esmaspäev, 9. märts 2009

"Tühirand" (Kuukulgur Film, 2006)

Don't know what i want but i know how to get it

— Johnny Rotten

 

Kui olin umbes 20, polnud mul vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Aega oli lihtsalt nii mõttetult palju, mistõttu jõlkusin mööda Eestit, sõitsin jalgrattaga pikki vahemaid, hääletasin sinna-ja-tagasi, lugesin palju raamatuid. Säärasel moel prepareeritult kohtusin ühel hetkel Mati Undi teostega, mille minategelastega oli ootamatult kerge sinapeale saada.

Olen "Tühiranna" DVD-d nüüd mitu korda vaadanud ja pean tunnistama, et see film meeldib mulle rohkem, kui "Sügisball" (milles jätkab ühe osalisena tegevust "Tühiranna" peategelane, düsfunktsionaalne eesti kirjanik Mati). "Sügisball", seda juba stsenaariumi aluseks oleva romaani ülesehituse tõttu, kipub minusuguse keskendumisvaeguri jaoks filmina liialt laiali hargnema. "Tühirannas", seevastu, seisab kogu story väga meisterlikult koos; film haarab sind, see tirib sind koos osalistega kaasa — läbi jahedate merelainete, üle leige rannaliiva, läbi metsa, heinaküüni ning lõpuks lennujaama peldikuakna — märkamatult, kuid kindlalt.

See on kindlasti üks neist asjadest, mida ma tahan, et minuga filmi vaadates juhtuks.




Eduard: "WTF?!?!"

"Tühiranna" tegevus toimub (nii raamatus kui filmis) mereäärsetel maastikel. Kes vähegi eesti filme vaadanud, peaks nüüd ohtu haistma! Sest — mida hakkab "keskmine eesti filmimees" peale materjaliga, mille tegevus toimub suvel, õues, Eestis? Loomulikult joobub ta "imekaunist eestimaa loodusest" ja iseenda geniaalsusest, vuristades üles võtta kilomeetrite kaupa maalilisi üle-heinamaa-kraanavõtteid, fantastilisi päikeseloojangu-vaateid ning iiveldamaajavates kogustes "idülli" ja "romantikat", kuni on täiesti unustanud, mis filmi sai õigupoolest tegema tuldud.

"Tühirannas" nähtav maastik torkab silma sellega, et ta ei tüki peale, vaid on loomulik. Ma ei tea, kuidas filmitegijad suutsid "... kas minu kodumaa on nii ilus väää!?!?!?"-lõksu vältida, aga ma kahtlustan, et nad tegid seda meelega. Karged kodumaised õue-atmosfäärid on filmis vägagi tuntavalt olemas, kuid erinevad oma kujutusviisilt harjumuspärasest estploitationist sama palju, kui Maarja Jakobson erineb Maamees-otsib-naise-Üllest.




Kõigile neile, kes ei viitsi raamatuid lugeda, peavad Unti tüütuks neurootikuks või ei suuda taluda "surmava aeglusega kulgevaid liikumatus üldplaanis kaadreid" (näed, ma vist hakkan neid varsti armastama), võiksid "Tühiranda" vaadata kasvõi viiuldaja Eduardi (Taavi Eelmaa) pärast. (Kujuta ette sihukest siilipea, vuntside ja "Marati" trussikutega 1980ndate keskpaiga kultuuritõusikut, kes üritab su naist üle lüüa ega väsi hetkekski eneseimetlusest). Teist nii traagilist, naljakat ja ärritavat tüüpi annab eesti filmidest otsida!


"Mina lähen järgmisel suvel koos kellade orkestriga, suvetuurile!"

Siin ei magata:

esmaspäev, 2. märts 2009

"Täna öösel me ei maga" (Taska Productions, 2004)

Filmiblogide pidajatel on kaks põhilist kiusatust. Ei, kolm:

a) kirjutada liiga palju
b) armuda ära oma geniaalsetesse lausetesse
c) muutuda snoobiks elevandiluust tornis.

(Ja üldse on filmidest blogimine lihtsaim tee enda väidetava "intellektuaalsuse" tõestamiseks. Öööh, see on tõesti niiii talumatult kerge, umbes nagu filmivõtetel salaja "heade fotode" pildistamine: keegi teine on sinu eest vaeva näinud, ideid koondanud, midagi lõpuks valmis teinud ja võttegrupile maksnud. Iga amööbist keerulisem eluvorm on teatava koguse filmide vaatamise järel suuteline leidma rohkem või vähem ilmseid seoseid, noppima tihedast kinematograafilisest märgisüsteemist meelevaldseid metafoore, teostama "huvitavaid", ent küsitavaid kõrvutusi klassikaga).

