"Kihnu naine" (Eesti Telefilm, 1973)

"Kihnu naine" on Mark Soosaare autorifilm oma lemmiksaarest ja tema inimestest - muidugi naistest, kuid tegelikult ju kõigist kihnlastest. Soosaar on filmi režissöör ja operaator, kehastades "ühemehebändi" laadis dokumentalisti-arhetüüpi, seejuures väga edukalt: film võitis järgnevatel aastakümnetel hulga auhindu.

Kihnlased

Kihnu ja selle inimesed aastal 1973 on silmatorkavalt ehe ja tugev antropoloogiline materjal. Autor ise on hiljem rääkinud, et teda võlus Liivi lahe saarte juures eelkõige "sõjaeelne Eesti, mis oli seal veel alles". Mõni keskpärasem filmimees oleks ehk piirdunudki lihtsalt hea materjali "ülesfilmimisega" - kuid Mark Soosaar pole keskpärane filmimees. Ta käib filmikaameraga (ilmselt kergeim 16-mm kaamera, mida tal õnnestus leida) ümber pigem kui fotograaf, olles teadlik pildiruumi loomise erinevatest võimalustest, piltidega asjade ütlemisest.

Kihnu kui koha asjaolud on Soosaarele sama tähtsad, kui selles tegutsejad. Soosaar kasutab filmis vaba käega ülilainurk- ja teleobjektiive, seejuures mitte formaalse ja sisutu efektitamise eesmärgil (nagu paljud sama aja "kunstilise" ambitsioonidega albumifotograafid, kes mööda Tallinna vanalinna müüriservi roomasid), vaid põhjusel, et ta soovib haarata kaadrisse ühekorraga nii üksikobjekti kui keskkonda: kihnlast ja Kihnut; rannal jalutajat ning kalalaeva silmapiiril; paadis sõitja ilmet ja paati ennast vahutaval merel. Kui kaugel on see kõik nn. "vaese-mehe-mati-talviku"-tüüpi eesti dokumentalistikatraditsioonist, kus kaamera on lihtsalt see tülikas asi operaatori käes, millega "midagi" üles võetakse! Soosaar valdab ja kasutab kõiki fotograafinippe, et vaatajas "seal olemise" tunnet tekitada, ning see õnnestub suurepäraselt.

Lainurkobjektiiv! Teleobjektiiv! (Fotograafid kiljuvad vaimustusest)

Aastal 1973 oli värvilise dokfilmi tegemine ilmselt üle keskmise kulukas ettevõtmine, mida kinnitab ka ettevõtmisse kaasatud Lenfilmi "värvimääraja" nimi tiitrites, kuid "värvilisus" on antud filmis ka väga möödapääsmatu. Kihnu ja tema värvid ongi loo enda jutustamisel väga olulised kaasamängijad, eelkõige too "seelikupunane", mille tarvis naised laidudelt madarajuuri kaevamas käivad.

Värvi-teema värvub hetkeks koguni ideoloogiliseks - kaadrites, kus näidatakse noori pioneerivormis kihnlasi Pärnu põhikooli joonistamistunnis, taustal nõukogude õpetajahääl kärsitult selgitamas, et "punane pole mitte meri, vaid viisnurgad ja meie maa kosmonaudid". (Võeh, mu enda algkool oli umbes sama "tore" koht).

Madara-punased: meri ja An-2

Kihnul filmitud kaadrites värviküsimusi ei teki - asjad ja nende värvid on loomulikud, endastmõistetavad. Nõukogude-punast välgatab filmis veel vaid ühel korral, filmi alguses - kus endisest maailmarändurist kihnlane jutustab oma seiklustest Ameerikas ja Hispaania kodusõjas, ning tagasitulekut Kihnule (nagu ta ise nimetab: "sotsialistlikule kodumaale") 1950. (!!!) aastal, justkui selgituseks lisades, et "olin ju ka selle vaatega mees".

Kuivõrd on "Kihnu naise" puhul tegu "puhta" dokumentaalsuse ja kuipalju autoripoolsete lavastusvõtetega? Lavastuslikke momente filmis ilmselt leidub, aga need ei häiri kuidagi, ei võta midagi ära - pigem on tegu olemasoleva rõhutamise ja tugevamaks koloreerimisega. Sellise filmi puhul pole ilmselt mõtetki midagi "välja" või "juurde" mõelda; pigem on Soosaare käsi mängus mõne varemnähtud pildi/olukorra taasloomises. Kahtlustan, et memmed, kes Pärnu sünnitusmajast uut kihnlast kodusaare suunas eskortisid, ei võtnud rahvalikku hällilaulu üles mitte niivõrd omal, kui 27-aastase filmimehe initsiatiivil; suurplaan läbi uduse köögiakna vaatavast kihnu pruudist on samuti kahtlaselt liiga suurepärane "otsustav moment", et seda "juhuslikult" kinokaameraga tabada ... Muidugi, saart ja ta inimesi isiklikult tundmata võin ka täiesti mööda panna ning "lavastuskahtlaseid" kaadreid sootuks valest kohast otsida - aga nagu öeldud, säärane huvi tekibki ainult algaja detektiivi uudishimust, mitte mingist sisuliselt häirivast asjaolust.

Viis, kuidas "Kihnu naises" Kihnut jutustatakse, on mõnusalt ebalineaarne, nagu igasugune elu ise enamasti. Sündmused, mida film näitab, pole omavahel seotud, kuid järgnevad üksteisele enesestmõistetavatena, nagu aastaajad: surnuaiapüha, pulmad, jaanipäev, loomade Pärnusse müügile viimine. Ühe suure ja paatosliku loo kulmineerimise asemel asetab filmitegija "meretaguse asja" vaatajate ette rahulikult, kildhaaval ladudes. Soosaar ei püüa vaatajale kõike ette ja ära selgitada, nähtava tähendust nimetamisega piirata (ei sõnades ega piltides), jättes vaatajale võimaluse tunda sedasama tunnet, mis teda ennast kaamerat haarama-suunama sundis.

Kuna "Kihnu naine" on filmitud ausalt, vahetu emotsiooniga ja ilma pealetükkivate ideoloogiliste/moraalitsevate hoiakuteta, siis pole film ajas suurt midagi kaotanud ja on vägagi vaadatav ka täna. Praeguseks on filmil justkui topelt dokumenteeriv väärtus: ühest küljest näeb seal "sõjaeelset Eestit, mis polnud veel kadunud", teisalt aga 1970ndate alguse Eestit ennast.

VAAT, KUS:

• Vaata filmi ERRi arhiivis.
• Mark Soosaar internetis
• Pagan, mul on ka link filmi režissööri slaididega 1970ndate lõpu/80ndate alguse Kihnust. Aga kuna ma ei tohi seda siia panna, siis tirige ja vaadake filmi, see on ikka tõsiselt hea!