Neljapäev, 25. september 2008

"Agulis" (EDG stuudio, 2001)

Paneelmaja-ängi-erist kiire kõrvalehüpe ajaloolistesse puitasumitesse!

Ühel varasügisesel lõunatunnil sõnumdas eestifilmid.blogspot.commi toimetusele sisekujundaja Maris, kes nõudis Kalamajas, Kopli tn. 11 juba mõnda aega tegutsenud kohviku avamispeo tarvis paslikku omamaist filmiprogrammi.

Mõistagi oli säärasest pakkumisest võimatu keelduda.
Juba ainuüksi fakti pärast, et Kalamajja on üle 60 aasta taas tekkinud koht, kus saab hommikul kella 8-st värske ajalehe kõrvale korralikku kohvi luristada ja pirukit süüa — ilma, et oleksid sunnitud osa saama mõne juhusliku ässhõuli joomingujärgsest kehakeemiast liiga valju popza saatel.

Kohvik, niisiis, ja Kalamaja.
Esimesega on lihtne: Andres Söödi 1968. aastal kohvikutes "Pärl", "Moskva" jm. üles võetud candid-dokkar "511 paremat fotot Marsist" on lihtsalt liiga möödapääsmatult hea, et selle peale mitte tulla. Samuti, olles kuulnud kohvila omanikeringi kuuluvat üht osatäitjat vastuolulises Inturisti-ümberriietuskomöödias "Don Juan Tallinnas" (1971), on selge, et see on kindlasti see.


"Eestifilmid" esitles: Marsi-film ühel hoovikino linadest.

Ent milliseid filme on siinmail tehtud Kalamajast? Põhja-Tallinnast? Äärelinnast-agulist üldse?

Tuletasin meelde ja guugeldasin nagu jaksasin, aga paistab sedamoodi, et 20. sajandil siinkandis kahjuks antud teemadele filmilinti ei kulutatud, parandage mind, kui eksin! (Iseloomulik, et kultuslik tsitaadivaramu "Kuulsuse narrid", mille meeldejäävalt varblasehäälsed agulistseenid on filmitud Haapsalus, polnud ju isegi mitte telefilm, vaid -lavastus).

Nõnda leiabki esimesed kolm filmi millenniumivahetuselt, parimal neist autoriks põhjatallinlane Õnne Luha, ning pealkirjaks — oh seda üllatust nüüd! — "Agulis".

Üks, mida tolle filmi juures kohe rõõmuga märkad, on autori täielik distantsipuudus kujutatavast. Ei mingit vaese-mehe-matitalvikut ega autoga kohalesõitnud kesklinlase patroniseerivat võltsromantikat. Kaamerat hoiab ja kaadreid valib ehtne insaider!


Tõde plangult, kloon-eided trotuaarilt.

Režissöör Luha näitab meile asukohti, inimesi ja detaile, mille märkamiseks pead ise neist iga päev mööda/läbi jalutama. Vähe sellest siis, et näitab! Autor on hea seisnud, et vaataja ka aguli helilisest küljest osa saaks: harilikult üsna kahvatupoolseks jäävat kaameraheli on "Agulis" käepäraste vahenditega kuuldavamaks-elavamaks turgutama kaasatud toonase "TPÜ filmi ja video õppetooli helirežii tudengid".

Tulemus on ühtaegu lustakas ja groteskne (minu personaalsed lemmikud: tasane kellukesehelin lumikellukesi hoidva eidekese ilmudes; üllatunud kassinägu pitskardindatud aknal, taustaks Toomas Lassmanni "telenovela" hääl ).


Fantastiline kaader papliõie-tolmuga ning 1970ndatelik Tallinnfilmi-moment. Režissööri fotograafiharidus on ilmselgelt täie ette läinud.

Kuna elasin oma esimesed 12 aastat ise kõige hullemat sorti agulis — Rapla "eeslinnas" nimega Veneküla, siis oli antud filmi näol tegemist üsna mõjusa déjà vu-tripiga. (Veneküla oli nagu omamoodi Rapla Supilinn, Kalamaja või Kopli. Nn. korralikud lapsed uutest paneelmajadest sõitsid vahel oma ilusate jalgratastega Piiri tänavale, et retooriliselt küsida "Mis te e l a t e g i siin vää?").

Soome päritolu rohelised, kollased ja punased barakid, mis algselt mõeldud vene ohvitseridele ja nende prouadele, olid 1970ndate lõpuks üksjagu amortiseerunud, ohvitseride ja nende kombinee-on-õhtukleit-kaaslannade asemel asustasid värvilisi elamiskuute ammugi igatmasti nõukogude indied ja outcastid: joodikud, vanaeided, kassid, kultuuritöötajad, "vallasemad", Led Zeppelini kuulavad mässumeelsed veoautojuhid, hullud leiutajad ja terve kari lapsi.

Kas ma peaksin lisama, et seal oli lõbus?


* * *
P.s. Viimasel ajal on Põhja-Tallinnas siiski agaralt filme teha vihutud. "Sügisballis" nähtud õmblustsehh, palun väga, asub endises "Rauaniidi" õmblusvabrikus Põhja pst. 7; "Magnuse" tegevuse jooksul tuigutakse kaameraga endise kino "Diana" ("Lembitu") katusel ning Vana-Kalamaja kaugemas otsas. Eriti naljakas oli aga näha vastlinastunud nn. noortefilmi "Mina olin siin" võttegruppi rähklemas Erika/Kopli ristmikul asuva hiinaka ees, mis on küll üks rahumeelsemaid kohti terves linnas.


VÄIKESED PUUST LINGID:

Esmaspäev, 22. september 2008

"Sügisball" (Homeless Bob Production, 2007)

"Tulevik on ammu pärale jõudnud.
Seda pole lihtsalt võrdselt laiali jagatud".

— William Gibson, "Gernsbacki Continuum".

Enne ”Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil. Õigem on ehk öelda: enne Mati Undi ”Sügisballi” olid Mustamäe ja Õismäe küll täiesti olemas, sinna himustati vene ajal korterit, seal elasid tuhanded inimesed, kuid need olid nähtamatud kohad ja nähtamatud inimesed. Nähtamatuteks jäid nad seni, kuni ”Sügisball” oli kirjutamata.

— Viivi Luik, Keel ja Kirjandus 10/2005



"Sügisballi" kohta on kirjutatud rohkem artikleid, arvamusi ja arvustusi, kui kõigi teiste 2000ndate eesti filmide kohta kokku. Tuleb tunnistada, et on ka põhjust (sisukaima neist "Lasnamäe metamorfoosid" leiab filmi DVD vahelt, autoriks Jan Kaus).

Paneelmaja-ängi-eri nurgast vaadatuna leiab "Sügisballist" üksjagu tuttavat kraami: nii ringhoovilikult kidakeelset dialoogi kui kõmisevat ma-pole-turist-ma-elan-siin-pateetikat.

Pean tunnistama, et mina kui vaataja virgusin alles kusagil poole filmi paiku, tõenäoliselt stseenis, kus Rain "vaese-mehe-serge-gainsbourg" Tolki kehastatud Mati teatab keskealisele krõõbile ööklubis MIRAAŽ: "Te olete kaunis, jumalanna!"



Ja ometi paistab väga sedamoodi, et "Sügisballis" luuakse midagi, mida meiekeelses kinos "varem olemas polnud".

"Need majad ei suuda minevikku kuigi kaua kinni hoida," ütleb filmis Mati oma tagasitulnud pruudile lõputiitrite eel. "Võibolla sellepärast, et nad on tuleviku peale mõeldes ehitatud".

Eks olnud, Tallinna paneelmaja-asumite rajamisel arvestati nende elueana ca. 25 aastat, tegemist oli vaid kõigi mugavustega vahepeatusega, teel mineviku kitsikusest helgesse tulevikku? Sellise peagi pool sajandit kestnud oleviku kummastavat kestvust rõhutab ka filmis kasutatud stiilisämplite segapuder — ahistavad 1970ndate restorani-interjöörid kohtamas moodsaid Schüco pakettaknad; vastse ostumarketi taevavalgus vaheldumas "villu järmuti kujundatud" valgusreklaamiga MIRAAŽ ööklubi seinal.



"Sügisball" on tähtis, kuna ta räägib neile, kes kuulata-vaadata viitsivad, olevikust ja selle ajaloost. Paneelmaja-keskkond (ja -aeg) pole "Sügisballis" enam fikseeritud paratamatus, force majeure, objekt, vaid lihtsalt üks kõrvalosatäitja, oma ajaloo ja psüühega. Miski, millesse ei pea enam lugu jutustades klammerduma, vaid mida võid rahuliku, kõrvalseisja pilguga silmitseda.

Äkki see ongi see, mis siin nähtavaks muudeti, ja mida eesti filmis varem polnud olnud?

EKSTRA: