reede, 13. jaanuar 2023

Teel (Tallinnfilm, 1977)

linnalähedane rong
mu kohalik hong-kong
mu karjamaa
mu kodu
mu salong
— Paul-Eerik Rummo

Ennäe, taas õnnestub maha kriipsutada üks pealkiri rubriigist "Tahan-näha-filmid"!


Valeria Andersoni lüüriline, varjatud kaameraga üles võetud vaatlusdokk "Teel" on omamoodi 1970ndate versiooniks üheksa aastat varem valminud kodumaiste piilufilmide klassikust "511 paremat fotot Marsist". Kui teile "511..." meeldis, siis ei maksa kaua kõhelda ning õigesti teete, kui siitsamast, poole lause pealt, Arkaadrisse vaatama tõttate! (Lihtsalt tulge pärast tagasi, et edasi lugeda, onju?)

Kuna mäletasin vaid tegevuspaika (linnalähirong) ja katkendit Alendri lauldud refräänist ("vabadus ja vangikong"), siis ei teadnud ma hulk aega selle filmi pealkirjagi. "Tahan-näha-filmide" blokis hulpis lihtsalt lühilauseline kokkuvõte millestki, mida mäletasin end lapsena televisioonist näinud olevat. Õnneks luges seda blogi kunagine naabritüdruk Raplast, kellest oli vahepeal saanud kunstiteadlane ja kuraator suures muuseumis ning kes väheüllatuslikult teadis rohkem kui mina ka eesti filmidest. Ah et "Teel"!

Eduard Ole. Reisijad. 1929. Eesti Kunstimuuseum

Raudtee- ja ühistransport on siinmail loomingut inspireerinud ennegi, millest Eduard Ole "Reisijad" on ehk tuntuim näide. (Andersoni filmi tööpealkiri oli sarnane: "Rongisõitjad"). Mõlemad käsitavad üht ja sedasama rauget olevikulist tardumust, milles oleme sunnitud üheskoos viibima, soovides ümber paikneda jaamast A jaama B. Ent kui Ole sai toetuda varasematele visanditele, kasutada modellidena oma tuttavaid ja ka muidu ateljees mõnusasti aega viita, siis dokkfilmija fookus, säri ja kaader pidid paigas olema hetkel, mida jäädvustati. Jääb vaid kujutleda-imestada, missugust maskeraadi, aga ka akrobaatilist osavust nõudis kõigi nende tundlike reisijaportreede kinni püüdmine liikuvas rongivagunis! 

Poeesiat mindi otsima ja nagu igaüks veenduda võib, siis seda ka leiti. Mida kaamera veel nägi? Kuuekümnendate aastate üldine kohviku-šikk on kadunud, see pole siin nagunii mõni «Pärl» ega «Pegasus». Eriti just meesreisijate soenguis ja revääridel valitseb post-glamuurne minnalaskmismeeleolu, ning missugust pentsikut pagasit näeme rööbastele kaasa võetavat! Elegantne daam rattarehvidega; pisut vähem elegantne daam pesumasinaga «Rīga»; härra surnuaia-ristiga; mamsel kartongist karbikesega – mille augulisest kaanest sirutub siutsuvaid nokkasid!

1970ndate lõpu suvine Eesti on miski, mida minagi pisut mäletan. Nõnda võin kinnitada, et rongiaknast mööda vilksatav metsik võilillepõld märgib aega, mil ühiskasutatav asularuum oli sageli mõnusalt metsistuv looduslik eikellegimaa, kus vohavasse iginiitmata rohtu kadusid vaevata poisikesed, hulkuvad kassid-koerad ja kilisevat kandamit tassivad flanellpluusides onklid. Vikatid, niidukid ja hekikäärid tegutsesid noil päevil pigem privaatsfääris: aedlinnade hoovides ja eramute roheaedades.


Üks asjaolu eristab kõnealust rongi-dokki Andres Söödi "Marsi"-filmist veel: see, mida me kuuleme. Kui viimatinimetatus virutati heliribale (loomulikult Lennonilt, McCartneylt ja nende kahelt sõbralt luba küsimata) biitlite "Day in the life" ja Chuck Berry "Rock and roll music", siis võis sellist valikut kahtlemata omas ajas moodsaks pidada, kuid ei enamat. 

Valeria Andersoni lähenemine oma filmi heliküljele oli palju nõtkem ja ettekavatsetum. Lisaks oskuslikule järelhelindusele (traktor põllul; tibud karbis jne.) kuuleme rongikaemuse taustal spetsiaalselt filmi jaoks tellitud muusikat – Tõnu Naissoolt, Paul-Eerik Rummo sõnadele, Urmas Alenderi esituses.

Kirjavahetusest helilooja Tõnu Naissooga: "Ma arvan, et mõte Urmas Alenderit kasutada tuli režissöörilt. Alender oli siis ju populaarne laulja ja ilmselt sümpatiseeris talle ka tema laulmismaneer, kui ta üksinda esines. Ma ei olnud varem Alendriga ühenduses olnud, mäletan, et viisin noodi talle koju. Olin üllatunud, et ta oli üldse nõus minuga koostööd tegema, kuna mind peeti ikka rohkem jazzmuusikuks."

Keda minu ässitused siiani pole käima tõmmata suutnud, siis minge ja kuulake – kõik see, millest "Alents" laulab, on omamoodi värske ja päevakajaline nüüdki, mitte-puust-istmetega oranžide kiirrongide päevil. 

Tõdõttõdõtt! Tõdõttõdõtt!
 

Vaata lisa:

laupäev, 29. oktoober 2022

neljapäev, 18. juuni 2020

reede, 1. mai 2020

Filmi «Don Juan Tallinnas» muusika ilmus vinüülplaadil



Mäletate, mis häid sõnu sai omal ajal lausutud Arvo Kruusementi teise täispika filmi soundtracki kohta? Nüüd saab igaüks "Don Juani" filmimuusika headuses oma kõrvaga veenduda, sest "Eesti filmide" blogi sõber-ettevõte Raadio Kohila Records andis selle just välja vinüülplaadil!




Saadaval plaadipoodides Psühhoteek, Biit Me, Nailboard ja Tallinn Old Town Records

Plaadi vahelt leiab ka tutvustava voldiku, milles Filmiarhiivi juht, kunstiteadlane Eva Näripea ning siinse blogi valvetoimetaja üritavad (rohke arhiivimaterjali toel) jõuda arusaamisele, millest see film õigupoolest rääkis ning kuidas juhtus, et 21-aastase konservatooriumitudengi Olav Ehala esimene ülikoolisuvi täiega "Tallinnfilmi"-nahka läks.



Head kuulamist!

#ostaeestimuusikat

Helilooja Olav Ehala jutustab, kuidas tookord filmimuusika-tegu käis

kolmapäev, 8. jaanuar 2020

Kirjad Inglile (2011)

on elu kodumaine film
mida vaevalt kord ehk vaadatakse
aru saamata
– Vaiko Eplik, "Kaerahelbed"

Kes ei tahaks olla režissööriks millelegi tõeliselt kunstilisele?

Kombata kinematograafiakontinendi kontuure, viskuda kinnisilmi alateadvuse voogudesse,  ratsutada inspiratsioonidelfiinil, meisterdada metafoore ja möödaminnes tsiteerida ka mõnd "legendaarset" 1970ndate kariibi-mehhiko-burundi seisundifilmi!

Režissöör sulgeb silmad ning näeb juba vaimusilmas arvustuste pealkirju:
  • "Parim asi eesti filmis pärast "Hullumeelsust"!" 
  • "Parem kui Õunpuu viimane!"
  • "Meie ajastu peegel!"
Mõnikord ent kannavad tehtud valikud, olgu küll vaieldamatult kunstilised, vapra eesti filmimehe Olümpose asemel hoopis kurat teab kuhu. Kinematograafiakontinendi taga lihtsalt algas igavuse meri, alateadvuse vood olid läbitungimatult sogased ja inspiratsioonidelfiini olid ammuilma kinni püüdnud ja nahka pannud oma peresid elatada püüdvad kariibi-mehhiko-burundi kalurid.

Eesti režissöör pärast rahastamist ja enne võtteid

Vast on kõnekaim asjaolu, et umbkaudu 1150000 eurot maksma läinud filmi "Kirjad Inglile" (režissöör Sulev Keedus) kohta leiab internetist täpselt kaks arvustust. Esimene neist Olev Remsult ja teine Raadio 2 saatelt "Rahva oma kaitse". Kõik ülejäänud, kes filmi näinud, on siiani eelistanud diskreetselt vaikida. Süüvigem, miks.

Esimesed neli ja pool minutit filmist: Tõnu Oja kehastatud peategelane (nimega Juunas Jeremia Kirotaja – oh jummel, nomen est ikka täiega omen seekord, enam väheusutavamat ja diipi tegelasnime annab välja mõelda) tuiab pimeduses araabia poodide lähistel, imeb tindipliiatsit ja seletab kõigele sellele "huvitavale" peale lugedes, et tuleb Afganistani mägedest, kus sõdib Talibani ridades ja on lihtsalt korraks niiöelda koju käima tulnud. Mitte just kõige loogilisem konstruktsioon isegi pre-ISISe-aegses maailmas, aga oodake! Kohe käänab veel hullemaks!

Põmm! kargab tekiräbala alt välja poolpaljas Rain Simmul, maniakaalne pilk silmis nagu ""Hukkunud Alpinisti" hotellist" tuntud terrorist Hincuse nooremal vennal. Kuid veel enne, kui naisvaatajad saalis elavneda jõuavad, esitab nimetut poolpätti kehastav Simmul isegi eesti filmi kohta rekordiliselt puise tekstivalangu, milles vilksatavad märksõnad "munn", "tšello" ja "masturbeerima" ning ka kõige suuremale Linnateatri fännile hakkab kohale jõudma aimdus, et oldakse tunnistajaks millelegi tõeliselt erakordsele.

