"Need vanad armastuskirjad" (Freyja Film, 1992)

Hkm. 1992 oli ikka imede aeg - suvel tulid käibiele eesti kroonid, Onu Bellal valmis esimene täispikk album ja moestuudiod (kaas)produtseerisid täispikki filme. Plaanimajanduse-aegset usalduskrediiti, ootamatult teenitud kiiret raha ja igavlevaid filmi-inimesi tundus hetkel jaguvat.

Filmi vaatama hakates, tuleb tunnistada, polnud ma kaugeltki lootusrikas. Kartsin nimelt (nagu tavatsevad väljenduda mõned, kelle kinoskäiguvarustusse kuuluvad alati a) heinaküüni suurune popkornituub ja b) inetult värvitud juustega inetud tütarlapsed) "mingit haiget sentimentaalset jura". Aga oh seda imet: üsna kaasahaarav ja realistlik oli! Hästi läbi mõeldud, hästi filmitud, hästi kokku pandud - hästi tehtud.

Üks, mis "NVA"-s suurepäraselt õnnestunud, on pärastsõja-järgse ajastu Eesti taasesitamine. Mitte, et ma sellest tegelikult midagi teaksin, aga raamatutest ("Seitsmes rahukevad" näiteks), vanavanemate juttudest-fotoalbumeist paneb tähelepanelik inime üht-teist kokku ka oma peaga. Selline mitmetahuline, erinevate vihjetega esitatud (ja hauataguselt mustvalge: Valgre on samal päeva hommikul ära surnud!) 1949/1950 uusaastaöö.

1949/50: dekadents, reeturitest sõbrad, prassimine - ja näärivana on joodik.

Neljakümnendate lõpp/viiekümnendate algus oli ilmselt 20 . sajandi Eesti halvimaid aegu. Sõjast väntsutatud vabariigi-aegsete inimeste kaela lartsatas aamitäis nõukogude sitta: nahkkuubedes tšekiste, partei-jupijumalaid, umbkeelseid stalini-zombisid, küüditajaid, äraandjaid, vihkajaid. Kui perses, kui lääpas moraaliga, kui laostunud ja mustast minevikust koormatud tüüpe on selle uusaastaöö prassivate tegelinskite seas! Kahtlemata üks noirimaid momente eesti kinos, ka ilma eelpoolmainitud must-valgeta.

Võib vaid mõelda, kui lihtsalt võinuks samasugusse must-valgesse kujutamisskeemi libastuda filmitegijad äsja iseseisvuse taastanud Eestis, kujutades pöördelisi, vabaduse kaotamise aastaid. Aga mida pole, on "mustad" vs "valged", "head" contra "pahad". Enam-vähem kõik tegelased on natuke lurjused! Kollaborandid, iseenda või teiste reeturid ... vaid ehk Valgre ema ja leningradlanna Niina on ainsad, keda näeme valdavas kõntsa-ajas inimlikku väärikust säilitavat.

Filmis on üheks oluliseks võttepaigaks Karja Kelder. Koht, mida ma vanalinnas töötades teadsin sellise keskmisest karusema lõunatamiskohana, oli kuuldavasti 1940ndate teisel poolel (nagu ka filmis näidatud) tõeliselt räige joomaurgas, kus õhk on paks sigaretisuitsust, õllelehast, pahelistest soovidest ja meeleheitest. Ühesõnaga: väärib kindlalt kandmist "Eesti filmi võttepaikade reisijuhi" kaardile, kui keegi viitsib midagi sellist kirjutada.

"Raimond Valgre / minu keldris!"

"NVA" on muusikafilm!, tuleb meelde, kui ekraanil taas laulma-mängima hakatakse. "Eesti muusikafilmid" on muidugi natuke ettevaatlikuks tegev kategooria, kuid antud filmis näeb - tõepoolest! - väga kaasahaaravaid esitusi. Seejuures, märkasin rõõmuga, on suudetud vältida ülepingutusi ja liigset perfektsionismi. Muusikaliste etteastete puhul on jäetud sisse natuke säärast loomulikku kobamist ja "toorest", nagu spontaansel musitseerimisel ikka juhtub - ja see on tore, usutav, paneb siiralt kaasa elama.

Naised! Naised! Naised!

Filmi lõpus kõlav "Läbi saju" (millele sõidab efektselt sisse "Muinaslugu muusikas") on muidugi ekstra très élégant, kuid osutab samas ka ... kuidas nüüd öeldagi, ... noh, ABBA-l oli ju ka terve pinutäis viisakalt öeldes "taaskasutatavaid" harmooniajärgnevusi, millest sai kohe mitu lugu ehitada!

NEED VANAD DVD-D:

• Selle filmi DVD-d nägin viimati saada olevat Narva maantee Videoplaneti laenutuses.

Winny Puhh, "Vanamutt" (tundmatu autor, 2006)

Roarrr! Eestifilmid goes eesti muusikavideod!
Ausalt öelda, poleks uskunud, et vaevun kunagi sõna võtma mõne eesti muusikavideo asjus, kuna juba kõik see, mis antud terminis enne sõna "video" öeldakse, on viimastel aastakümnetel läbinud kõik "halva" ja "äärmiselt kohutava" erinevad faasid. (Hea küll, Virmaliste ja Vaiko-Eplik-ja-Eliidi vahele jääb umbes poolteise käe jagu häid asju ka, aga see on juba ühe teise blogi teema).

Eesti muusikavideo, mis see on?

See on a) halb või ülipüüdlikult MTV-"moodi" "hea" kaameratöö, b) õnnestunud katse vältida kõike, mis võiks kuidagi kohaliku kultuuriga seotud olla c) ... või siis lihtsalt mingi "šedööver", mille ETV tundmatu-sõdur-operaator viimasel minutil enne saadet telemaja koridoris valmis visanud.

Seda suurem oli minu rõõm, kui tuttav M viskas mind vaat sellega:

Okei, ma ei ütle praegu midagi loo enese kohta (mis on ju ka üsna hea ja reibas rida; umbes nagu Alo ja Tanel oleksid Beastie Boysiga loo teinud). Siiski on lugu ise rohkem heliriba rollis - omaenda suurepärasele videole.

Ma ei tea, mis on takistanud kellelgi varem üht korralikku eesti külaõudukat teha. Üht tõeliselt karmi ja toorest lugu külameeste, nõidade, libahuntide, hangude, kootide ja laukakollidega! Igatahes on "Vanamuti" videos kõike seda ja enamgi veel: pöörane chasedown hoburakendiga külavaheteel (minu lemmik!); õõvastavaid eesti kuuritaguse-maastikke ja võpsiku-võtteid; ruuni-voodood ja lõkke ääres loitsimist.

Kogu krempel on pealegi üles võetud sellises mõnusas "Dr.Caligari kohtab Blair Witch Projecti kohtab Anton Corbijni (jajah, need live-bändi-lõigud!)"-võtmes, et lausa lust vaadata. Kes iganes hoidis kaamerat ja tegi montaaži - sulle (teile) kuulub eestifilmid.blogspot.commi suur tselluloidist kuld-auraha!

LOE LISA:

• Artikkel "Postimehes" (07.09.2006)

"Kihnu naine" (Eesti Telefilm, 1973)

"Kihnu naine" on Mark Soosaare autorifilm oma lemmiksaarest ja tema inimestest - muidugi naistest, kuid tegelikult ju kõigist kihnlastest. Soosaar on filmi režissöör ja operaator, kehastades "ühemehebändi" laadis dokumentalisti-arhetüüpi, seejuures väga edukalt: film võitis järgnevatel aastakümnetel hulga auhindu.

Kihnlased

Kihnu ja selle inimesed aastal 1973 on silmatorkavalt ehe ja tugev antropoloogiline materjal. Autor ise on hiljem rääkinud, et teda võlus Liivi lahe saarte juures eelkõige "sõjaeelne Eesti, mis oli seal veel alles". Mõni keskpärasem filmimees oleks ehk piirdunudki lihtsalt hea materjali "ülesfilmimisega" - kuid Mark Soosaar pole keskpärane filmimees. Ta käib filmikaameraga (ilmselt kergeim 16-mm kaamera, mida tal õnnestus leida) ümber pigem kui fotograaf, olles teadlik pildiruumi loomise erinevatest võimalustest, piltidega asjade ütlemisest.

Kihnu kui koha asjaolud on Soosaarele sama tähtsad, kui selles tegutsejad. Soosaar kasutab filmis vaba käega ülilainurk- ja teleobjektiive, seejuures mitte formaalse ja sisutu efektitamise eesmärgil (nagu paljud sama aja "kunstilise" ambitsioonidega albumifotograafid, kes mööda Tallinna vanalinna müüriservi roomasid), vaid põhjusel, et ta soovib haarata kaadrisse ühekorraga nii üksikobjekti kui keskkonda: kihnlast ja Kihnut; rannal jalutajat ning kalalaeva silmapiiril; paadis sõitja ilmet ja paati ennast vahutaval merel. Kui kaugel on see kõik nn. "vaese-mehe-mati-talviku"-tüüpi eesti dokumentalistikatraditsioonist, kus kaamera on lihtsalt see tülikas asi operaatori käes, millega "midagi" üles võetakse! Soosaar valdab ja kasutab kõiki fotograafinippe, et vaatajas "seal olemise" tunnet tekitada, ning see õnnestub suurepäraselt.

Lainurkobjektiiv! Teleobjektiiv! (Fotograafid kiljuvad vaimustusest)

Aastal 1973 oli värvilise dokfilmi tegemine ilmselt üle keskmise kulukas ettevõtmine, mida kinnitab ka ettevõtmisse kaasatud Lenfilmi "värvimääraja" nimi tiitrites, kuid "värvilisus" on antud filmis ka väga möödapääsmatu. Kihnu ja tema värvid ongi loo enda jutustamisel väga olulised kaasamängijad, eelkõige too "seelikupunane", mille tarvis naised laidudelt madarajuuri kaevamas käivad.

Värvi-teema värvub hetkeks koguni ideoloogiliseks - kaadrites, kus näidatakse noori pioneerivormis kihnlasi Pärnu põhikooli joonistamistunnis, taustal nõukogude õpetajahääl kärsitult selgitamas, et "punane pole mitte meri, vaid viisnurgad ja meie maa kosmonaudid". (Võeh, mu enda algkool oli umbes sama "tore" koht).

Madara-punased: meri ja An-2

Kihnul filmitud kaadrites värviküsimusi ei teki - asjad ja nende värvid on loomulikud, endastmõistetavad. Nõukogude-punast välgatab filmis veel vaid ühel korral, filmi alguses - kus endisest maailmarändurist kihnlane jutustab oma seiklustest Ameerikas ja Hispaania kodusõjas, ning tagasitulekut Kihnule (nagu ta ise nimetab: "sotsialistlikule kodumaale") 1950. (!!!) aastal, justkui selgituseks lisades, et "olin ju ka selle vaatega mees".

Kuivõrd on "Kihnu naise" puhul tegu "puhta" dokumentaalsuse ja kuipalju autoripoolsete lavastusvõtetega? Lavastuslikke momente filmis ilmselt leidub, aga need ei häiri kuidagi, ei võta midagi ära - pigem on tegu olemasoleva rõhutamise ja tugevamaks koloreerimisega. Sellise filmi puhul pole ilmselt mõtetki midagi "välja" või "juurde" mõelda; pigem on Soosaare käsi mängus mõne varemnähtud pildi/olukorra taasloomises. Kahtlustan, et memmed, kes Pärnu sünnitusmajast uut kihnlast kodusaare suunas eskortisid, ei võtnud rahvalikku hällilaulu üles mitte niivõrd omal, kui 27-aastase filmimehe initsiatiivil; suurplaan läbi uduse köögiakna vaatavast kihnu pruudist on samuti kahtlaselt liiga suurepärane "otsustav moment", et seda "juhuslikult" kinokaameraga tabada ... Muidugi, saart ja ta inimesi isiklikult tundmata võin ka täiesti mööda panna ning "lavastuskahtlaseid" kaadreid sootuks valest kohast otsida - aga nagu öeldud, säärane huvi tekibki ainult algaja detektiivi uudishimust, mitte mingist sisuliselt häirivast asjaolust.

Viis, kuidas "Kihnu naises" Kihnut jutustatakse, on mõnusalt ebalineaarne, nagu igasugune elu ise enamasti. Sündmused, mida film näitab, pole omavahel seotud, kuid järgnevad üksteisele enesestmõistetavatena, nagu aastaajad: surnuaiapüha, pulmad, jaanipäev, loomade Pärnusse müügile viimine. Ühe suure ja paatosliku loo kulmineerimise asemel asetab filmitegija "meretaguse asja" vaatajate ette rahulikult, kildhaaval ladudes. Soosaar ei püüa vaatajale kõike ette ja ära selgitada, nähtava tähendust nimetamisega piirata (ei sõnades ega piltides), jättes vaatajale võimaluse tunda sedasama tunnet, mis teda ennast kaamerat haarama-suunama sundis.

Kuna "Kihnu naine" on filmitud ausalt, vahetu emotsiooniga ja ilma pealetükkivate ideoloogiliste/moraalitsevate hoiakuteta, siis pole film ajas suurt midagi kaotanud ja on vägagi vaadatav ka täna. Praeguseks on filmil justkui topelt dokumenteeriv väärtus: ühest küljest näeb seal "sõjaeelset Eestit, mis polnud veel kadunud", teisalt aga 1970ndate alguse Eestit ennast.

VAAT, KUS:

• Vaata filmi ERRi arhiivis.
• Mark Soosaar internetis
• Pagan, mul on ka link filmi režissööri slaididega 1970ndate lõpu/80ndate alguse Kihnust. Aga kuna ma ei tohi seda siia panna, siis tirige ja vaadake filmi, see on ikka tõsiselt hea!

"Don Juan Tallinnas" (Tallinnfilm, 1971)

... see on see film, millest kõneldes üks minu suupooltest hakkab vaimustunult puterdama suurepärastest Tallinna-vaadetest, tookordse I kursuse kompositsiooniüliõpilase Olav Ehala võrratust originaalfilmimuusikast ja rammusast camp-ampsust, samas kui teine suupool üritab pröögata "Faaaakk, tule mõistusele, see on ju kõige hullem kräpp, mida eestikeelses kinos enne "Täna öösel me ei maga" tehtud!!!".

Viimase lausega nõustub kindlasti ka filmi üht peategelast mänginud Lembit Ulfsak, kelle sõnutsi "... tahtnud ta hiljem iga kord, mil "Don Juani" telekast näidati, teletornist voolu välja lülitada".

Saab loetleda terve hulga asju, mis selles üsna segase sisuga ümberriietus-operetis täiega ässi kickib. Jah, aga - tänuväärsel kombel filmi kui sellise halbus antud juhul väga ei häirigi. (Võib siiski vabalt juhtuda, et mõne ERITI ekstreemse koha vaatamisel võib su käsi iseenesest tõusta ja teetassi läraki! vastu ekraani puruks visata - oleksin ettevaatlik näiteks sealmaal, kus donna Annat kehastav näitleja järsku Ultra-Heli Läätse häälega laulu kõõrutama pistab; samuti see kohutav marli-mõõgavõitluse-episood, aaaa-aa-a-a-a-aaargh-klirr!).

Hkm. Nimetagu nüüd siis kõik see, mis sõltumata filmitegijate kavatsustest mulle "Don Juanis Tallinnas" jätkuvalt kaasaelamist ja vaimustust pakub. Jah, kõigepealt muidugi a) filmi muusika.

Olav Ehala on hiljem tunnistanud, et vähegi vanema ja targemana poleks ta "küll julgenud vastu võtta sellist pakkumist, kus ühel õhtul saan tekstid, teisel päeval toimub muusika salvestamine ja ülejärgmisel päeval võte", aga ausaltöelda on kuulajal sellest täiesti ükstapuha, kuna soundtrack ise on suurepärane. Võib öelda, et tänu Ehalale ("mulle meeldib viini klassikaline koolkond, laulude stiilis ja orkestratsioonis on selle võtted sees" - tehke järgi!) esineb "Don Juanis" kohti, mida võiks nimetada peaaegu, et emotsionaalselt usutavateks - ja see on antud kontekstis täiesti megaliitiline kompliment.

