Esmaspäev, 18. veebruar 2008

"Pimedad aknad" (Eesti Telefilm, 1968)

Kes kiikab "Eestifilmide" paremasse veergu, märkab seal kastikest pealkirjaga "Tahan-näha-filmid:", kuhu on kirbukirjas üles tähendatud kõik need eesti kinoteosed, mida ühel või teisel põhjusel kindlasti ära pean nägema. Ja kolmapäeva hommikul, kohvilauas värsket EPL'i sirvides - öhhök-köhhök! Tule taevas appi! - loen, et üks neist "esilinastub taastatuna" õhtul Rahvusraamatukogus. Täiesti lambist, ette hoiatamata!

Mõistagi selgus otsekohe, et üritus on kinnine ja kutsetega, aga hei! Kui sinu armuvahekord 1960ndate eesti kinematograafiaga on vähegi tõsine, ei peata sind ei Kultuurkapitali tulemüür ega EFSA viirustõrje. Väheke peale kella 18-t avastaski kampsuni, läptopikoti ja valeättitjuudi abil filmikooli tudengiks maskeerunud eestifilmid.blogspot.com'i toimetuse agent end rahvus-monstrumraamatukogu saalist, peamiselt 1960-1980ndate eesti kultuurkoorekihi esindajatest koosnevatesse ridadesse infiltreerunununa.

(Tõepoolest, "kõik" olid kohal, selline Vaino Vahingu päevaraamatu-tripi-tunne oli. No tõsiselt - mu vasemal käel istus näiteks tuntud kultusluuletaja abikaasa, paremal aga viipas filmikriitik Teinemaa, et "pärast ma võin seletada, kuidas selle filmiga tegelikult asjad olid". Hell yes!)

Maarja (näitleb «Silueti» kaanetüdruk Mariana Leoveer. Fotograafid kiunatavad kadedusest: glamuursemaid ja moefotolikumaid kaadreid, kui temast "Pimedates akendes", pole eesti kinos kunagi tehtud.)

"Pimedate akende" aluseks on Lilli Prometi novell, tegevusajaga september 1944. (Palju neid eesti filme juba on, mis kasvõi osaliselt samasse sügisesse toimuma paigutatud? Kas saab kümme kokku?). Filmi lugu kulgeb küllaltki rabedalt, üsna pealiskaudselt markeeritud tegelaste motiivid kipuvad olema segasepoolsed või vastupidi, igavalt üleselged. Näitlejatest jääb ainsana meelde tselluloidiläbistavalt karismaatiline Jaak Tamleht baltisaksa-natsi Gert Schröderina, aga olgem ausad: tegu on ka ühe eesti parima filminäitlejaga läbi aegade. (Vt. ka kiidulaulu "Don Juan Tallinnas" juurest).


Gert (Jaak Tamleht) ja Leeda (Ada "meie omaenda merilin monrõu" Lundver)

Mis see siis on, mis eesti kinosõpra vaimustunult silmi pööritama paneb?

Minu jaoks on kõigest üle "Pimedate akende" kinematograafia see, mis meele rõõmsaks teeb. Filmikaamera oli seekord jälle väga õigetes, täpsemalt - minu ühe eesti lemmikoperaatori, Anton Muti kätes. Kaadrivalangud, millega mees kinovaatajat nüpeldab, on kohati ikka nõnda padufotograafilised, et juhhõissa!

Teiseks muidugi Tallinn, mis läbi Muti kaamera filmiks projitseerub. Liikuvpildid, mida "Pimedates akendes" näeme, on ühtaegu usutav-masendavalt 1944-ndad, kui ka südantsoojendavalt "kuuekümnendad". (Õigupoolest saavadki filmist oma vitamiinidoosi kätte ka veel itaalia neorealismi-lembid, film-noiri-toitlased kui "modernistlike" rakursside snoobid). Otsustavalt on välditud paraadlik-panoraamitsevaid vanalinnavaateid, küll aga näidatakse sumedat kangialuse-, klaustrofoobihoovi- ja rentsli-Tallinna, sekka ehedaid interjöörivaateid.

Hammustagu kümme kurja ilmarraagi minu luidraid kintsusid, aga tõepoolest: valgus - ja eriti vari - käituvad Anton Muti kaamera ees väljendusrikkamalt, kui näitlejad. Minu "Pimedate akende" lemmikstseenis jalutavad Maarja (Marianne Leover) ja Surnud Mees (Ao Peep) kusagil Tornide väljaku kandis, "päikese"valguses, foonil tintmustad äikesepilved!


Anton Mutt võtteplatsil. Filmiks on siiski "Võlg" (1966).

Omajagu nalja pakub "Pimedates akendes" kasutatud sõjaaegsete arhiivikaadrite silmatorkavalt halb eristuvus n.ö. "päris"-filmist. Nõukogude filmitootja "Svema", mille tehnikapark põhines Saksamaalt 1946. aastal sõjasaagina kohale lohistatud AGFA-tehastel, oli mustvalge toorfilmi osas klassikalisele rindekroonika-kvaliteedile truuks jäänud ka 1960ndate lõpus.

Ah jaa! Õigus, tõesti! "Pimedate akende" taasnäitamise ettekäändeks oligi ju selle restaureerimine. Kuna filmi eestikeelse heliga originaal hävis 1976. aastal Männiku filmilao tulekahjus, siis tuli selle "taaseestistamiseks" kogu film uuesti helindada.

Tänu uushelindamisele pääses ilmselgelt paremini mõjule Eino Tambergi suurepärane filmimuusika, kuid sellega head uudised minu jaoks paraku ka lõppesid. Näitlejate "pealelugemine" oli täpselt nii puine, nagu antud termini algsest tähendusest võiks kahtlustada. Samuti tundus, et säilinud (venekeelse heliga) kontranegatiivile poldud restaureerimise käigus eriti kätt külge pandud, kuna pildi kontrast ja säri hüppavad kohati isegi ühes ja samas stseenis ikka üsna hirmuäratavalt.

Pealtkuuldud kõneluse järgi otsustades saab "Pimedaid aknaid" peagi ka ETV-st näha. Kui sa lugedes juba siiani oled jõudnud, siis teed ilmselt lollisti, kui vaatamata jätad!

VAATA LISAKS!: