"511 paremat fotot Marsist" (Tallinnfilm, 1968)
Dokkfilmi-kursuse ülesandeks andis õppejõud teha ... dokkfilmi, rõhutades seejuures, et ootab üht kindlat ja kandvat lugu, mitte niisama kirjelduslõigukesi või etüüdikesi. Igati mõistlik lähtepunkt, tuleb nõustuda.
Selles valguses on muidugi eriti karm tõdeda, et ilmselgelt üks paremaid eesti dokfilme, mis kunagi tehtud, on just nimelt a) ilma läbiva selge loota b) etüüdidele ja vaatlustele ehitatud, pealegi c) varjatud kaameraga üles võetud film. Ma räägin loomulikult Andres Söödi "511 paremast fotost Marsist".
Pintsakutes lõngused, eestiaegsed tädid, unistajad ...
Jällegi 1980ndatel, näitas seda umbes korra mõne aasta tagant mõnel mõttetul suvisel pärastlõunal minu vanemate mustvalge televiisor. Näitas muu päevakajalis-programmilise narratiivprügi seas, ilma hoiatamata, kommentaarideta, küllap mõnda suvepuhkusel ülemust asendava noore ja filmilembese abitoimetaja initsiatiivil. Filmi pildipower oli samas nii ilmne, et suutis kergelt lummata ka minusugust keskendumisraskustega provintsipubekat.
Erinevalt mõnestki põlvkonnaüleselt tsiteeritavast lastesaatest jäigi "Marsi"-film (õhukesestest morsiklaasidest kohvi rüüpavad grotesksed vanamutinäod; elevustunne kaamera varjatusest; hästitoimiv võõritusefekt pildi ja sellest "üle" loetava teksti vahel) pikemaks ajaks kummitama. Kuni möödunud kevadeni, mil seda koolis näidati - puudusin küll loengust, kuid asjast teada saades, nõudsin õppejõult otsekohe DVD.
Söödi 20-minutilise filmi näol on tegu kinematograafilise ajamasinaga. See võimaldab Sul reisida 1968. aasta kevadsuvisesse Tallinna kesklinna ja vaadata otsa sealsetele inimestele, täiesti tavalistele kohvikus jõlkuvatele tüüpidele. Just-just – Düsfunktsionaalsetele Vanamuttidele, Martini-prillidega Lõngustele, Sensuaalsusest Nõretavatele Tütarlastele ja Tuvi Näoga Mehele. Kõik on kohal – 100% ehtsad, ideoloogia- ja poseerimisvabad, võrratud! ...
... piimakohv, Martini-prilli-vennad, sensuaalitarid ja Tuvi Näoga Mehed.
... – ja kõik suitsetavad, hahaa!
Olles lugenud intervjuud režissöör Söödiga (vt. allpool), mõistan muidugi nikotiinirohke kinopildi põhjendusi: maniakaalne sigaretikimumine sobis hästi rõhutama "Tallinna kohvikukultuuri allakäiku", millele osutamiseks film üldse ette võeti. (Iseenesest jube hea, et filmi tegemise ajal sellise tüütult moraliseeriva lähtepunkti külge tolknema ei jäädud).
Samas: vaevalt, et säärast suurplaanis suitsetamist üheski tänapäevases kinotükis heaks kiidetaks, olgu kontekst milline tahes. Söödi filmis (nagu ka mustvalges pildis üldiselt, tuleb tunnistada) näevad suitsetavad kohvikutallinlased pealegi pagana coolid välja! 1968. aastal polnudki massilise ahelsuitsetamise näitamises tegelikult midagi taunimisväärset - tervislikke eluviise polnud lihtsalt veel leiutatud.
Holy smoke!
Oh jah. Olles filmi mitu korda ja süveneva vaimustusega läbi vahtinud, pean tunnistama, et teeb ikka kadedaks küll! Ei teagi, kumb rohkem: kas suurepärane kaamera(fotograafi!)töö, või pildistatud, vabandust, filmitud materjali meisterlik filmiks vormistamine. (Minu lemmikhetk filmist on vahetult enne klassikalise-muusika osa algust, mil biitlid on just lõpetanud ning kaadris olev brünetitar põrnitseb vaataja suunas mõned rauged hetked absoluutses vaikuses. Aaaa!) Vaataja, imesta!
VAATA LISAKS:
- August Künnapu intervjuu filmi rezhissööri Andres Söödiga (Estonian Art 2' 2003)
- Filmi originaalmontaaži saab vaadata Vimeos, parooli saab minu käest.
- Filmi taastatud kujul näeb Arkaadrist
- Uuendatud montaažiga versioon Youtube'is
4 kommentaari:
Minu ema selles filmis.
Jajah, 1968 oli sügav keskaeg, kus tervislikest eluviisidest muidugi ei teatud midagi. Loomulikult ei teatud midagi suitsetamise kantserogeensusest ja muust...
Kmoon, olen lugenud 100 aastat vana meditsiiniõpikut, kus selgelt kirjas, et suitsetamine soodustab vähki.
Seda, et suitsetamine on tervisele kahjuli, teati juba 400 aastat tagasi ja üritati ära keelata.
kallis Margus Kiis,
kas sa tõesti arvad, et selle blogi autor mõtleski sõnasõnalt, et inimesed ei teadnud 1968. aastal, et suitsetamine on kahjulik?
loodan, et jäid teleka ette ka järgmiseks pooltunniks, et oma palavalt igatsetud nõukaaega meenutada.
Ohohoo, "511..." filmile on olemas ka (mitteametlik) järg!
Kümme aastat hiljem, Viru hotelli baaris:
https://arhiiv.err.ee/vaata/elu-tais-roose
Postita kommentaar