Eesti filmidest kirjutamise juures on õnneks paar eelist: kuna nad on valdavalt eesti keeles, siis on sul võimalik a) saada aru, mis toimub, samuti b) ei teki tüütut kultuuritõlke-kahtlust (tunnistage, kõik kes te ummistate kord aastas PÖFFi saale, olles ühtäkki hullumiseni huvitatud kõigist neist uruguai psühhodraamadest, burjaadi-tseiloni-inuiti seisundifilmidest ja pseudo-1970ndate rootsi-iraani-kalifornia sexploitationist!) ehk küsimust "mida kuradit on minul selle kõigega pistmist".

Olles end äsjaloetletud argumentidega üles kütnud, söandan laskuda allmaailma, varjuderiiki, eesti kino Mariaani Süvikusse, et kohtuda tõenäoliselt ühe halvima eesti filmiga, mis eales tehtud.

Ettevaatust! "Täna öösel me ei maga" vaatamise kogemus võib sundida sind ümber hindama oma seniseid seisukohti eesti filmi asjus! Ootamatult võib selguda, et ... "Hundiseaduse aegu" on jummala hea ajaloofilm! Et "Kuldrannake" on põnevust pakkuv psühhothriller! "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" on ... naljakas! "Varastati Vana Toomas" — tasemel muusikafilm! Isegi Taska Productionsi eelnev eepos — "Nimed marmortahvlil" — paistab TÖMEM kõrval täiesti tasemel saavutusena (nagu tõenäoliselt ka selle porno-cover Aivar Palumäelt, "Imeb marmorvahvlit". Olgugi, et seda šedöövrit pole minu silmad — õnneks — veel näha saanud).

Ühesõnaga: Jeeriku pasunad hüüdku, EFSA ühendkoor laulgu, Simmaniduo ja Metallica ühel laval koos Londoni Filharmoonikutega! "Täna öösel me ei maga"!


Peter Franzén meets Tiina Pargi Soft

... stsenaarium, dialoogid ja režii on tõepoolest kohutavad. Krimifilmina on TÖMEM viletsam ja puisem, kui keskmise "Ohtliku lennu" või "Kelgukoerte" mistahes episood; "seisundifilmina" kvalifitseerumist takistab külateatri tasemel lavastajatöö.

Ometi leiab kiuslik vaataja filmist ka mõndagi tähelepanuväärset. Vaateid öisele Tallinnale, näiteks, mis paistavad läbi ungarlasest operaatori kaamera usutavalt sumedad! Samuti on filmis üsna täpselt markeeritud komplekt ihaldusväärseid Hea Uue Eesti Elu atribuute anno 2004: hiigelsuur korter vanalinnas; lahmakas BMW; heledad D&G teksased valendamas igaveses suveöös.

Rööök! Viimatinimetatu tuletab kohe jälle meelde Priit Võigemasti kehastatud hägusa linnaludri ning seejärel lõputuna tunduvad hetked laulva (LAULVA!) Carmen Kassi seltsis — hirm ja õõv, täitke mind!



Ühes kahtlase "taktikalise vormivõtte" maaletoomise osas suutis TÖMEM olla ka esirinnas. Seda mitte mingis ülekantud tähenduses, mõistagi. Kannatuste rajal, teel lõputiitrite poole, välgutataksegi (diskreetse läbi-võre-võtte abil) vaataja silme ees kuulsaima eesti modelli rinnapartiid.

No tõesti, kohustusliku Kassi-paljastuse ärajätmine olekski olnud selle filmi viimane šanss üllatamiseks, nüüd aga defineerisid Super-Taskad hoopiski "tinast päästerõnga" paljude järgnevate "nalja-" ("JULT": prl. Pohla!) ja "noorte-" ("Mina olin siin", prl. Kõre - ei jõua ära oodata!) -filmimeeste jaoks: "Kui algsed parimad kavatsused on luhtunud, serveeri (mees*)vaataja lohutuseks mõni lahtirõivastatud eesti meedia/kultuurikangelanna".



* "Sügisballis" peeti siiski meeles ka nais-auditooriumi, kus kõigi teatrihuviliste eesti kontorineidude rõõmuks kõigub kaadrist läbi tuntud kultuuriheerose vinnastatet armusau**!

** Kuhu me oleme jõudnud? Algne plaan oli lihtsalt eesti filmidest kirjutada. (Toim. märkus)

Öööööörgh, roarrrr, korrr!