reede, 13. jaanuar 2023

Teel (Tallinnfilm, 1977)

linnalähedane rong
mu kohalik hong-kong
mu karjamaa
mu kodu
mu salong
— Paul-Eerik Rummo

Ennäe, taas õnnestub maha kriipsutada üks pealkiri rubriigist "Tahan-näha-filmid"!


Valeria Andersoni lüüriline, varjatud kaameraga üles võetud vaatlusdokk "Teel" on omamoodi 1970ndate versiooniks üheksa aastat varem valminud kodumaiste piilufilmide klassikust "511 paremat fotot Marsist". Kui teile "511..." meeldis, siis ei maksa kaua kõhelda ning õigesti teete, kui siitsamast, poole lause pealt, Arkaadrisse vaatama tõttate! (Lihtsalt tulge pärast tagasi, et edasi lugeda, onju?)

Kuna mäletasin vaid tegevuspaika (linnalähirong) ja katkendit Alendri lauldud refräänist ("vabadus ja vangikong"), siis ei teadnud ma hulk aega selle filmi pealkirjagi. "Tahan-näha-filmide" blokis hulpis lihtsalt lühilauseline kokkuvõte millestki, mida mäletasin end lapsena televisioonist näinud olevat. Õnneks luges seda blogi kunagine naabritüdruk Raplast, kellest oli vahepeal saanud kunstiteadlane ja kuraator suures muuseumis ning kes väheüllatuslikult teadis rohkem kui mina ka eesti filmidest. Ah et "Teel"!

Eduard Ole. Reisijad. 1929. Eesti Kunstimuuseum

Raudtee- ja ühistransport on siinmail loomingut inspireerinud ennegi, millest Eduard Ole "Reisijad" on ehk tuntuim näide. (Andersoni filmi tööpealkiri oli sarnane: "Rongisõitjad"). Mõlemad käsitavad üht ja sedasama rauget olevikulist tardumust, milles oleme sunnitud üheskoos viibima, soovides ümber paikneda jaamast A jaama B. Ent kui Ole sai toetuda varasematele visanditele, kasutada modellidena oma tuttavaid ja ka muidu ateljees mõnusasti aega viita, siis dokkfilmija fookus, säri ja kaader pidid paigas olema hetkel, mida jäädvustati. Jääb vaid kujutleda-imestada, missugust maskeraadi, aga ka akrobaatilist osavust nõudis kõigi nende tundlike reisijaportreede kinni püüdmine liikuvas rongivagunis! 

Poeesiat mindi otsima ja nagu igaüks veenduda võib, siis seda ka leiti. Mida kaamera veel nägi? Kuuekümnendate aastate üldine kohviku-šikk on kadunud, see pole siin nagunii mõni «Pärl» ega «Pegasus». Eriti just meesreisijate soenguis ja revääridel valitseb post-glamuurne minnalaskmismeeleolu, ning missugust pentsikut pagasit näeme rööbastele kaasa võetavat! Elegantne daam rattarehvidega; pisut vähem elegantne daam pesumasinaga «Rīga»; härra surnuaia-ristiga; mamsel kartongist karbikesega – mille augulisest kaanest sirutub siutsuvaid nokkasid!

Ootamatut äratundmisrõõmu jagub. Võin kinnitada, et rongiaknast mööda vilksatav metsik võilillepõld on oma ajale iseloomulik suvemaastik. 1970ndate lõpu Eesti ühiskondlikult kasutatav asularuum oligi sageli selline mõnusalt metsistuv looduslik eikellegimaa, mille iginiitmata rohtu kadusid vaevata poisikesed, hulkuvad kassid-koerad ja kilisevat kandamit tassivad flanellpluusides onklid. Vikatid, niidukid ja hekikäärid tegutsesid siis pigem privaatsfääris: aedlinnade hoovides ja eramute roheaedades.


Üks asjaolu eristab kõnealust rongi-dokki Andres Söödi "Marsi"-filmist veel: see, mida me kuuleme. Kui viimatinimetatus virutati heliribale (loomulikult Lennonilt, McCartneylt ja nende kahelt sõbralt luba küsimata) biitlite "Day in the life" ja Chuck Berry "Rock and roll music", siis võis sellist valikut kahtlemata omas ajas moodsaks pidada, kuid ei enamat. 

Valeria Andersoni lähenemine oma filmi heliküljele oli palju nõtkem ja ettekavatsetum. Lisaks oskuslikule järelhelindusele (traktor põllul; tibud karbis jne.) kuuleme rongikaemuse taustal spetsiaalselt filmi jaoks tellitud muusikat – Tõnu Naissoolt, Paul-Eerik Rummo sõnadele, Urmas Alenderi esituses.

Kirjavahetusest helilooja Tõnu Naissooga: "Ma arvan, et mõte Urmas Alenderit kasutada tuli režissöörilt. Alender oli siis ju populaarne laulja ja ilmselt sümpatiseeris talle ka tema laulmismaneer, kui ta üksinda esines. Ma ei olnud varem Alendriga ühenduses olnud, mäletan, et viisin noodi talle koju. Olin üllatunud, et ta oli üldse nõus minuga koostööd tegema, kuna mind peeti ikka rohkem jazzmuusikuks."

Keda minu ässitused siiani pole käima tõmmata suutnud, siis minge ja kuulake – kõik see, millest "Alents" laulab, on omamoodi värske ja päevakajaline nüüdki, mitte-puust-istmetega oranžide kiirrongide päevil. 

Tõdõttõdõtt! Tõdõttõdõtt!
 

Vaata lisa:

Kommentaare ei ole: