Reede, 27. aprill 2012

"Viimne reliikvia" (Tallinnfilm, 1969)

Soixante neuf / année erotique!

— Jane Birkin, 1969
Kui 1940-50ndatel tähendas eesti kino eelkõige seda, et rohkem ja vähem võimekad spetsialistid Len-, Mos- jne.-filmist (à la Herbert Rappaport, korraks astus läbi isegi Lev Kulešov!) said siinmail üksteise võidu laia lehte mängida, siis aastaks 1969 oli pilt hoopis teine. Eesti kino oli eneseteadlik, haritud ning löögivalmis. Terve kümnendi olid saanud kõigi nende järjest paremate mustvalgete mängufilmide tegemisel kätt harjutada Moskva GITISes koolitunud noored Tallinnfilmi kinomehed ning -naised, tõeline blockbuster oli ilmselgelt ainult aja ning vormistamise küsimus. ("Reliikviaga" sama aastanumbrit jagab teinegi kohaliku kino suursaavutus: mustvalge B-filmina planeeritud üllatusmenuk "Kevade").

Üllataval kombel tundus aga Tallinnfilmi hiilgeaastail puudu olevat eesti filminäitlejatest. Arvukalt saadaolevad suurepärased eesti teatrinäitlejad — üksikute hiilgavate eranditega — lihtsalt miskipärast justkui ei sobinud kaamera ette. Sestap leiab 1960ndate teise poole šefimates eesti filmides ("Tütarlaps mustas", "Pimedad aknad", "Hullumeelsus" jt) kandvamaid osi täitmas hoopiski "võõrleegionäre" erinevatest NSV'dest, sekka ka täiesti mittenäitlejaid ja modelle.

Tallinnfilmi fotoalbumist "Cherchez la Agnes"

Nii saabki kõigi eestlaste lemmikfilmis "Viimne reliikvia" nimetada poolt tosinat ukrania, läti ning vene näitlejat, enne kui järg riivatut nunna Ursulat kehastava Eve Kivini jõuab. Võibolla polnudki asi kaameratõrksates eesti näitlejates, Tallinnfilmi produktsioonivõimekus oli lihtsalt sedavõrd professionaalse tasemeni arenenud, et võis sobivate osatäitjate otsingul muretult kogu N-Liidu ulatuses ringi tuuseldada.

Vaatasin just "Viimne reliikvia" üle, taastatud pildi ja heliga suurepäraselt (ja üsna kallilt!) DVD'lt. Pärast kõiki neid kordusvaatamisi seitsme-, kaheksa-, üheksakümnendatel ja nullindatel! Igale eesti jopakollale pealuusse triigitud one-linereid ja dialoogikatkeid kuuldes! ... leidsin end ometi vahvasti filmile kaasa elavat.

Munk Johannes, Ivo ja tundmatu vedelik. Schenkenbergi
osas hobuselt veel mahakukkumata Juozas Budraitis.

Kui sisukad ja kandvad on "Reliikvia" stseenid! Kui rikas on iga üksikkaader! Missugune-suurepärane-värv röövlipealik Ivoga tšättiva munk Johannese klaaskolvis; hubisevad küünlad konte täistuubitud salakäikudes; leekide vahel veiklev raud keerleval käiakivil. Minu lemmikstseeniks on mõistagi üks peaaegu minutipikkune long take filmi algupoolel, mille jooksul Jüri Garšneki kaamera rullib vaatajate ette kadestusväärselt orgiahõngulise pärastlõuna mässajate laagris.

Filmimuusika, oo jah. 22-aastane Peeter Tooma esitamas Paul-Eerik Rummo seatud sõnu isa-ja-poeg-Naissoo vesternlike meloodiamotiivide saatel. Suurepäraseid laule vabadusest — mingil erilisel lüürilisel sagedusel, mida kuulsid selgesti küll kõik eesti filmivaatajad, aga umbkeelsed tsensori-onud hoopiski mitte. (Aga hei, nimetage parem mõni hea eesti film *ilma* hea heliribata?)

Kaader stseenist, mis tõi 1971. aastal kinodesse kümneid miljoneid
erutusest võbisevaid nõukogude karvamütse.

Leidub teisigi haruldasi asjaolusid, uurigem toimuvat lähemalt. Filmi peategelasteks on atraktiivsed, heas füüsilises vormis mees ja naine, kes kohtuvad ning armuvad. Pole mõtet rõhutada, millisel sümpaatsel ja pealetükkimatul moel on Agnese ja Gabrieli love story areng filmis esitatud, vaid — kui paljudes eesti filmides midagi säärast üldse juhtub? Miks köidab eesti kinoloovikuid vemmeldava vere, hästilõhnava noore naha, close-up suudluste ning hormoonpillerkaari asemel pigem äng ja untergang, hammaste kiristamine, vaimsed häired ning hüsteeria ...?

Õhtu jõuab, päev veereb,
Otsi endal' uus reliikvia!

Vaadake(, teie hobused põlevad):