"Päevad, mis ajasid segadusse" (Kinosaurus Film 2016)
Because the music that they constantly play
It says nothing to me about my life
It says nothing to me about my life
— The Smiths, "Panic" (1988)Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnast tasub alati läbi astuda. Isegi siis, kui pole tulnud ootamatut mõtet veeta õhtut ansambel "Apelsini" kogutud teoste seltsis või soovi jahtida mõnd varajast Marju Kuudi sõul-pärlit 20 aastat tagasi ilmunud väikesetiraažiliselt CD'lt. Samas osakonnas leidub nimelt ka täiesti kasutuskõlblik riiul "Eesti filmid", mis pakub ainuüksi põgusal vaatlemisel rohkelt ainet mõtiskluseks.
Pilk uitab mööda DVD-selgasid: "Maastik mitme kuuga". "Nuga" "Kertu". "Stiilipidu." "Surnuaiavahi tütar". "Kuhu põgenevad hinged", "Kinnunen", "Kirsitubakas" ja hei! – lõpuks muidugi ka vana hea "Kuld-fucking-rannake", kui loetleda vaid 21. sajandi pealkirju. Filmid, mis said tehtud, esilinastatud, kinos ja teles jooksutatud, kuid mis läksid sama ootamatult, kui tulid, filmihuviliste hinge jälgi jätmata.
Ja siis need teised, mille kujuteldav "treiler" hakkab igaühe peas mängima juba ainuüksi pealkirja lugedes!
VAZid BMWdeks sirgumas
Eesti film on keeruline žanr ja kahtlemata omamoodi nähtus, nagu eesti kultuur üldse. Kohaspetsiifiline. Keelepõhine. Isikukeskne, seda enam, et eesti keele rääkijaid pole kunagi olnud rohkem, kui miljon mõnisadatuhat. See kõik seab eesti filmitegija üksjagu täbarasse olukorda, kus püüe kuitahes hästi üldinimlikku, üldmeelelahutavat või üldigavikulist adresseerida osutub kodumaise kinokülastaja jaoks juba eos ebapiisavaks. Oh, need miljon mõnisadatuhat, need tahavad ju ennekõike endast kuulda ja näha saada...
Mistõttu võibki eesti filmid südamerahus jagada kolmeks:
- õnnestunud filmid olulisel teemal
- õnnestunud filmid ebaolulisel teemal ja
- ebaõnnestunud filmid ebaolulisel teemal
Triin Ruumeti "Päevad, mis ajasid segadusse" on kahtlemata õnnestunud film olulisel teemal, milleks on teatavasti ajatu küsimus "mida kuradit oma eluga peale hakata?". Elu mõtte otsingute kulg 1990ndate lõpu alevimaastikel lisab teise, sama tähtsa asjaolu: see kõnetab suurt osa vaatajatest, pakub võimalust mõttestada kümnendit ja mõnda, mida sellest meelde jäänud.
"Mina ei tea."
Küllap võimaldab ka pisut lohutust kõigile neile, kelle noorepõlve passi- ja minapilt hirmuäratavalt sarnane kõlupeast protagonistile Allarile (tunnuslause: "Mina ei tea, raisk!"). Veel pisut pingutust ning võibki end veenda, et mitte millestki mitte millegi teadmisel võis leiduda ka oma poeetiline pool!
Kuna filmitegu on kallis, peaks lõpptulemuses alati leiduma põhjendus, miks uuemaailmaloomet just tingimata kaameraga ette võeti – selle asemel, et samal teemal kirjutada, maalida või tantsida. Ei saa siingi miskit ette heita: Ruumeti lendav režiitsirkus haaras minul, väiksel kinovaatajal, natist ning pakkus hoogsat karussellisõitu 1990ndatesse, kust lootsin alatiseks pääsnud olevat. (Karussellisõit kuhugi, olgu üle korratud, ongi täpselt see, mida ootan iga kord, kui oma p... kino punasesse plüüstooli vajutan).
Taaskäideldes üht varasemat blogipostitust:
... värviline Eestimaa suvi, tolmavad teed, paneelmajahoovi-kajaga pääsukeste piiritamine ja laste kilked, post-sovjetlikud barokkinterjöörid ja kõige hullemat sorti päkapikudisko!
Disko, oijah!
Kui "PMAS"-le üldse midagi ette heita, siis on see eesti popmuusika õõvalaekalt kaane kiskumine. Võib muidugi spekuleerida, et vaibakloppimisdivisjoni naasmine oligi vaid aja küsimus, kuid faktiks jääb, et kõik need Nancyd, Anacondad ja Caatrid olid loetud sekundid pärast "Päevade..." esilinastust kõlvulikult parketil tagasi. (Ja playlistis. Teen nimelt jõudumööda DJ-tegusid rangelt eesti muusikat mängivas rühmituses Raadio Kohila. Viimasel Ennu Rattal tantsis üks tüüp lava ees, telefoni suurelt toksitud neoonroosa sõna NANCY, senikaua, kuni ... ).
Proovides veel millegi kallal piriseda, siis – filmi konfliktsituatsioonides toimus ajastule kohatult liigvähe ja ebarämedat vägivalda. Õnneks oli "PMAS" režissöör nancykümnendatel piisavalt väike tüdruk, et alailma matsuvate rusikate, katkiste ninade, vere ja tati close uppide epitsentrisse mitte sattuda. Asjaolu, millest saab takkajärgi tunda küll ainult headmeelt.
Heameele- ja südamerõõmu-lainel jätkates: "Päevadest, mis ajasid segadusse" leiab peale arhetüüpse jõmmigalerii ka hulga väga ägedaid naistegelasi, kelledest tavatingimuses jätkuks poole tosina eesti filmi jaoks. Vaatkem Merlyn Uusküla kehastatud leopardimustrilist tüdruk-tornaadot Jaanat! Või jumalauta!-ma-tahan-et-mul-olnuks-selline-naabritüdruk Nelet Jaanika Arumi näidelduna! Või Klaudia Tiitsmaa juuratudengist femmefataalet Mariat, kellesarnaseid arvasin ammu Eesti Filmi Punase Raamatu väljasurnud liikide peatükki kuuluvat.
Lõpuks ometi üks režissöör, kes oma kangelannadele peale niisama kaadris ilulemise ka miskit muud tegevust annab: möllu ja madinat, kihkusid ja kihutamist, seduktsiooni ja sõnasõda, pilke ja nooli (thanks again, Nancy).
LINGID, MIS AJASID SEGADUSSE:
- Filmi "kodukas"
- Ruus, Virve; Ruus, Jaan. "Päevad, mis ajasid segadusse": Õigus loota või mitte loota (EE, 16.04.2016)
- Filmi sissekanne efis.ee's