Rõõmsaks teeb ka b), võttekohtade valik. Tallinna vanalinn, kus tegevus peamiselt toimub, oli 1960ndate keskel äsja "kapist välja tulnud", kuid selle totaalseks turistilõksuks pakendamine alles algusjärgus. Tulevane "teemapark" näeb filmis veel üsna loomulik ja mänguline välja: fassaadid on vuntsimata, katusekivid kirjud, vilksab lääpatallatud munakivisillutist ja umbrohtu. (Erilist rõõmu valmistas mulle mõnede "duellistseeni" võttepaikade ära tundmine Toompeal - kõnnin neist tööle minnes kogu aeg mööda!).

Vanalinn enne Poola restauraatorite dessanti

Vanalinna pildiline esitusviis jätkab aasta varem (1970) valminud Inturisti-eepose "Varastati Vana Toomas" postkaardi-klišeede rautamist, sekka "ootamatuid" rakursse fotoalbumeid treinud "kunstfotograafide" repertuaarist.

Inturist esitleb!

c) Filmis näeb Komtuuri osa täitmas ühte "filmigeenilisemat" eesti näitlejat - Jaak Tamlehte. Tüübil oli kuhjaga sihukest naistehullutajat-ekraanikarismat ja rollimudeli-molli, mille saavutamiseks enamik post-sean-connery James Bonde enne filmivõtteid edutult naba paigast pingutab, pluss perfektne diktsioon. (Tamleht mängis kokku ainult kahes filmis - teine oli väidetavalt üks šefimaid kuuekümnendate eesti filme, kolmeosaline "Pimedad aknad" (1968) - katsun kindlasti kätte saada ja ära näha!).

Jaak Tamleht

d) "Don Juan Tallinnas" näib tahtmatult dokumenteerivat ka mingeid oma aja "nõukogude keskklassi" suvila-unelmaid. Ja see, mis paistab, on peaaegu hirmuäratav! Igavese suvepäikese ja sillerdava mere embusse rajatud rookatusega modern-tareke, mille esisel hoolikalt pügatud muruplatsil kaks verinoort tütarlast (loomulikult blond ja brünett) teineteist aiavoolikutega pritsivad. Kohal on teisedki ihaldusväärsed aksessuaarid - võrkkiik, šoti lambakoerad, sulgpallireketid! (Ideaalmaastikult puudub vaid mändide vilus nikkel-stanget välgatav vanakooli-"Volga".) Ärge öelge, et te ei tahaks seda kõike ja kohe!

Iseloomulikke hetki Nõukogude Eesti suvila-idüllist

Ah jaa, lõppeks - seal on ikka e) paar naljakat kohta ka. Hehehe, haha.

"Don Juan Tallinnas" režissööriks on eesti filmi pühamees Arvo Kruusement. Võib ju spekuleerida, miks pidi tema filmograafias "Kevadele" (valmis kaks aastat varem, 1969) järgnema just SEE film. Aga noh ... -

... sa oled just valmistanud oma esikteose - menuka, mitmekülgselt suurepärase, lähiaegadel ilmselgelt ületamatu tasemega eepilise filmi rahvusliku kirjandusklassika ainetel. Järgmisena võiks ju teha mõne ülimenuka tolafilmi à la "Mehed ei nuta" aga ... Sa oled oma võimeid korra endale ja teistele tõestanud - ja rohkem enam ei viitsi. Las teised rabelevad! Nüüd tahaks teha midagi, mida .. ise tahaks teha. Teha lihtsalt pulli, luhtuda ühekorraga nii tõsiduses kui lõbususes - täiega! Astuda ühte jalga kahtlasepoolne komöödia-, teise muusikafilmi-ambitsiooniämber, rüübata koos noorte lõbusate näitlejatega odavat marjaveini ja kaugeneda mažoorse kolina saatel sumedasse vanalinna-öhe.

Mõeldud, tehtud.

VAATA KA:

• Kommentaare filmile «Don Juan Tallinnas» (ETV, 1997)
• Guuglist leitud imelik, kuid temaatiline foorumipostitus
• Filmiblogija Dina Iordanova arvustus.
• Roger Vadimi Don Juan ou Si Don Juan était une femme (1973) - väidetavalt veel halvem film samal teemal. Brigitte Bardoti ja Jane Birkini osalus filmis, mille "plot keywordsiks" märgib IMDB "Lesbian Scene / Lesbian Sex / Female Frontal Nudity / Suicide / Priest / Reincarnation" lubab muidugi julgeda loota ka vastupidist.

"Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas" (Parunid ja Vonid, 2006)

Pagan, "Tulnukas" on ikka üsna hea filmitükk. Loodetavasti avab heroilise jõmm-ploitation-ajastu kohalikus kinos.

Kõigile neile, kelle eufooriat (või vastumeelsust) kütab vaid "Tulnukas" rohkelt kõlavate roppsõnade kasutus - talitsege end, väikesed värdjad, ja vaadake veelkord. Seal on filmi ja ehtsat kino-powerit rohkem, kui enamikus eestikeelsetes "täispikkades". No näiteks ... "Nimed marmortahvlil" on selle kõrval ikka paras Draamateater ju.

Vaadatagu kasvõi Osa IV ("Poisid viivad Valdise autoga sõitma ja tuletavad talle elu meelde"). Kaamera näitab kordamööda sport-žigulli juhtivat Märti (Ott Sepp), kõrvalistmel "Kuldset Börsi" sirvivat Otti (Vallo Kirs) ja tagaistmel vaikivat Valdist (Märt Avandi). Mis siis on, tõeliselt haruldane situatsioon, eks: kolm jorssi sõidavad autoga? Aga hetkekski ei hakka igav (need kojameeste käimakolkimised ja uduse esiklaasi nühkimine on ilmselt lõbus deja-vu kõigile, kes oma esimest autorisu mäletavad) - ning vähem kui minutipikkuse lõigu sisse mahub vist üks paremaid eestikeelseid filmidialooge üldse.

"A sa talle tisside vahele oled pannud vä?"

Film on traditsioonilisest uina-muinast päästetud sellega, mis enamikus eesti filmides "kunstilistel" vms. kaalutlustel tegemata on jäetud: kogu mittevajalik kräpp on lihtsalt välja lõigutud. Sihuke "kerge käärisõrmega" montaaž (nagu ka suurepärane mõte film pealkirjastatud osadeks jaotada!) klapib hästi rõhutama ka tegelaskujude mitte just üleliia mõtestatud ja sidusat olevikku.

"Tra mis sa i tunne ära mind vä?"

"Tulnukas" võikski olla eeskujuks nii mõnelegi eesti filmitegijale - eelkõige selles osas, mis puudutab oma filmi materjali süvenemist, sellest aru saamist ja esitamist. (Kõige nimetatu asemel on vist alati lihtsam "filosoofilise", "maailmavalulise", kuid enamasti lihtsalt pealiskaudse "kunstitamise" teed minna ja aeg täis näidelda). Provintslike paneelmaja-jorsside "asjale" on ühe lühikese filmiga pihta saadud nii napilt ja ehedalt, et lausa lust vaadata.

Jaa,
jaa,
jaa,
jaa!

MINE JA VAATA:

• Film ise youtubes
• Pissed-off "Prangli Saare Kunn" lubab kinobussi-meestele molli sõita (.wmv, Kinobuss 2006)

"511 paremat fotot Marsist" (Tallinnfilm, 1968)

Dokkfilmi-kursuse ülesandeks andis õppejõud teha ... dokkfilmi, rõhutades seejuures, et ootab üht kindlat ja kandvat lugu, mitte niisama kirjelduslõigukesi või etüüdikesi. Igati mõistlik lähtepunkt, tuleb nõustuda.

Selles valguses on muidugi eriti karm tõdeda, et ilmselgelt üks paremaid eesti dokfilme, mis kunagi tehtud, on just nimelt a) ilma läbiva selge loota b) etüüdidele ja vaatlustele ehitatud, pealegi c) varjatud kaameraga üles võetud film. Ma räägin loomulikult Andres Söödi "511 paremast fotost Marsist".

Pintsakutes lõngused, eestiaegsed tädid, unistajad ...

Jällegi 1980ndatel, näitas seda umbes korra mõne aasta tagant mõnel mõttetul suvisel pärastlõunal minu vanemate mustvalge televiisor. Näitas muu päevakajalis-programmilise narratiivprügi seas, ilma hoiatamata, kommentaarideta, küllap mõnda suvepuhkusel ülemust asendava noore ja filmilembese abitoimetaja initsiatiivil. Filmi pildipower oli samas nii ilmne, et suutis kergelt lummata ka minusugust keskendumisraskustega provintsipubekat.

Erinevalt mõnestki põlvkonnaüleselt tsiteeritavast lastesaatest jäigi "Marsi"-film (õhukesestest morsiklaasidest kohvi rüüpavad grotesksed vanamutinäod; elevustunne kaamera varjatusest; hästitoimiv võõritusefekt pildi ja sellest "üle" loetava teksti vahel) pikemaks ajaks kummitama. Kuni möödunud kevadeni, mil seda koolis näidati - puudusin küll loengust, kuid asjast teada saades, nõudsin õppejõult otsekohe DVD.

Söödi 20-minutilise filmi näol on tegu kinematograafilise ajamasinaga. See võimaldab Sul reisida 1968. aasta kevadsuvisesse Tallinna kesklinna ja vaadata otsa sealsetele inimestele, täiesti tavalistele kohvikus jõlkuvatele tüüpidele. Just-just – Düsfunktsionaalsetele Vanamuttidele, Martini-prillidega Lõngustele, Sensuaalsusest Nõretavatele Tütarlastele ja Tuvi Näoga Mehele. Kõik on kohal – 100% ehtsad, ideoloogia- ja poseerimisvabad, võrratud! ...

... piimakohv, Martini-prilli-vennad, sensuaalitarid ja Tuvi Näoga Mehed.

... – ja kõik suitsetavad, hahaa!

Olles lugenud intervjuud režissöör Söödiga (vt. allpool), mõistan muidugi nikotiinirohke kinopildi põhjendusi: maniakaalne sigaretikimumine sobis hästi rõhutama "Tallinna kohvikukultuuri allakäiku", millele osutamiseks film üldse ette võeti. (Iseenesest jube hea, et filmi tegemise ajal sellise tüütult moraliseeriva lähtepunkti külge tolknema ei jäädud).

Samas: vaevalt, et säärast suurplaanis suitsetamist üheski tänapäevases kinotükis heaks kiidetaks, olgu kontekst milline tahes. Söödi filmis (nagu ka mustvalges pildis üldiselt, tuleb tunnistada) näevad suitsetavad kohvikutallinlased pealegi pagana coolid välja! 1968. aastal polnudki massilise ahelsuitsetamise näitamises tegelikult midagi taunimisväärset - tervislikke eluviise polnud lihtsalt veel leiutatud.

Holy smoke!

Oh jah. Olles filmi mitu korda ja süveneva vaimustusega läbi vahtinud, pean tunnistama, et teeb ikka kadedaks küll! Ei teagi, kumb rohkem: kas suurepärane kaamera(fotograafi!)töö, või pildistatud, vabandust, filmitud materjali meisterlik filmiks vormistamine. (Minu lemmikhetk filmist on vahetult enne klassikalise-muusika osa algust, mil biitlid on just lõpetanud ning kaadris olev brünetitar põrnitseb vaataja suunas mõned rauged hetked absoluutses vaikuses. Aaaa!) Vaataja, imesta!

VAATA LISAKS:

• August Künnapu intervjuu filmi rezhissööri Andres Söödiga (Estonian Art 2' 2003)
• Filmi originaalmontaaži saab vaadata Vimeos, parooli saab minu käest.
• Filmi taastatud kujul näeb Arkaadrist
• Uuendatud montaažiga versioon Youtube'is