Esmaspäev, 19. september 2016

"Leelo" (Tallinnfilm, 1969)

"Veider," mõtlesin ma, kui 9. oktoobril 2007 "Sõpruse" kino saalis istet võtsin. Olin "Sõpsis" varemgi käinud, igasugu filme näinud, ent seekord oli midagi nagu teistm.... Tššt, juba kustusid tuled ja algas seanss: "Leelo", pooletunnine värvifilm 1969. juubelilaulupeost, director's cut.

Olles loomuldasa loid laulja, pole ma ise kunagi ühelgi laulupeol esinejana osalenud, ehk küll mitmel korral kuulajaks käinud. Tõsi, Eesti NSV VI koolinoorte laulupeost eemalejäämine oli üsna napp. Viimasel hetkel ärahüppamise ja kooli poistekooriga LAZ bussis suvise Tallinna poole mittetolmutamise põhjustas tookord vanemate mu meelest liiga rohkelt kaasapandud pagas (pooldan siiamaani vähesega reisimist ega tõtta 11-aastast raulviitungit ärajäänud laulukaare-tripi pärast hukka mõistma. Kuigi natuke kahju on ka.)

Tagasi "Sõpruse" kinno ja sealt omakorda vuhinal 1969. superlaulupeo juurde!

Vaevalt oleks mul tookord tekkinud huvi kinno kohale loivata, kui ükskord varem poleks näppu sattunud üle keskmise raske ja ofsettrükist lõhnav 1969. juubelifestivali fotoalbum. Negatiive, millest albumisse parimaid palasid valiti, pidi olema küll mustmiljon ja megaüritust oli pildistama saadetud ilmselt kogu ENSV fotoeliit! Igatahes oli albumi "Laulud nüüd lähevad" kaante vahele jõudnud ka tänuväärne kogus meeldejäävalt mitteigavaid juhujäädvustusi ja õigel hetkel tabatud žurnalistlikke momente – rongkäiguhuvilised katustel ja liiklusmärkidel; piraka õllekannuga onkel vaskpillivirna taustal; teleobjektiiviga püütud portreed mootorratturitest, laululastest, moekalt päikseprillitatud noorsandidest ning kauneis rahvarõivis neidudest.


"Leelo"-filmi taastatud versioonis saab suurepäraste liikuvpiltidena näha kõike eelpoolloetletut, tiitritest leiab mitu ENSV kinematograafia-ässa. Võib julgelt pakkuda, et kaunite Eesti metsa- ja maastikupanoraamide autoriks on Rein Maran, koomiliste varjatudkaamera-kaadrite autor seevastu ei saa olla keegi muu, kui võrratu voyeur-dokumentalist Andres Sööt (kellele juubelilaulupeo ülesvõtu kogemus sai ilmselt ajendiks käsikaameraga järgmisse, 1975. aasta laulupeo rongkäiku sukeldumiseks – tulemuseks töövarju-dokkar "Dirigendid").

Filmi tipphetkeks ongi minu meelest väga pikka objektiivi marssiv rongkäigustseen. Laulupeolised liiguvad oma teel, viivuks äratuntavatena teravdudes, siis taas fookusest välja astudes. Oleviku-fookusest marsivad läbi nii noored kui vanad, pillimehed ja tantsijatarid, paksud ja peenikesed, moemehed ja tädid, taadid ja preilid. Teleobjektiivi muidu tülikalt õhuke teravussügavus omandab siin ootamatu tähendusrikkuse, kui sajandipikkuse laulupeomarsi mürtsumisest hakkab läbi helisema Heino Elleri "Kodumaine viis".


Heliribal toimuv kostab, muide, üllatavalt värskena: küllap tuleb selle eest tänada tiitrites "nõuandjana" märgitud Veljo Tormist ja legendaarset filmihelimeest Enn Sädet, kelle eestvedamisel "Leelo" üldse taastati. Keerukaid ja moodsakõlalisi kooriseadeid saadab tagasihoidlik, kuid meeleolukas keskkonnaheli (raadiotelefoni prääksumine peotuld sõidutavas džiibis; mööduvatele naiskooridele "tervitusi" hõikuvad elatanud pleiboid). Ei ühtegi õõnsat kõnet, mis pidumeeleolu ajatust häiriks ning vaatajat 1969. aasta geopoliitilisse reaalsusesse tagasi raksataks. Režissöör Jüri Müür, nii palju kui ma kuulnud olen, lihtsalt oligi selline kompromissitu director's cut'i mees.


Laulmata jäänud kiidulaulud Müürile ka lõpuks pahanduse kaela tõid ja väheüllatuslikult ootas sellist ideoloogilist dieettoodet ees reis "Tallinnfilmi" riiulile. Liiga vähe Leninit ja liiga palju laulupidu, seda laulupeolist hingekriibet, kooslaulmise väärikust, rõõmu ja absurdihõngulist järjepidevust: no tõesti, varsti sada viiskümmend aastat juba – põlvkondade kaupa aina uusi inimesi, kes viitsivad aga laulud selgeks õppida ja siis neid laulma koguneda? Tänud kõigile, kes on seda vaevaks võtnud, või kel vähemalt pole õnnestunud koolikooribussist, -rongist või -hobuveokist kõrvale hiilida!

Pasunapoisi vabaajaflirt rändom trummitüdrukuga

... Kui seansi lõppedes tuled taas põlema pandi, selgus ka esialgse ebalustunde põhjus. Olin nimelt saalis kõige noorem, tõenäoliselt ka ainus, kes polnud juubelilaulupeost isiklikult osa võtnud. Mis siis ikka, vast laulan mõnel järgmisel!

VAATA LISAKS: