"Tühirand" (Kuukulgur Film, 2006)

Don't know what i want but i know how to get it

— Johnny Rotten

 

Kui olin umbes 20, polnud mul vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Aega oli lihtsalt nii mõttetult palju, mistõttu jõlkusin mööda Eestit, sõitsin jalgrattaga pikki vahemaid, hääletasin sinna-ja-tagasi, lugesin palju raamatuid. Säärasel moel prepareeritult kohtusin ühel hetkel Mati Undi teostega, mille minategelastega oli ootamatult kerge sinapeale saada.

Olen "Tühiranna" DVD-d nüüd mitu korda vaadanud ja pean tunnistama, et see film meeldib mulle rohkem, kui "Sügisball" (milles jätkab ühe osalisena tegevust "Tühiranna" peategelane, düsfunktsionaalne eesti kirjanik Mati). "Sügisball", seda juba stsenaariumi aluseks oleva romaani ülesehituse tõttu, kipub minusuguse keskendumisvaeguri jaoks filmina liialt laiali hargnema. "Tühirannas", seevastu, seisab kogu story väga meisterlikult koos; film haarab sind, see tirib sind koos osalistega kaasa — läbi jahedate merelainete, üle leige rannaliiva, läbi metsa, heinaküüni ning lõpuks lennujaama peldikuakna — märkamatult, kuid kindlalt.

See on kindlasti üks neist asjadest, mida ma tahan, et minuga filmi vaadates juhtuks.

Eduard: "WTF?!?!"

"Tühiranna" tegevus toimub (nii raamatus kui filmis) mereäärsetel maastikel. Kes vähegi eesti filme vaadanud, peaks nüüd ohtu haistma! Sest — mida hakkab "keskmine eesti filmimees" peale materjaliga, mille tegevus toimub suvel, õues, Eestis? Loomulikult joobub ta "imekaunist eestimaa loodusest" ja iseenda geniaalsusest, vuristades üles võtta kilomeetrite kaupa maalilisi üle-heinamaa-kraanavõtteid, fantastilisi päikeseloojangu-vaateid ning iiveldamaajavates kogustes "idülli" ja "romantikat", kuni on täiesti unustanud, mis filmi sai õigupoolest tegema tuldud.

"Tühirannas" nähtav maastik torkab silma sellega, et ta ei tüki peale, vaid on loomulik. Ma ei tea, kuidas filmitegijad suutsid "... kas minu kodumaa on nii ilus väää!?!?!?"-lõksu vältida, aga ma kahtlustan, et nad tegid seda meelega. Karged kodumaised õue-atmosfäärid on filmis vägagi tuntavalt olemas, kuid erinevad oma kujutusviisilt harjumuspärasest estploitationist sama palju, kui Maarja Jakobson erineb Maamees-otsib-naise-Üllest.




Kõigile neile, kes ei viitsi raamatuid lugeda, peavad Unti tüütuks neurootikuks või ei suuda taluda "surmava aeglusega kulgevaid liikumatus üldplaanis kaadreid" (näed, ma vist hakkan neid varsti armastama), võiksid "Tühiranda" vaadata kasvõi viiuldaja Eduardi (Taavi Eelmaa) pärast. (Kujuta ette sihukest siilipea, vuntside ja "Marati" trussikutega 1980ndate keskpaiga kultuuritõusikut, kes üritab su naist üle lüüa ega väsi hetkekski eneseimetlusest). Teist nii traagilist, naljakat ja ärritavat tüüpi annab eesti filmidest otsida!

"Mina lähen järgmisel suvel koos kellade orkestriga, suvetuurile!"

Siin ei magata:

• Vaata filmi Arkaadrist
• ”Tühirand” – maal armastusest ja ängist. EE, 18.01.2006
• Kaus, Jan. Mul polnud lõhna ega maitset. Sirp, 03.02.2006
• TÜHIRAND JA MAAILMA ÄÄR. Mati Undi „Tühirand“ ja „Võlg“ filmis. Teater,Muusika,Kino 3/2006
• Kaarel Nurga fotod filmi võtetelt
• Oliver Bergi bakalaureusetöö "Mati Undi „Tühirand“ läbi fenomenoloogilise hoiaku" (2015)

"Täna öösel me ei maga" (Taska Productions, 2004)

Filmiblogide pidajatel on kaks põhilist kiusatust. Ei, kolm:

a) kirjutada liiga palju
b) armuda ära oma geniaalsetesse lausetesse
c) muutuda snoobiks elevandiluust tornis.

(Ja üldse on filmidest blogimine lihtsaim tee enda väidetava "intellektuaalsuse" tõestamiseks. Öööh, see on tõesti niiii talumatult kerge, umbes nagu filmivõtetel salaja "heade fotode" pildistamine: keegi teine on sinu eest vaeva näinud, ideid koondanud, midagi lõpuks valmis teinud ja võttegrupile maksnud. Iga amööbist keerulisem eluvorm on teatava koguse filmide vaatamise järel suuteline leidma rohkem või vähem ilmseid seoseid, noppima tihedast kinematograafilisest märgisüsteemist meelevaldseid metafoore, teostama "huvitavaid", ent küsitavaid kõrvutusi klassikaga).

Eesti filmidest kirjutamise juures on õnneks paar eelist: kuna nad on valdavalt eesti keeles, siis on sul võimalik a) saada aru, mis toimub, samuti b) ei teki tüütut kultuuritõlke-kahtlust (tunnistage, kõik kes te ummistate kord aastas PÖFFi saale, olles ühtäkki hullumiseni huvitatud kõigist neist uruguai psühhodraamadest, burjaadi-tseiloni-inuiti seisundifilmidest ja pseudo-1970ndate rootsi-iraani-kalifornia sexploitationist!) ehk küsimust "mida kuradit on minul selle kõigega pistmist".

Olles end äsjaloetletud argumentidega üles kütnud, söandan laskuda allmaailma, varjuderiiki, eesti kino Mariaani Süvikusse, et kohtuda tõenäoliselt ühe halvima eesti filmiga, mis eales tehtud.

Ettevaatust! "Täna öösel me ei maga" vaatamise kogemus võib sundida sind ümber hindama oma seniseid seisukohti eesti filmi asjus! Ootamatult võib selguda, et ... "Hundiseaduse aegu" on jummala hea ajaloofilm! Et "Kuldrannake" on põnevust pakkuv psühhothriller! "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" on ... naljakas! "Varastati Vana Toomas" — tasemel muusikafilm! Isegi Taska Productionsi eelnev eepos — "Nimed marmortahvlil" — paistab TÖMEM kõrval täiesti tasemel saavutusena (nagu tõenäoliselt ka selle porno-cover Aivar Palumäelt, "Imeb marmorvahvlit". Olgugi, et seda šedöövrit pole minu silmad — õnneks — veel näha saanud).

Ühesõnaga: Jeeriku pasunad hüüdku, EFSA ühendkoor laulgu, Simmaniduo ja Metallica ühel laval koos Londoni Filharmoonikutega! "Täna öösel me ei maga"!

Peter Franzén meets Tiina Pargi Soft

... stsenaarium, dialoogid ja režii on tõepoolest kohutavad. Krimifilmina on TÖMEM viletsam ja puisem, kui keskmise "Ohtliku lennu" või "Kelgukoerte" mistahes episood; "seisundifilmina" kvalifitseerumist takistab külateatri tasemel lavastajatöö.

Ometi leiab kiuslik vaataja filmist ka mõndagi tähelepanuväärset. Vaateid öisele Tallinnale, näiteks, mis paistavad läbi ungarlasest operaatori kaamera usutavalt sumedad! Samuti on filmis üsna täpselt markeeritud komplekt ihaldusväärseid Hea Uue Eesti Elu atribuute anno 2004: hiigelsuur korter vanalinnas; lahmakas BMW; heledad D&G teksased valendamas igaveses suveöös.

Rööök! Viimatinimetatu tuletab kohe jälle meelde Priit Võigemasti kehastatud hägusa linnaludri ning seejärel lõputuna tunduvad hetked laulva (LAULVA!) Carmen Kassi seltsis — hirm ja õõv, täitke mind!



Ühes kahtlase "taktikalise vormivõtte" maaletoomise osas suutis TÖMEM olla ka esirinnas. Seda mitte mingis ülekantud tähenduses, mõistagi. Kannatuste rajal, teel lõputiitrite poole, välgutataksegi (diskreetse läbi-võre-võtte abil) vaataja silme ees kuulsaima eesti modelli rinnapartiid.

No tõesti, kohustusliku Kassi-paljastuse ärajätmine olekski olnud selle filmi viimane šanss üllatamiseks, nüüd aga defineerisid Super-Taskad hoopiski "tinast päästerõnga" paljude järgnevate "nalja-" ("JULT": prl. Pohla!) ja "noorte-" ("Mina olin siin", prl. Kõre - ei jõua ära oodata!) -filmimeeste jaoks: "Kui algsed parimad kavatsused on luhtunud, serveeri (mees*)vaataja lohutuseks mõni lahtirõivastatud eesti meedia/kultuurikangelanna".



* "Sügisballis" peeti siiski meeles ka nais-auditooriumi, kus kõigi teatrihuviliste eesti kontorineidude rõõmuks kõigub kaadrist läbi tuntud kultuuriheerose vinnastatet armusau^**!

** Kuhu me oleme jõudnud? Algne plaan oli lihtsalt eesti filmidest kirjutada. (Toim. märkus)

Öööööörgh, roarrrr, korrr!

• Üks kuri, kuid samas ülimalt lõbus arvustus movies.ee's
• Filmi, khm, ametlik veeb

"Agulis" (EDG stuudio, 2001)

Paneelmaja-ängi-erist kiire kõrvalehüpe ajaloolistesse puitasumitesse!

Ühel varasügisesel lõunatunnil kirjutas eestifilmid.blogspot.commi toimetusele sisekujundaja Maris, kes nõudis Kalamajas, Kopli tn. 11 juba mõnda aega tegutsenud kohviku avamispeo tarvis paslikku omamaist filmiprogrammi.

Mõistagi oli säärasest pakkumisest võimatu keelduda.

Juba ainuüksi fakti pärast, et Kalamajja on üle 60 aasta taas tekkinud koht, kus hommikul kella 8-st värske ajalehe kõrvale korralikku kohvi ja pirukat antakse — ilma, et oleksid sunnitud osa saama mõne juhusliku ässhõuli joomingujärgsest kehakeemiast liiga valju popza saatel, nagu Balti jaama kandis siiani kombeks.

Kohvik, niisiis, ja Kalamaja.
Esimesega on lihtne: Andres Söödi 1968. aastal kohvikutes "Pärl", "Moskva" jm. üles võetud candid-dokkar "511 paremat fotot Marsist" on lihtsalt liiga möödapääsmatult hea, et selle peale mitte tulla. Samuti, olles kuulnud kohvila omanikeringi kuuluvat üht osatäitjat vastuolulises Inturisti-ümberriietuskomöödias "Don Juan Tallinnas" (1971), on selge, et see on kindlasti see.

"Eestifilmid" esitles: Marsi-film ühel hoovikino linadest.

Ent milliseid filme on siinmail tehtud Kalamajast? Põhja-Tallinnast? Äärelinnast-agulist üldse?

Tuletasin meelde ja guugeldasin nagu jaksasin, aga paistab sedamoodi, et 20. sajandil siinkandis kahjuks antud teemadele filmilinti ei kulutatud, parandage mind, kui eksin! (Iseloomulik, et kultuslik tsitaadivaramu "Kuulsuse narrid", mille meeldejäävalt varblasehäälsed agulistseenid on filmitud Haapsalus, polnud ju isegi mitte telefilm, vaid -lavastus).

Nõnda leiabki esimesed kolm filmi millenniumivahetuselt, parimal neist autoriks põhjatallinlane Õnne Luha, ning pealkirjaks — oh seda üllatust nüüd! — "Agulis".

Üks, mida tolle filmi juures kohe rõõmuga märkad, on autori täielik distantsipuudus kujutatavast. Ei mingit vaese-mehe-matitalvikut ega autoga kohalesõitnud kesklinlase patroniseerivat võltsromantikat. Kaamerat hoiab ja kaadreid valib ehtne insaider!

Tõde plangult, kloon-eided trotuaarilt.

Režissöör Luha näitab meile asukohti, inimesi ja detaile, mille märkamiseks pead ise neist iga päev mööda/läbi jalutama. Vähe sellest siis, et näitab! Autor on hea seisnud, et vaataja ka aguli helilisest küljest osa saaks: harilikult üsna kahvatupoolseks jäävat kaameraheli on "Agulis" käepäraste vahenditega kuuldavamaks-elavamaks turgutama kaasatud toonase "TPÜ filmi ja video õppetooli helirežii tudengid".

Tulemus on ühtaegu lustakas ja groteskne (minu personaalsed lemmikud: tasane kellukesehelin lumikellukesi hoidva eidekese ilmudes; üllatunud kassinägu pitskardindatud aknal, taustaks Toomas Lassmanni "telenovela" hääl ).

Fantastiline kaader papliõie-tolmuga ning 1970ndatelik Tallinnfilmi-moment. Režissööri fotograafiharidus on ilmselgelt täie ette läinud.

Kuna elasin oma esimesed 12 aastat ise kõige hullemat sorti agulis — Rapla "eeslinnas" nimega Veneküla, siis oli antud filmi näol tegemist üsna mõjusa déjà vu-tripiga. (Veneküla oli nagu omamoodi Rapla Supilinn, Kalamaja või Kopli. Nn. korralikud lapsed uutest paneelmajadest sõitsid vahel oma ilusate jalgratastega Piiri tänavale, et retooriliselt küsida "Mis te e l a t e g i siin vää?").

Soome päritolu rohelised, kollased ja punased barakid, mis algselt mõeldud vene ohvitseridele ja nende prouadele, olid 1970ndate lõpuks üksjagu amortiseerunud, ohvitseride ja nende kombinee-on-õhtukleit-kaaslannade asemel asustasid värvilisi elamiskuute ammugi igatmasti nõukogude indied ja outcastid: joodikud, vanaeided, kassid, kultuuritöötajad, "vallasemad", Led Zeppelini kuulavad mässumeelsed veoautojuhid, hullud leiutajad ja terve kari lapsi.

Kas ma peaksin lisama, et seal oli lõbus?


* * *
P.s. Viimasel ajal on Põhja-Tallinnas siiski agaralt filme teha vihutud. "Sügisballis" nähtud õmblustsehh, palun väga, asub endises "Rauaniidi" õmblusvabrikus Põhja pst. 7; "Magnuse" tegevuse jooksul tuigutakse kaameraga endise kino "Diana" ("Lembitu") katusel ning Vana-Kalamaja kaugemas otsas. Eriti naljakas oli aga näha vastlinastunud nn. noortefilmi "Mina olin siin" võttegruppi rähklemas Erika/Kopli ristmikul asuva hiinaka ees, mis on küll üks rahumeelsemaid kohti terves linnas.

VÄIKESED PUUST LINGID:

• Agul paneb progressikultusele mehiselt vastu. Sirp 08.02.02
• Kaks liitrit õlut ja sada grammi viina. Teater Muusika Kino, veebruar 2002
• Linnafotograaf Andres Kõnno mastaapne fotokogu Teisest Tallinnast.

"Sügisball" (Homeless Bob Production, 2007)

"Tulevik on ammu pärale jõudnud.
Seda pole lihtsalt võrdselt laiali jagatud".

— William Gibson, "Gernsbacki Continuum".

Enne ”Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil. Õigem on ehk öelda: enne Mati Undi ”Sügisballi” olid Mustamäe ja Õismäe küll täiesti olemas, sinna himustati vene ajal korterit, seal elasid tuhanded inimesed, kuid need olid nähtamatud kohad ja nähtamatud inimesed. Nähtamatuteks jäid nad seni, kuni ”Sügisball” oli kirjutamata.

— Viivi Luik, Keel ja Kirjandus 10/2005

"Sügisballi" kohta on kirjutatud rohkem artikleid, arvamusi ja arvustusi, kui kõigi teiste 2000ndate eesti filmide kohta kokku. Tuleb tunnistada, et on ka põhjust (sisukaima neist — "Lasnamäe metamorfoosid" — leiab filmi DVD vahelt, autoriks Jan Kaus).

Paneelmaja-ängi-eri nurgast vaadatuna leiab "Sügisballist" üksjagu tuttavat kraami: nii ringhoovilikult kidakeelset dialoogi kui kõmisevat ma-pole-turist-ma-elan-siin-pateetikat.

Pean tunnistama, et mina kui vaataja virgusin alles kusagil poole filmi paiku, tõenäoliselt stseenis, kus Rain "vaese-mehe-serge-gainsbourg" Tolki kehastatud Mati teatab keskealisele krõõbile ööklubis MIRAAŽ: "Te olete kaunis, jumalanna!"



Ja ometi paistab väga sedamoodi, et "Sügisballis" luuakse midagi, mida meiekeelses kinos "varem olemas polnud".

"Need majad ei suuda minevikku kuigi kaua kinni hoida," ütleb filmis Mati oma tagasitulnud pruudile lõputiitrite eel. "Võibolla sellepärast, et nad on tuleviku peale mõeldes ehitatud".

Eks olnud, Tallinna paneelmaja-asumite rajamisel arvestati nende elueana ca. 25 aastat, tegemist oli vaid kõigi mugavustega vahepeatusega, teel mineviku kitsikusest helgesse tulevikku? Sellise peagi pool sajandit kestnud oleviku kummastavat kestvust rõhutab ka filmis kasutatud stiilisämplite segapuder — ahistavad 1970ndate restorani-interjöörid kohtamas moodsaid Schüco pakettaknad; vastse ostumarketi taevavalgus vaheldumas "villu järmuti kujundatud" valgusreklaamiga MIRAAŽ ööklubi seinal.



"Sügisball" on tähtis, kuna ta räägib neile, kes kuulata-vaadata viitsivad, olevikust ja selle ajaloost. Paneelmaja-keskkond (ja -aeg) pole "Sügisballis" enam fikseeritud paratamatus, force majeure, objekt, vaid lihtsalt üks kõrvalosatäitja, oma ajaloo ja psüühega. Miski, millesse ei pea enam lugu jutustades klammerduma, vaid mida võid rahuliku, kõrvalseisja pilguga silmitseda.

Äkki see ongi see, mis siin nähtavaks muudeti, ja mida eesti filmis varem polnud olnud?

EKSTRA:

• Vaata filmi Arkaadris
• "Sügisballi" kodulehekülg
• Kaarel Nurga fotod filmist
• Filmi treiler Youtube'is

Winny Puhh, "Vanamutt" (tundmatu autor, 2006)

Roarrr! Eestifilmid goes eesti muusikavideod!
Ausalt öelda, poleks uskunud, et vaevun kunagi sõna võtma mõne eesti muusikavideo asjus, kuna juba kõik see, mis antud terminis enne sõna "video" öeldakse, on viimastel aastakümnetel läbinud kõik "halva" ja "äärmiselt kohutava" erinevad faasid. (Hea küll, Virmaliste ja Vaiko-Eplik-ja-Eliidi vahele jääb umbes poolteise käe jagu häid asju ka, aga see on juba ühe teise blogi teema).

Eesti muusikavideo, mis see on?

See on a) halb või ülipüüdlikult MTV-"moodi" "hea" kaameratöö, b) õnnestunud katse vältida kõike, mis võiks kuidagi kohaliku kultuuriga seotud olla c) ... või siis lihtsalt mingi "šedööver", mille ETV tundmatu-sõdur-operaator viimasel minutil enne saadet telemaja koridoris valmis visanud.

Seda suurem oli minu rõõm, kui tuttav M viskas mind vaat sellega:

Okei, ma ei ütle praegu midagi loo enese kohta (mis on ju ka üsna hea ja reibas rida; umbes nagu Alo ja Tanel oleksid Beastie Boysiga loo teinud). Siiski on lugu ise rohkem heliriba rollis - omaenda suurepärasele videole.

Ma ei tea, mis on takistanud kellelgi varem üht korralikku eesti külaõudukat teha. Üht tõeliselt karmi ja toorest lugu külameeste, nõidade, libahuntide, hangude, kootide ja laukakollidega! Igatahes on "Vanamuti" videos kõike seda ja enamgi veel: pöörane chasedown hoburakendiga külavaheteel (minu lemmik!); õõvastavaid eesti kuuritaguse-maastikke ja võpsiku-võtteid; ruuni-voodood ja lõkke ääres loitsimist.

Kogu krempel on pealegi üles võetud sellises mõnusas "Dr.Caligari kohtab Blair Witch Projecti kohtab Anton Corbijni (jajah, need live-bändi-lõigud!)"-võtmes, et lausa lust vaadata. Kes iganes hoidis kaamerat ja tegi montaaži - sulle (teile) kuulub eestifilmid.blogspot.commi suur tselluloidist kuld-auraha!

LOE LISA:

• Artikkel "Postimehes" (07.09.2006)

"Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas" (Parunid ja Vonid, 2006)

Pagan, "Tulnukas" on ikka üsna hea filmitükk. Loodetavasti avab heroilise jõmm-ploitation-ajastu kohalikus kinos.

Kõigile neile, kelle eufooriat (või vastumeelsust) kütab vaid "Tulnukas" rohkelt kõlavate roppsõnade kasutus - talitsege end, väikesed värdjad, ja vaadake veelkord. Seal on filmi ja ehtsat kino-powerit rohkem, kui enamikus eestikeelsetes "täispikkades". No näiteks ... "Nimed marmortahvlil" on selle kõrval ikka paras Draamateater ju.

Vaadatagu kasvõi Osa IV ("Poisid viivad Valdise autoga sõitma ja tuletavad talle elu meelde"). Kaamera näitab kordamööda sport-žigulli juhtivat Märti (Ott Sepp), kõrvalistmel "Kuldset Börsi" sirvivat Otti (Vallo Kirs) ja tagaistmel vaikivat Valdist (Märt Avandi). Mis siis on, tõeliselt haruldane situatsioon, eks: kolm jorssi sõidavad autoga? Aga hetkekski ei hakka igav (need kojameeste käimakolkimised ja uduse esiklaasi nühkimine on ilmselt lõbus deja-vu kõigile, kes oma esimest autorisu mäletavad) - ning vähem kui minutipikkuse lõigu sisse mahub vist üks paremaid eestikeelseid filmidialooge üldse.

"A sa talle tisside vahele oled pannud vä?"

Film on traditsioonilisest uina-muinast päästetud sellega, mis enamikus eesti filmides "kunstilistel" vms. kaalutlustel tegemata on jäetud: kogu mittevajalik kräpp on lihtsalt välja lõigutud. Sihuke "kerge käärisõrmega" montaaž (nagu ka suurepärane mõte film pealkirjastatud osadeks jaotada!) klapib hästi rõhutama ka tegelaskujude mitte just üleliia mõtestatud ja sidusat olevikku.

"Tra mis sa i tunne ära mind vä?"

"Tulnukas" võikski olla eeskujuks nii mõnelegi eesti filmitegijale - eelkõige selles osas, mis puudutab oma filmi materjali süvenemist, sellest aru saamist ja esitamist. (Kõige nimetatu asemel on vist alati lihtsam "filosoofilise", "maailmavalulise", kuid enamasti lihtsalt pealiskaudse "kunstitamise" teed minna ja aeg täis näidelda). Provintslike paneelmaja-jorsside "asjale" on ühe lühikese filmiga pihta saadud nii napilt ja ehedalt, et lausa lust vaadata.

Jaa,
jaa,
jaa,
jaa!

MINE JA VAATA:

• Film ise youtubes
• Pissed-off "Prangli Saare Kunn" lubab kinobussi-meestele molli sõita (.wmv, Kinobuss 2006)

"Jan Uuspõld läheb Tartusse" (Kuukulgur Film, 2007)

Selle filmi äranägemist ootasid paljud, mina nende seas. Ikkagi tänapäevane kultuurilis-meelelahutuslik roadmovie juhtivailt sotsiaaltundlejailt, arvamusliidreilt, "elukapteneilt ja salongilõvelt"! Juba ette kuuldu-nähtu tõotas mitmetunnist kvaliteetaega.

"Ilusa Eestimaa" laadis sissejuhatuskaadrite taustal kõlanud optimistlik raadiohääl tabas buumiaasta 2006 kehtivat zeitgeisti ja Eesti Unelmat paremini kui miski, mida varem kuuldud-nähtud, kuid ... seal kõik uus ja hea ka lõppes. Pagan, kinost tulles oli küll kahtlane tunne, et film oma treilerist üle ei hüpanudki. Kõigi nende suurepäraselt kokkupandud sketšide, geniaalselt tabatud tüüpide, säravatele kildude ja pealinlike siseringi-naljade kõrval filmi (seda va ... kinematograafilist subjekti, millega suhestuda, noh) ennast nagu väga polnudki. Aga kas oleks pidanud olema?

Eile nägi ta Eestimaad!

Alati võib ju vinguda ja pragada, kuidas see või teine kinotükk sinu ootusi ei täitnud, aga ma pole üldse kindel, kas sihukesi filme alati vaatajale meeldimiseks tehaksegi. Tõepoolest, filmimehe jaoks võib "teose" valmistamine ise palju magusam präänik olla, kui lugupeetud pop-eksperdi kiidulaul "Ekspressi" telekava eelviimasel leheküljel või Postimehe nädalalõpulisa tunnustavad peanoogutused. Päriselt ka ju - elu peab lõbus olema, ja ma olen nõus sööma päris mitu "Kuldrannakese" VHS-kassetti koos karbiga, kui "JULT"i tegemine asjaosalistele lõbus polnud!

("Aga Raul Saaremetsast teeme Arvo Pärdi, hähähähähähähä, kõva-kõva!" "Täiesti perrrses, ma sain Ilv... - kuuled vä??- ma sain Ilvese nõusse praegu!! Mõtleme talle käba mingi episoodi välja, onju!")

Tabloid-inglid ja meediakangelased, A-Z

Et käisin mullijoogikino 60-kroonisel hommikupoolsel seansil, siis polnud väga kahju ka piletirahast. Ühe asja üle (peale täisfrontaal-palja Mirtel Pohla näitamise - tõesti aitäh, aitäh veelkord!) võib siiski veel siirast rõõmu tunda. Mõne aasta tagune tola- ja keskpärasusmaraton, kõikmõeldavaid raadioelmarlikke põhiväärtusi pühitsev "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" tundub nüüd veel kehvema filmina, kui enne. JULT-ilt napp, kuid kindel punktivõit. Suffer, bitch!

VAATA LÄHEMALT:

• Tõepoolest, VEEL lähemalt!