Erakordset leiab "Kirjadest Inglile" tõesti üksjagu. Värvist kooruvaid Maailma Kõige Postsovjetlikumaid Võttekohti, näiteks! Samuti erakordselt muutumatut murelikku kolhoosnikuilmet mööda nimetatud ahermaastikke tösserdava Kirotaja tindisel näol. (Ah jaa, nagu algusmonoloogist kuulsite, on tegemist kalestunud kõrbesõduriga, tapmisest tüdinenud tüübiga. Oja kehastatud mehikese habras-pelmeenjas kuju lubab säärases väites küll sügavalt kahelda, aga mida mina ka tean, eks?).


Kui enamasti lähevad ka kõige luidramad eesti filmid uuesti üle vaadates justkui paremaks, siis erakordsel kombel ei laiene see reegel "Kirjadele Inglile". Vastupidi, kordusvaatlus toob välja üha uut ja hämmastavat jampsi, mida esimese hooga ei märganudki.

Suits, tissid, puuder, voolikud, Ištari värav, naine akvaariumis, pasunakoor ja kisendav rase. Vähe on maailmas asju, mida siit filmist on välja jäetud!

Maakaart sellise groteskse kunst-rongiõnnetuseni jõudmiseks oli nähtavasti stsenaarium (autoriteks Sulev Keedus ja Madis Kõiv). Olgem ausad, stsenaariumitesse kirjutataksegi teinekord sisse "igasuguseid asju", mida vähegi empaatiavõimeline režissöör katsub enamasti enne kinolinale jõudmist millekski kinematograafiliselt veenvaks tõlkida. Seekord küll mitte! Peale eelpoolmainitud Simmuli-soolo karistatakse vaatajat veel mitme ebasuupärase, teaterlikult intoneeritud ja kahtlemata "otse raamatust" pärit tekstivalinguga, millest halvimat kuuleb Kirotaja ja Hildegard Vilt-nimelise naisosatäitja (Katariina Lauk – Keeduse film, kes siis veel?) vahel toimuva maailma kõige eestifilmilikuma seksistseeni jooksul.

Loomulikult on "Kirjad Inglile" ka metsikult naljakas! Sest kellele siis ei pakuks rõõmu
  • ... tennisereketiga debiilikut kehastav rahvuslik aare Roman Baskin, kelle ainsaks repliigiks jääb "Öäääääööööööäööäöö!!!" ning kes näeb Kirotaja antud päikseprillidega ("Mägedest leidsin. Ameerika prillid. Surnud snaiperi omad. NASA märgiga" – oi jummel küll, sellist ködi kuuleb seal veel lõputult) välja nagu varalahkunud Muammar Gaddafi;
  • ... kõik need arvukad, surmtõsised ja hoolikalt püstitatud "perfoomantsi kunsti" kohad, mis aina ette hoiatamata ilmuvad, kuid mille otstarvet filmis peale eelarveraha ärakulutamise võib mõistatama jäädagi, ühtlasi
  • ... kõik stseenid, kus kõlab ooperilaul ning kaadris kiigub kunstnik Billeneeve;
  • ... Mirtel Pohla tegelane Merily, kelle seljale on mingil põhjusel tätoveeritud "kümme käsku kiilkirjas" (tjah, huvitav oleks vanadelt sumeritelt küsida, mida nad sellisest reverse engineeringust arvavad);
  • jne jne jne jne jne jne jne.
"Kirjadest Inglile" ei tehta ilmselt kunagi ühtegi paroodiat, sest milleks? Vaadatagu originaali, seal on tõesti kõik juba ära tehtud.

Ööööörrrrrghhhhh!

Erandkorras võikski kogu filmivaatluse kokku võtta veel ühe popmuusika-tsitaadiga:

Küsimus "miks?"
vaevalt vastust sa tead
öelda ka mul
pole midagi head
– Jaak Joala & Radar, "Kustuta valgus"


PÜHA ISSA RISTIVÄGI:

laupäev, 28. detsember 2019

Filmitrusti "Hallitus" lühifilmid (1985-87)

Sõber Marti kirjeldas kord, kuidas tema kodukandis Rapla lähistel ehitas 1980ndate algul grupp külamehi endile vineerist uhke, pealt lahtise lõbusõiduauto “Veenus”. Küllap olidki lihtsalt sellised rahutud nooremapoolsed mehed, kes soovisid elult midagi enamat, kui ENSV kasin olme pakkuda suutis. Janu teistsuguse ja kuulsusrikkama poole on see, mis vineerist keredetaile saagima ja “Moskvitši” põhjale sobitama tõukab – nõnda nad siis promeneerisidki suveõhtusel külavaheteel oma vineerist “Veenusega”, tossavad kuuba sigarid hambus.

See lugu meenus, kui olin hakanud vaatama äsjailmunud lühifilmide DVD-d 1980ndatel Valgas tegutsenud amatöörfilmirühmituselt “Hallitus”. Olles ammune eesti riiuli- ja unarfilmide huviline, õngitsenud arhiividest ja mangunud elatanud režissööridelt välja nii mõndagi, tabas “Hallituse” olemasolu mind ometigi ootamatult. Samas muidugi ka rõõmsat elevust tekitavalt, sest mis siin salata: marginaalsemat kraami kui “1980ndate Valga action-lühifilmid” annab välja mõeldagi!

Filmirühmituse “Hallitus” tuumikuks olid kohalikud filmihuvilised Kalmer Aunapu, Tiit Ambos ja Tõnis Asson, kaasa tegi hulk teisigi pealtnäha ontlikke provintsilinna täiskasvanuid, keda autoritel oma sõpruskonnast kaamera ette meelitada õnnestus. Kuulates DVD lisamaterjali selgub, et loomingulise kinematograafiabatsilli maaletoomise eest kannab vastutust ennekõike Kalmer Aunapu, kes enne Valgas elektriinsenerina tööle hakkamist õppis Tallinna Polütehnilises Instituudis. Õppis muidugi, aga nagu iga enesest lugupidav tudeng, leidis “Elektrotehnika I” ja “Lineaaralgebra II” loengutes käimise kõrvalt muudki ajaviidet. Saatuse tahtel ja kaas-tipika Rao Heidmetsa vahendusel sattus Kalmer kunstiüliõpilaste seltskonda, kes olid (väidetavalt) ERKI-alustes tsiviilkaitsevarjendites kolades leidnud koolile kuuluva filmikaamera ning otsustanud sellega midagi õppetöövälist, kuid sellevõrra huvitavamat korda saata.


Kunstiüliõpilastel teadagi, on palju vaba aega (sest “looming”!) ning kui võrrandisse lisada veel muutuja nimega Hardi Volmer, siis pole imestada, et õige pea leidis noor inseneeriatudeng Aunapu end ülikooli raamatukogus koogutamise asemel hoopiski “ENSV Riikliku Kultuurijäätmete Töötlemise Artelli „Päratrust”” kaamerat hoidmas. Kui olete näinud Päratrusti lühi-gangsterifilmi “Kõik tahavad elada”, kus toona veel tundmatud lavaka-juntsud Andrus Vaarik ja Peeter Oja hiigelsuure, täiesti  ebasovjetliku ja ilmselgelt mittevineerist ameerika autoga Kullassepa tänava lasketiiru paarutavad, siis vast mõistate, miks ei olnud võimalik lihtsalt niisama, TPI diplom näpu vahel, rahulolevalt eluga edasi või tagasi Valka minna.


Kaader Päratrusti filmist "Kõik tahavad elada"

Mis iganes oli kunagi hammustanud Orson Welles’i, Ed Woodi ja paljusid teisi rahutuid hingi, oli kintsust näksanud ka vastset insener Aunapud, kuid ... Sõltumatute filmide, nagu ka eelpool mainitud sõltumatute kabriolett-autode tootmiseks oli 1980ndate Eesti NSV kindlasti üks ebasobiv paik. Seda enam siis piirilinn Valgas, kust puudusid needki “ärksa vaimuga vennad”, keda ERKI sööklast ja koridoridest lihtsa vaevaga värvata võis. Niisiis tuli ise selliseks ärksaks vennaks hakata! Peagi liitusid Valga esimese filmikompaniiga ohutustehnika insener Ambos ja endine raketiväelane Asson, kelle kaskadööritrikid ning teenistusest üle jäänud laigulised moondamisülikonnad vast-asutatud filmitrustis “Hallitus” peagi olulist rolli mängima hakkasid. (Ah jaa, filmimehed ise ei leiagi tagantjärgi üksmeelt, kust selline nimi rühmitusele. Üks mainib vaderina “elu hallust”, millele püüti vastanduda, teine veebruaris 1986. Maast lähedalt möödunud Halley komeeti. Küllap jääb tõde seegi kord kuhugi sinna vahepeale.)

Operaator Aunapul olid olemas kaamera ja kogemused defitsiidiriigi tingimustes liikuva pildi ülesvõtmiseks, kusagilt õnnestus hankida ka suurem rull “vananenud toorfilmi Svema”, nagu teatab irooniline tänutiiter lühifilmi „Jõulumuinasjutt" (1986) lõpus. Kohati paistab filmikaadrist ka üleüldise nõukogude vaesuse kontekstis muljet avaldav kunstnikutöö – kasvõi sellesama “Jõulumuinasjutu” tarbeks loodud Metsiku Lääne stiilis kõrts, milles poolenisti tätoveeritud Valga belmondod kaarte taovad – küllap filmitrusti kunstnik-lavastaja Tiit Ambose kätetöö.


Saloon!

“Hallituse” filmide enamik on oma olemuselt varjamatud amatöörfilmid. Kuivõrd sellised isetehtud (tumm)filmid kohtusid oma publikuga vaid filmitegijate sõpruskonna-pidudel ja sünnipäevadel, siis jääb enamik neist benny-hillilike sketšide tasemele, kus tegutsevad ühesugusteks kostümeeritud päikseprilli-vennad, kelle võltshabemete usutavus jääb kuhugi “Hundiseaduse aegu” ja “Maleva” vahepeale ning vohab põhjendamatu, situatsionistlik vägivald. Sellistena väljendavad need filmid ometi nii mõndagi, millest autorid oma lõunaeesti argipäevas puudust tundsid: müstifikatsioonidest, ulmest, robotitest ja actionist. 

Ulmest, robotitest ja actionist koosnebki “Hallituse” ilmselt kõige ägedam teos: lühifilm “Ironman” (1987). Intrigeeriv süžee pluss mõnestki praegusaja tudengifilmist etem kunstniku- ja operaatoritöö annavad tulemuseks omapäraselt veetleva lo-fi-painaja, mida kinnitab ka samal aastal saadud III publikuauhind EPA filmifestivalilt. (Oot, päriselt oligi selline festival, või jälle tiitri-naljad ... ?)


Mitte, et ükski film, mille soundtracki moodustab Sven Grünbergi täispikk “Hingus” saaks üldse kuidagimoodi halb olla – puhmasvuntside ja päikeseprillide paraadist kurnatud vaataja silmi rõõmustab oma ekraanidebüüdiga ka keegi glamuurne valgalanna! Ning kui kaadrisse astub Ironman ise … Ilma pikema spoilerdamiseta võin kinnitada, et kui teile meeldisid Lembit Ulfsaki kehastatud helesinises ürbis tulnukas Raul Tammeti “Pulmapildis” (1980) ja ans. Anduri muusikavideost tuttav sisefilee-frankenstein (“Nüüd käin ringi zombina” 2012, rež. Hanna Samoson), siis ei tule seegi kord pettuda!

Kaadrid lühifilmist "Ironman"

Nagu oluliste teoste loomisel sageli juhtub, ei möödunud ka “Ironmani” võtteperiood autorite jaoks viperusteta. Täpsemalt, kogu filmigrupp tassiti otse võttelt kohalikku miilitsajaoskonda, sest kellegi tähelepaneliku valgalase jaoks olid keset linna toimetavad kaabudega gängsterid, pontsakas tapjarobot ja surisev filmikaamera lihtsalt too much. Miilitsad olid elevil, töökohtasid teavitati ja prokurör vangutas pead, kuid kinni õnneks kedagi ei pandudki. 

Vist on kõige hämmastavam see, kui nobedasti pärast “Hallituse” tegevuse lõppu tekkis meiekanti kõik see pahelisusega piirnev “välismaa” glamuur ja action, mis vaprate kinoentusiastide filmi-ulmades aina aset leidis. Tulid nii antenniga telefonid kui “Ironmaniks” saada ihkavad kostümeeritud keskealised mehed. Tulid European Monetary Found (sic!), The Borrow Bank ja gängsterid, kes neid päise päeva ajal röövimas käisid. Kõige selle äkiline saabumine oli loogiliselt võttes ebatõenäolisem stsenaarium, kui “Colonel Smithi” (1985) oma, milles CIA läkitas Valgamaale hüperaktiivse spiooni (keda kehastas, arvasite ära, dessantväelase kostüümis superkangelane Tõnis Asson).

Nagu ikka, on unistused maailmas selleks, et tõeks saada. Valga kinostuudio “Hallituse” omadega läks lihtsalt ekstra ruttu!

P.S. Ah jaa, alguses viidatud vineerist “Veenuse” juurde tagasi tulles: väheüllatuslikult ei tulenenud külameestest autoamatööride limusiini nimi antiikmütoloogiast, vaid märja vineeri omadusest paisuda, mistõttu auto uksed pärast esimest vihma enam lahti ei käinud. Seda korduma kippuvat tülikat asjaolu siis pidigi väljendama marginimi, mille viimast tähte hääldati kolmandas vältes.


VAATA LISAKS:

esmaspäev, 7. jaanuar 2019

"Jäätramm" (Tallinnfilm, 1964)

Olles veerandhiidlane, sain omal ajal sageli praamiga* sõita.

Minusuguse noore maaroti jaoks leidus säärases ettevõtmises muidugi palju põnevat! Sõit Rohukülani võttis omajagu aega, ja kunagi polnud teada, kaua veel sealtmaalt edasi. Arvan end mäletavat, kuidas mõnikord õnnestunud isegi otse maanteelt praamile veereda, kuid seda muidugi ei saanud juhtuda. Sovjettidest piirivalvurid, kelle meeleheaks olid vanemad Kärdla vanaisalt "küllakutse" tellinud, uurisid hoolikalt pabereid ja mõnikord tuustisid ka Žigulite-Sapakate-Mossede pagasiruumides (Volga-mehed pääsesid enamasti kergemalt, sest Volga.). Vaevalt, et kedagi kahtlustati hiidlastele narko-, porno- või relvalasti tarnimises; küllap loodeti leida hoopiski tarvilikke abivahendeid tööliste ja talupoegade paradiisist meritsi minema putkamiseks.

Rohukülas passida sai piirivalvurite abitagi – mitte, et see mind kuidagi morjendanud oleks. Vastupidi! Polnud mul mahti auto salongis Vikerraadiot kuulata, kui sealsamas ootas nii palju huvitavat, mida vahtida. Ühe kai ääres räsitud väljanägemisega traalereid. Teisal juhuslikku kaubalaeva. Ülevedu ootavate kaugeltnurga-autobaaside veoautosid, lõhnamas kuusepuidust kaubaaluste, viljakoormate, diisli ja maanteedel kulunud rehvide järele. (Ah, ja muidugi: kes on Rukkirahu lähedalt välja õngitsenud mõne minu läkitatud pudeliposti, palun kirjutagu kommentaaridesse).


Tundub, et eelpoolkirjeldatud eksootilisest atmosfäärist (sedakorda Virtsu-Kuivastu liinil) sattus mõnevõrra vaimustusse ka endine rindeoperaator Semjon Školnikov, kes filmis 1964. aastal omapärase seisundi-doki nimega "Jäätramm".

Oeh, see kõik on nii vaimustavalt kuuekümnendad! Alates algustiitrite kirjatüübist kuni kohati puuduva platsiheli asendamiseks lavastatud "kuuldemängudeni"! Näha saab mõistagi ka suurepäraselt sätitud kaadrikompositsioone ja toonase kinofilmi mitte just kuigi entusiastlikku valgustundlikkust trotsivaid öövõtteid. Pikk objektiiv kinomehe käes otsib ja leiab mitmeid lahedaid praamiootajate portreid:

Kabiinides ja salongis

Taas soovmõtlemise lainele häälestudes heiastub siin üht-teist prohvetlikkugi: on lihtne fantaseerida, et üle rambi logistava tšehhi veoauto Praga rooli keerab alles kahe aasta pärast Eesti Telefilmis "Võlg" üles astuv mitmepruudipidaja Lauri; või et väinapõhja uppunud veoki ülestõstmise lõik võis innustada Juhan Smuuli kirjutama stsenaariumi, kus autosid – vastupidi – praami pardalt merre pillutakse.


Tuukriga jahmerdamise episoodis jõuab dokumentalist-portretist Školnikov lõpuks ka absurdihuumori piirile. (Meie kõigi rõõmuks ei jää see viimaseks korraks. Plekkmees naaseb Semjon Š. kaamera ette mõned aastad hiljem mängufilmis "Varastati Vana Toomas", kus ta, Kaljo Kiisaga mehitatult, vahvat vigurdamist jätkab).


* Nimetatud veesõiduki korrektne nimetus on, mõistagi, "parvlaev", kuid olen autentsuse huvides otsustanud ühe blogipostituse jagu p r a a m i t a d a .


ICE ICE, BABY:

pühapäev, 31. detsember 2017

"Päevad, mis ajasid segadusse" (Kinosaurus Film 2016)

Because the music that they constantly play 
It says nothing to me about my life 
— The Smiths, "Panic" (1988)
Tallinna Keskraamatukogu muusikaosakonnast tasub alati läbi astuda. Isegi siis, kui pole tulnud ootamatut mõtet veeta õhtut ansambel "Apelsini" kogutud teoste seltsis või soovi jahtida mõnd varajast Marju Kuudi sõul-pärlit 20 aastat tagasi ilmunud väikesetiraažiliselt CD'lt. Samas osakonnas leidub nimelt ka täiesti kasutuskõlblik riiul "Eesti filmid", mis pakub ainuüksi põgusal vaatlemisel rohkelt ainet mõtiskluseks.

Pilk uitab mööda DVD-selgasid: "Maastik mitme kuuga". "Nuga" "Kertu". "Stiilipidu." "Surnuaiavahi tütar". "Kuhu põgenevad hinged", "Kinnunen", "Kirsitubakas" ja hei! – lõpuks muidugi ka vana hea "Kuld-fucking-rannake", kui loetleda vaid 21. sajandi pealkirju. Filmid, mis said tehtud, esilinastatud, kinos ja teles jooksutatud, kuid mis läksid sama ootamatult, kui tulid, filmihuviliste hinge jälgi jätmata.

Ja siis need teised, mille kujuteldav "treiler" hakkab igaühe peas mängima juba ainuüksi pealkirja lugedes!

VAZid BMWdeks sirgumas

Eesti film on keeruline žanr ja kahtlemata omamoodi nähtus, nagu eesti kultuur üldse. Kohaspetsiifiline. Keelepõhine. Isikukeskne, seda enam, et eesti keele rääkijaid pole kunagi olnud rohkem, kui miljon mõnisadatuhat. See kõik seab eesti filmitegija üksjagu täbarasse olukorda, kus püüe kuitahes hästi üldinimlikku, üldmeelelahutavat või üldigavikulist adresseerida osutub kodumaise kinokülastaja jaoks juba eos ebapiisavaks. Oh, need miljon mõnisadatuhat, need tahavad ju ennekõike endast kuulda ja näha saada...

Mistõttu võibki eesti filmid südamerahus jagada kolmeks:
  1. õnnestunud filmid olulisel teemal
  2. õnnestunud filmid ebaolulisel teemal ja 
  3. ebaõnnestunud filmid ebaolulisel teemal
(Kui küsida, kuhu jäävad "ebaõnnestunud filmid olulisel teemal", siis ka need osutuvad lähemal vaatlusel kuuluma ebaproportsionaalselt ülerahvastatud kategooriasse "3.")

Triin Ruumeti "Päevad, mis ajasid segadusse" on kahtlemata õnnestunud film olulisel teemal, milleks on teatavasti ajatu küsimus "mida kuradit oma eluga peale hakata?". Elu mõtte otsingute kulg 1990ndate lõpu alevimaastikel lisab teise, sama tähtsa asjaolu: see kõnetab suurt osa vaatajatest, pakub võimalust mõttestada kümnendit ja mõnda, mida sellest meelde jäänud.

"Mina ei tea."

Küllap võimaldab ka pisut lohutust kõigile neile, kelle noorepõlve passi- ja minapilt hirmuäratavalt sarnane kõlupeast protagonistile Allarile (tunnuslause: "Mina ei tea, raisk!"). Veel pisut pingutust ning võibki end veenda, et mitte millestki mitte millegi teadmisel võis leiduda ka oma poeetiline pool!

Kuna filmitegu on kallis, peaks lõpptulemuses alati leiduma põhjendus, miks uuemaailmaloomet just tingimata kaameraga ette võeti – selle asemel, et samal teemal kirjutada, maalida või tantsida. Ei saa siingi miskit ette heita: Ruumeti lendav režiitsirkus haaras minul, väiksel kinovaatajal, natist ning pakkus hoogsat karussellisõitu 1990ndatesse, kust lootsin alatiseks pääsnud olevat. (Karussellisõit kuhugi, olgu üle korratud, ongi täpselt see, mida ootan iga kord, kui oma p... kino punasesse plüüstooli vajutan).

Taaskäideldes üht varasemat blogipostitust:

... värviline Eestimaa suvi, tolmavad teed, paneelmajahoovi-kajaga pääsukeste piiritamine ja laste kilked, post-sovjetlikud barokkinterjöörid ja kõige hullemat sorti päkapikudisko!

Disko, oijah!

Kui "PMAS"-le üldse midagi ette heita, siis on see eesti popmuusika õõvalaekalt kaane kiskumine. Võib muidugi spekuleerida, et vaibakloppimisdivisjoni naasmine oligi vaid aja küsimus, kuid faktiks jääb, et kõik need Nancyd, Anacondad ja Caatrid olid loetud sekundid pärast "Päevade..." esilinastust kõlvulikult parketil tagasi. (Ja playlistis. Teen nimelt jõudumööda DJ-tegusid rangelt eesti muusikat mängivas rühmituses Raadio Kohila. Viimasel Ennu Rattal tantsis üks tüüp lava ees, telefoni suurelt toksitud neoonroosa sõna NANCY, senikaua, kuni ... ).

Proovides veel millegi kallal piriseda, siis – filmi konfliktsituatsioonides toimus ajastule kohatult liigvähe ja ebarämedat vägivalda. Õnneks oli "PMAS" režissöör nancykümnendatel piisavalt väike tüdruk, et alailma matsuvate rusikate, katkiste ninade, vere ja tati close uppide epitsentrisse mitte sattuda. Asjaolu, millest saab takkajärgi tunda küll ainult headmeelt.


Heameele- ja südamerõõmu-lainel jätkates: "Päevadest, mis ajasid segadusse" leiab peale arhetüüpse jõmmigalerii ka hulga väga ägedaid naistegelasi, kelledest tavatingimuses jätkuks poole tosina eesti filmi jaoks. Vaatkem Merlyn Uusküla kehastatud leopardimustrilist tüdruk-tornaadot Jaanat! Või jumalauta!-ma-tahan-et-mul-olnuks-selline-naabritüdruk Nelet Jaanika Arumi näidelduna! Või Klaudia Tiitsmaa juuratudengist femmefataalet Mariat, kellesarnaseid arvasin ammu Eesti Filmi Punase Raamatu väljasurnud liikide peatükki kuuluvat.

Lõpuks ometi üks režissöör, kes oma kangelannadele peale niisama kaadris ilulemise ka miskit muud tegevust annab: möllu ja madinat, kihkusid ja kihutamist, seduktsiooni ja sõnasõda, pilke ja nooli (thanks again, Nancy).

LINGID, MIS AJASID SEGADUSSE:

esmaspäev, 19. september 2016

"Leelo" (Tallinnfilm, 1969)

"Veider," mõtlesin ma, kui 9. oktoobril 2007 "Sõpruse" kino saalis istet võtsin. Olin "Sõpsis" varemgi käinud, igasugu filme näinud, ent seekord oli midagi nagu teistm.... Tššt, juba kustusid tuled ja algas seanss: "Leelo", pooletunnine värvifilm 1969. juubelilaulupeost, director's cut.

