"Kolmnurk" (Tallinnfilm, 1982)
Eelnevalt kirjeldatud autogrammi-episood tuletas meelde ühe varasema juhtumi, kus eestifilmid.blogspot.commi toimetaja (siis ca. 8-aastane Rapla jõnglane) ühest, khm, Võidu väljaku galeriist möödudes emalt kuulis, et "näe, seal on su iidol, mine ja küsi autogrammi!".
Toimetaja osutunud sel korral siiski liialt häbelikuks ning signatuurid jäänud signeerimata.
Toonane aukartus pole kuigivõrd imekspandav, sest heledalt valgustatud galeriis patseerinud lüheldast kasvu teksatagis tüüp oli kõige coolim mees Eesti NSV-s: animaator ja karikaturist Priit Pärn. Geenius, kelle käekiri oli mind juhatanud päästva salaukseni pooleteistmõõtmelisest, onude-tädide poolt koloniseeritud pärismaalimast; guru, kes suutis pooletoobisele provintsinagale selgitada loomise- ja väljamõtlemisrõõmu rohkem, kui ükski selleks volitatud “päris täiskasvanutest”; eeskuju, kelle pärast sai kulutatud tosinate kaupa (rohelisi!) pastapliiatseid ning virnade viisi joonistusplokke!
Raske on täpselt sõnastada, miks “Kawasaki” mootorratast maa sisse lükkavad eit, taat, lapselaps, kass ja koer (või heinamaal kasvavad elektroonikaskeemid, ettevaatamatult silmapiirile astuv kauboi, "SOLK & CO" kirjaga kanalisatsiooniluuk või kirjatähe-mustriline jänes) mulle maagilisteks ning köitvateks osutusid. Tõenäoliselt teatasid nad lihtsalt vabadusest — vabadusest tsiteerida, mässata, sämplida, oma reegleid kehtestada, välja mõtelda ning valmis teha. Kohe.
Pärna multifilmidest tempokaimat kaverdamis- ning kollaažipillerkaari pakub Juhan Kunderi muinasjutul "Ahjualune" põhinev "Kolmnurk". Harva, kui mõne eesti filmi intriigi saab üheainsa jõulise ning naljaka lausega kokku võtta, aga — hihi, hõhõhõ! — sõnastagem: "Rutiiniks soikunud Viktori ja Julia abiellu sekkub elektripliidi alt ilmuv, mehhiklase-välimusega ablas pleiboi Eduard". (Heh-heh!)
Agraarsest tondiloost linnalikuks ménage à trois'ks kohandunud hoogne melodraama mõjub praegu isegi tänapäevasemalt kui esilinastumise ajal (1982). Neliteist aastat enne Stockmanni kaubamaja avamist valminud multifilmis laiuvad külluslikud kulinaaria- ning toidumäed (mis Julia nobedate sõrmede all maitsvateks roogadeks valmivad) on vahepeal saanud meie argipäevasteks selverimaastikeks, ent mõjusid liiduvabariigi toidulettidel haigutanud tegelikkuse kontekstis iseäranis julma provokatsioonina, mistõttu otsustaja-onud "Kolmnurka" nõukogude ekraanidel väga näidata ei tahtnud. (Toomas Kall on irvitanud, et "Pärna peetakse ekslikult ühiskonnakriitiliseks autoriks, tegelikult räägivad eranditult kõik tema filmid hoopiski toidust".)
Joon, mis tegelasi graafiliselt loob, on priitpärnalikult muretu. Nn. korralikult joonistatud asendite vahelt leiab ka täiesti robustse visandlikkusega vormistatud üleminekuid. Sellele vaatamata leiab "Kolmnurgast" ühe eesti filmi meeldejäävaima naispeaosatäitmise. Joonis-Julia on ebainimlikult täiuslik kombinatsioon: ahvatleva büstiga meelas blond andestav siresäärne seksikas gurmeevirtuoos:
Nagu päris-elus sageli juhtub, sekundeerib Juliale filmis ka paar ideaalselt sobivat, väärilist meespartnerit: a) ahelsuitsetav ilmetu jorss Viktor ning b) pidurdamatu libiidoga õgardlik latiinopäss Eduard. Neil kõigil on üksteist justkui ka vaja (vt. nukker "perepilt", filmi tempot oskuslikult liigendava jalgpall-läbi-aknaklaasi episoodi lõpus), kui mitte millekski muuks, siis vitamiiniks rutiini vastu.
Multikasse on kollaažilikult põimitud välismaa ajakirjadest lõigatud silmi, suid, pakendeid ning nägusid (korraks vilksab isegi Marcello Mastroianni peanupp!), ja see kõik on põrgulikult cool. Plangul, millest kohvrite ning tärkava habemetüükaga Viktor mööda kosseredab, ripuvad näited idaeuroopa plakatikunstist. Puändina näidatakse ahjualuse Eduardi päriskodu, kuhu pettunud päka-gigolo pärast luhtunud romanssi siirdub — groteskselt slaavipärast korterit Šiškini "Kolme karu" ning iseloomulikku make-uppi kandva korpulentse daamiga, kes reageerib nimele "Veronika".
Vaata lisaks:
- Vaata filmi Arkaadrist
- ”Joone vägi". Eesti Ekspress, 25.04.2010