Laupäev, 28. detsember 2019

Filmitrusti "Hallitus" lühifilmid (1985-87)

Sõber Marti kirjeldas kord, kuidas tema kodukandis Rapla lähistel ehitas 1980ndate algul grupp külamehi endile vineerist uhke, pealt lahtise lõbusõiduauto “Veenus”. Küllap olidki lihtsalt sellised rahutud nooremapoolsed mehed, kes soovisid elult midagi enamat, kui ENSV kasin olme pakkuda suutis. Janu teistsuguse ja kuulsusrikkama poole on see, mis vineerist keredetaile saagima ja “Moskvitši” põhjale sobitama tõukab – nõnda nad siis promeneerisidki suveõhtusel külavaheteel oma vineerist “Veenusega”, tossavad kuuba sigarid hambus.

See lugu meenus, kui olin hakanud vaatama äsjailmunud lühifilmide DVD-d 1980ndatel Valgas tegutsenud amatöörfilmirühmituselt “Hallitus”. Olles ammune eesti riiuli- ja unarfilmide huviline, õngitsenud arhiividest ja mangunud elatanud režissööridelt välja nii mõndagi, tabas “Hallituse” olemasolu mind ometigi ootamatult. Samas muidugi ka rõõmsat elevust tekitavalt, sest mis siin salata: marginaalsemat kraami kui “1980ndate Valga action-lühifilmid” annab välja mõeldagi!

Filmirühmituse “Hallitus” tuumikuks olid kohalikud filmihuvilised Kalmer Aunapu, Tiit Ambos ja Tõnis Asson, kaasa tegi hulk teisigi pealtnäha ontlikke provintsilinna täiskasvanuid, keda autoritel oma sõpruskonnast kaamera ette meelitada õnnestus. Kuulates DVD lisamaterjali selgub, et loomingulise kinematograafiabatsilli maaletoomise eest kannab vastutust ennekõike Kalmer Aunapu, kes enne Valgas elektriinsenerina tööle hakkamist õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis. Õppis muidugi, aga nagu iga enesest lugupidav tudeng, leidis “Elektrotehnika I” ja “Lineaaralgebra II” loengutes käimise kõrvalt muudki ajaviidet. Saatuse tahtel ja kaas-tipika Rao Heidmetsa vahendusel sattus Kalmer kunstiüliõpilaste seltskonda, kes olid (väidetavalt) ERKI-alustes tsiviilkaitsevarjendites kolades leidnud koolile kuuluva filmikaamera ning otsustanud sellega midagi õppetöövälist, kuid sellevõrra huvitavamat korda saata.


Kunstiüliõpilastel teadagi, on palju vaba aega (sest “looming”!) ning kui võrrandisse lisada veel muutuja nimega Hardi Volmer, siis pole imestada, et õige pea leidis noor inseneeriatudeng Aunapu end ülikooli raamatukogus koogutamise asemel hoopiski “ENSV Riikliku Kultuurijäätmete Töötlemise Artelli „Päratrust”” kaamerat hoidmas. Kui olete näinud Päratrusti lühi-gangsterifilmi “Kõik tahavad elada”, kus toona veel tundmatud lavaka-juntsud Andrus Vaarik ja Peeter Oja hiigelsuure, täiesti  ebasovjetliku ja ilmselgelt mittevineerist ameerika autoga Kullassepa tänava lasketiiru paarutavad, siis vast mõistate, miks ei olnud võimalik lihtsalt niisama, TPI diplom näpu vahel, rahulolevalt eluga edasi või tagasi Valka minna.


Kaader Päratrusti filmist "Kõik tahavad elada"

Mis iganes oli kunagi hammustanud Orson Welles’i, Ed Woodi ja paljusid teisi rahutuid hingi, oli kintsust näksanud ka vastset insener Aunapud, kuid ... Sõltumatute filmide, nagu ka eelpool mainitud sõltumatute kabriolett-autode tootmiseks oli 1980ndate Eesti NSV kindlasti üks ebasobiv paik. Seda enam siis piirilinn Valgas, kust puudusid needki “ärksa vaimuga vennad”, keda ERKI sööklast ja koridoridest lihtsa vaevaga värvata võis. Niisiis tuli ise selliseks ärksaks vennaks hakata! Peagi liitusid Valga esimese filmikompaniiga ohutustehnika insener Ambos ja endine raketiväelane Asson, kelle kaskadööritrikid ning teenistusest üle jäänud laigulised moondamisülikonnad vast-asutatud filmitrustis “Hallitus” peagi olulist rolli mängima hakkasid. (Ah jaa, filmimehed ise ei leiagi tagantjärgi üksmeelt, kust selline nimi rühmitusele. Üks mainib vaderina “elu hallust”, millele püüti vastanduda, teine veebruaris 1986. Maast lähedalt möödunud Halley komeeti. Küllap jääb tõde seegi kord kuhugi sinna vahepeale.)