Olles loomuldasa loid laulja, pole ma ise kunagi ühelgi laulupeol esinejana osalenud, ehk küll mitmel korral kuulajaks käinud. Tõsi, Eesti NSV VI koolinoorte laulupeost eemalejäämine oli üsna napp. Viimasel hetkel ärahüppamise ja kooli poistekooriga LAZ bussis suvise Tallinna poole mittetolmutamise põhjustas tookord vanemate mu meelest liiga rohkelt kaasapandud pagas (pooldan siiamaani vähesega reisimist ega tõtta 11-aastast raulviitungit ärajäänud laulukaare-tripi pärast hukka mõistma. Kuigi natuke kahju on ka.)

Tagasi "Sõpruse" kinno ja sealt omakorda vuhinal 1969. superlaulupeo juurde!

Vaevalt oleks mul tookord tekkinud huvi kinno kohale loivata, kui ükskord varem poleks näppu sattunud üle keskmise raske ja ofsettrükist lõhnav 1969. juubelifestivali fotoalbum. Negatiive, millest albumisse parimaid palasid valiti, pidi olema küll mustmiljon ja megaüritust oli pildistama saadetud ilmselt kogu ENSV fotoeliit! Igatahes oli albumi "Laulud nüüd lähevad" kaante vahele jõudnud ka tänuväärne kogus meeldejäävalt mitteigavaid juhujäädvustusi ja õigel hetkel tabatud žurnalistlikke momente – rongkäiguhuvilised katustel ja liiklusmärkidel; piraka õllekannuga onkel vaskpillivirna taustal; teleobjektiiviga püütud portreed mootorratturitest, laululastest, moekalt päikseprillitatud noorsandidest ning kauneis rahvarõivis neidudest.


"Leelo"-filmi taastatud versioonis saab suurepäraste liikuvpiltidena näha kõike eelpoolloetletut, tiitritest leiab mitu ENSV kinematograafia-ässa. Võib julgelt pakkuda, et kaunite Eesti metsa- ja maastikupanoraamide autoriks on Rein Maran, koomiliste varjatudkaamera-kaadrite autor seevastu ei saa olla keegi muu, kui võrratu voyeur-dokumentalist Andres Sööt (kellele juubelilaulupeo ülesvõtu kogemus sai ilmselt ajendiks käsikaameraga järgmisse, 1975. aasta laulupeo rongkäiku sukeldumiseks – tulemuseks töövarju-dokkar "Dirigendid").

Filmi tipphetkeks ongi minu meelest väga pikka objektiivi marssiv rongkäigustseen. Laulupeolised liiguvad oma teel, viivuks äratuntavatena teravdudes, siis taas fookusest välja astudes. Oleviku-fookusest marsivad läbi nii noored kui vanad, pillimehed ja tantsijatarid, paksud ja peenikesed, moemehed ja tädid, taadid ja preilid. Teleobjektiivi muidu tülikalt õhuke teravussügavus omandab siin ootamatu tähendusrikkuse, kui sajandipikkuse laulupeomarsi mürtsumisest hakkab läbi helisema Heino Elleri "Kodumaine viis".


Heliribal toimuv kostab, muide, üllatavalt värskena: küllap tuleb selle eest tänada tiitrites "nõuandjana" märgitud Veljo Tormist ja legendaarset filmihelimeest Enn Sädet, kelle eestvedamisel "Leelo" üldse taastati. Keerukaid ja moodsakõlalisi kooriseadeid saadab tagasihoidlik, kuid meeleolukas keskkonnaheli (raadiotelefoni prääksumine peotuld sõidutavas džiibis; mööduvatele naiskooridele "tervitusi" hõikuvad elatanud pleiboid). Ei ühtegi õõnsat kõnet, mis pidumeeleolu ajatust häiriks ning vaatajat 1969. aasta geopoliitilisse reaalsusesse tagasi raksataks. Režissöör Jüri Müür, nii palju kui ma kuulnud olen, lihtsalt oligi selline kompromissitu director's cut'i mees.


Laulmata jäänud kiidulaulud Müürile ka lõpuks pahanduse kaela tõid ja väheüllatuslikult ootas sellist ideoloogilist dieettoodet ees reis "Tallinnfilmi" riiulile. Liiga vähe Leninit ja liiga palju laulupidu, seda laulupeolist hingekriibet, kooslaulmise väärikust, rõõmu ja absurdihõngulist järjepidevust: no tõesti, varsti sada viiskümmend aastat juba – põlvkondade kaupa aina uusi inimesi, kes viitsivad aga laulud selgeks õppida ja siis neid laulma koguneda? Tänud kõigile, kes on seda vaevaks võtnud, või kel vähemalt pole õnnestunud koolikooribussist, -rongist või -hobuveokist kõrvale hiilida!

Pasunapoisi vabaajaflirt rändom trummitüdrukuga

... Kui seansi lõppedes tuled taas põlema pandi, selgus ka esialgse ebalustunde põhjus. Olin nimelt saalis kõige noorem, tõenäoliselt ka ainus, kes polnud juubelilaulupeost isiklikult osa võtnud. Mis siis ikka, vast laulan mõnel järgmisel!

VAATA LISAKS: