"Kevade" (Tallinnfilm, 1969)
"Kevade" on üks neid eesti filme, mis mind PÄRISELT puudutab ja ligi pääseb, ning mille mõju jõuab kohale enam-vähem nii, nagu selle tegijatel vist ka tegelikult plaanis oli.
Viimane asjaolu — tabavusprotsent? resultatiivsus? — wtf! — on eesti kinos minu arvates natuke täbar teema. Tõesti, mulle meeldivad paljud eesti filmid, aga enamasti köidavad neis asjad, millel pole midagi pistmist filmi režissööri/stsenaristi/produtsendi taotlustega.
Võtkem sealtsamast, kuuekümnendatest kasvõi: "511 paremat fotot Marsist" pidi kõnelema Tallinna kohvikukultuuri allakäigust, aga kukkus välja kui kinematograafiline ajamasin. "Pimedad aknad" pidi rääkima südantlõhestava poliitloo saksa okupatsioonist, ent osutus hoopiski jõuliseks film noiriks, mille vaatamisel ma enamasti heli välja lülitan (vastselt DVDna ilmunud versioonil ka, excusez-moi, restauraatorid ja pealelugejad!).
"Kevade" puhul tundub olevat õnnestunud kõik see, mida autorid tegelikult ka ise lootsid — räägin siinkohal siis mõlemast debütandist, Lutsust ja Kruusementist. (Kõigi filmidilet.. vabandust, -debütantide igavene lohutus: paljude arvates parim kinosaavutus siiani, "Kodanik Kane" (1941), oli selle režissöörile samuti esimene kord filmi teha).
Filmi-"Kevade" algse käsikirja autoriteks olid seevastu kaks proffi: Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk. Spekuleerin ilmselt ülekohtuselt, aga — antud oludes, 1960ndate lõpu Tallinnfilmis, oleks nende "Kevade" saanud tõenäoliselt olema midagi muud, ja päris kindlasti oleksid sealt puudunud need värsked, siirad ja tabamatud asjaolud, mis saavad filmiks vaid (läbikukkumishirmus) oma tööd ülipõhjalikult tegeva esmafilmimehe tahtel ning mis "Kevade" tema praegusel kujul nii eriliseks teevad.
Värsked, siirad ja tabamatud asjaolud!
Kui nüüd sõrmede peal arvutada, siis 1969. aastal oli Lutsu raamatu tegevus (1890ndad) sama kauge minevik, kui praegu näiteks 1930ndad (millesse on asetatud näiteks kodumaise ajalooseebika "Tuulepealne maa" osad). Küllap oli veel saadaval inimlikku kogemust selle kohta, kuidas 19. sajand rõivastus, oli või lõhnas; aga võibolla olid 1890ndad Eestis 1960ndatele tegelikult lähemal, kui me praegu oskame arvata (filmi kostüümikunstnikku Krista Kajandut üllataski kõigepealt "tolleaegse moejoone lähedus tänapäevale").
Jällegi, mina pole 19. sajandil elanud, küll aga olen kursis mõnede subjektiivsete, kaudsete asitõenditega. Ja kinematograafiliselt loodud atmosfäär "Kevades" klapib nende asitõenditega igati, niipalju kui mina asjast aru saan.
(Viimane lause tuletab meelde, et mul on loll harjumus alustada lauseid sidesõnaga. Ma tean, et see pole korrektne, aga tundub siiski iga kord õige. Sama "vea" pärast näägutas kord noort Kaur Kenderit tema kirjandusõpetaja ja nõudis aru. Õpilane K. oleks täiega plindris olnud, ent viimasel hetkel ilmutas talle end päästev, kuulikindel tsitaat-alibi: "KUI Arno isaga koolimajja jõudis, ...")
Filmi atmosfäär püsib tugevalt mustvalgel pildil ja Veljo Tormise muusikal. Filmi mittevärvilisuse algseks põhjuseks pole mitte filmitegijate otsus, vaid kasinad olud — Tallinnfilmi jaoks oli "Kevade" näol tegemist ju ikkagi odavapoolse B-filmiga (1969. võtteaasta "A" oli filmistuudios loomulikult "Viimne reliikvia"!).
Filmi operaator Harry Rehe, kes mõistis "mustvalge" eeliseid konkreetse teose kontekstis, kinnitas aga oma esimest filmi tegevale Kruusemendile, et MV on "Kevade" puhul igati okei. Ilmselt polekski värvifilm suutnud lõplikult kanda seda erilist emotsionaalset tihedust ja ajamasinlikku selgust, mida Harry Rehe ülesvõetud suurepärane mustvalge liikuvpilt "Kevades" pakub. (Pealegi toimub ju suurem osa raamatu ja filmi tegevusest, vaatamata pealkirjale, hilissügisel ja talvel).
Iseloomulik on, et Lutsu-aegne Palamuse saab kaameraga kinni püütud, kasutades sagedasi "kuuekümnendate kino" moodsaid ülisuurplaane (väidetavalt 31,5% kogu kaadritest!), käsikaamera-võtteid ja sissezuumimist (tule Hitchcock appi: filmis tundub olevat isegi üks dolly-zoom! Leidke see ise üles!). Samas: kogu see trikitamine passib ju väga hästi rahutu noorusega, kelle kanda on raamatu/filmi tegevus.
Nõukogude Eestis ei pääsenud ükski film linale enne, kui vastavad asjamehed Moskvas seda olid lubanud. Niipalju kui mina olen aru saanud, põhjustas "Kevade" nõukogude filmitsensorites täielikku ükskõiksust ja nõutust: mis toimub, mingi igav vanaaegne lastefilm, чего?? (Ainuke kommentaar tuli ühelt tsensoritädilt, et "selle kandlega poisi parukas istub küll väga halvasti" — seejuures ei kandnud Rein Aedma filmis muidugi mingit parukat, vaid omi juukseid).
Loomulikult vuhises "Kevade" mõte, kontekst ja tähendus kaugelt üle nonde poolharitud poliitmurjanite hõredate pealagede. "Kevade" oli (ja on) film Eestist ja eestlastest, neist umbes miljonist-mõnesajatuhandest "tuimast inimeseloomast", kes tüütu järjekindlusega sellessamas igavesti lumelörtsises kohas päris mitu head aastatuhandet hinges on suutnud püsida. Film ennekõike meile endile.
Kui vaid seltsimehed oleks teadnud, kui ohtlikku kraami nad tegelikult eesti kinovaataja silme ette lubasid: kodu, heinamaad, päikesepaistet!
VAATA LISAKS:
- Vaata filmi Arkaadris
- "Kevade" tee ekraanile. Tallinn, 1977
- Intervjuu Arvo Kruusemendiga
- Filmiblogija Dina Iordanova arvustus.