mis talle käsikirjas meeldivad, samas toob koolitunnist tuttaval moel ülima lühiduse ja konkreetsusega välja asjad, mis skripti II osa juures praegu lonkavad (ja mida ma salaja tegelt' ise ka veidi kahtlustanud olen). Tõtt-öelda on õhtu väärtuslikeimaks avastuseks fakt, et olen olnud liiga laisk II osa läbi mõtlema ja kirjutama.

p.s. Homme on esimene castingu-päev. Sõber M leidis Youtubest ühe noore ja andeka Rakvere tüübi, keda hakkame proovima filmi peategelase osasse.

MAKING OF, osa 0.

... ma olen praeguseks irisenud ja urgitsenud täpselt kahekümne eesti filmi kallal. Püüdnud vähem lahmida "meeldib-ei meeldi" skaalal ja rohkem leida peidetud tähendusi, tahtmatult tabatud ajalugu, kontekste, tabamatut meeleolu-võluvärki.

Aga nüüd olen sattunud teisele poole rindejoont, mässinud end ise ühe (lühi)filmi tegemisse. Täitsa õhinaga ja vabatahtlikult. Mistap hakkan ka siinsamas üles tähendama nimetatud kinematograafilise ristiretke erinevaid etappe.

Miski ei motiveeri laiska, ent vähegi kohusetundlikku inimest rohkem, kui jagatud lubadused midagi valmis teha.

EKAs õppides sundisid avantüristlik meelelaad pluss "nähtamatu akadeemiline käsi" mind kahel korral olukorda, millest ainepunktidega väljumiseks olin sunnitud midagi filmikujulist ette näitama ("Fosformees" Andreas W-le detsembris 2006 ja viimane koolitöö, "Harilik eesti sigakass", Jaak Kilmile aasta hiljem).

Filmikambas on peale minu üks terava mõttega populaarkultuurilemb sõber M, kellega kahasse olen pärast poolt tosinat rohkem või vähem kehva treatmenti, stsenaariumihakatist ja storyboardi valmis kribinud filmiloo, mis on (vähemalt autorite) jaoks oma põnevust säilitanud ja mille "materjali tahaks tegelt' juba näha".

Tüüpilisi algajaid filmimehi võtteplatsil

Siinkohal: kui mõni selle blogi vähestest lugejatest juhtub jagama meie napakavõitu huvi eesti filmide, popkultuuri, -muusika ja -ajaloo, "Melodija"-vinüülide, linnalegendide ja kahetuhande-nullindate zeitgeisti vastu, ja sooviks meie stsena lugeda ning selle kallal iriseda (please,do!), siis kirjutagu mulle iimeilile.

Võtted on plaanitud toimuma märtsist maini 2010. Filmil aitavad reaalsuseks saada Overall ja Cube Productions.