Operaator Aunapul olid olemas kaamera ja kogemused defitsiidiriigi tingimustes liikuva pildi ülesvõtmiseks, kusagilt õnnestus hankida ka suurem rull “vananenud toorfilmi Svema”, nagu teatab irooniline tänutiiter lühifilmi „Jõulumuinasjutt" (1986) lõpus. Kohati paistab filmikaadrist ka üleüldise nõukogude vaesuse kontekstis muljet avaldav kunstnikutöö – kasvõi sellesama “Jõulumuinasjutu” tarbeks loodud Metsiku Lääne stiilis kõrts, milles poolenisti tätoveeritud Valga belmondod kaarte taovad – küllap filmitrusti kunstnik-lavastaja Tiit Ambose kätetöö.


Saloon!

“Hallituse” filmide enamik on oma olemuselt varjamatud amatöörfilmid. Kuivõrd sellised isetehtud (tumm)filmid kohtusid oma publikuga vaid filmitegijate sõpruskonna-pidudel ja sünnipäevadel, siis jääb enamik neist benny-hillilike sketšide tasemele, kus tegutsevad ühesugusteks kostümeeritud päikseprilli-vennad, kelle võltshabemete usutavus jääb kuhugi “Hundiseaduse aegu” ja “Maleva” vahepeale ning vohab põhjendamatu, situatsionistlik vägivald. Sellistena väljendavad need filmid ometi nii mõndagi, millest autorid oma lõunaeesti argipäevas puudust tundsid: müstifikatsioonidest, ulmest, robotitest ja actionist. 

Ulmest, robotitest ja actionist koosnebki “Hallituse” ilmselt kõige ägedam teos: lühifilm “Ironman” (1987). Intrigeeriv süžee pluss mõnestki praegusaja tudengifilmist etem kunstniku- ja operaatoritöö annavad tulemuseks omapäraselt veetleva lo-fi-painaja, mida kinnitab ka samal aastal saadud III publikuauhind EPA filmifestivalilt. (Oot, päriselt oligi selline festival, või jälle tiitri-naljad ... ?)


Mitte, et ükski film, mille soundtracki moodustab Sven Grünbergi täispikk “Hingus” saaks üldse kuidagimoodi halb olla – puhmasvuntside ja päikeseprillide paraadist kurnatud vaataja silmi rõõmustab oma ekraanidebüüdiga ka keegi glamuurne valgalanna! Ning kui kaadrisse astub Ironman ise … Ilma pikema spoilerdamiseta võin kinnitada, et kui teile meeldisid Lembit Ulfsaki kehastatud helesinises ürbis tulnukas Raul Tammeti “Pulmapildis” (1980) ja ans. Anduri muusikavideost tuttav sisefilee-frankenstein (“Nüüd käin ringi zombina” 2012, rež. Hanna Samoson), siis ei tule seegi kord pettuda!

Kaadrid lühifilmist "Ironman"

Nagu oluliste teoste loomisel sageli juhtub, ei möödunud ka “Ironmani” võtteperiood autorite jaoks viperusteta. Täpsemalt, kogu filmigrupp tassiti otse võttelt kohalikku miilitsajaoskonda, sest kellegi tähelepaneliku valgalase jaoks olid keset linna toimetavad kaabudega gängsterid, pontsakas tapjarobot ja surisev filmikaamera lihtsalt too much. Miilitsad olid elevil, töökohtasid teavitati ja prokurör vangutas pead, kuid kinni õnneks kedagi ei pandudki. 

Vist on kõige hämmastavam see, kui nobedasti pärast “Hallituse” tegevuse lõppu tekkis meiekanti kõik see pahelisusega piirnev “välismaa” glamuur ja action, mis vaprate kinoentusiastide filmi-ulmades aina aset leidis. Tulid nii antenniga telefonid kui “Ironmaniks” saada ihkavad kostümeeritud keskealised mehed. Tulid European Monetary Found (sic!), The Borrow Bank ja gängsterid, kes neid päise päeva ajal röövimas käisid. Kõige selle äkiline saabumine oli loogiliselt võttes ebatõenäolisem stsenaarium, kui “Colonel Smithi” (1985) oma, milles CIA läkitas Valgamaale hüperaktiivse spiooni (keda kehastas, arvasite ära, dessantväelase kostüümis superkangelane Tõnis Asson).

Nagu ikka, on unistused maailmas selleks, et tõeks saada. Valga kinostuudio “Hallituse” omadega läks lihtsalt ekstra ruttu!

P.S. Ah jaa, alguses viidatud vineerist “Veenuse” juurde tagasi tulles: väheüllatuslikult ei tulenenud külameestest autoamatööride limusiini nimi antiikmütoloogiast, vaid märja vineeri omadusest paisuda, mistõttu auto uksed pärast esimest vihma enam lahti ei käinud. Seda korduma kippuvat tülikat asjaolu siis pidigi väljendama marginimi, mille viimast tähte hääldati kolmandas vältes.


VAATA LISAKS:

Kommentaare ei ole: