Eesti filmid: "Keskpäevane praam" (Tallinnfilm, 1967)

Pea igast eesti filmist leiab mõne päris hea koha, vast isegi neist kõige kohutavamatest. Üsna mitu on neid eesti filme, millel on hea algus (uuematest tuleb meelde "Meeletu", vanematest, miks mitte, esimesed viis minutit "Teisikutest" - kui tuua kaks kahtlaseimat näidet), mille jooksul jõuad juba nii mõndagi lootma hakata, kuni ... kuni läheb nii, nagu sa tegelikult ju kohe alguses kartsid.

"Keskpäevane praam", olles tervikuna mitte just meiemaise filmiajaloo tippteoseid, hoiab seevastu ühtlast head taset algusest lõpuni. Algus on kohe väga hea! Maheda biitkitarriplõnina saatel võtab Jüri Garšneki kaamera üles suurepärase panoraamvaate ühest unisest alevihommikust 1967. aasta Risti raudteeülesõidu lähistel ... ja hoplaa, sealt astuvad kaadrisse kaks ehtsat kuuekümnendate non-konformisti!

Filmi alguse panoraamvaade

Pagan! Enn Kraami mängitud Poiss on täpselt see tüüp, keda iga meessoost eestlane alates Johannes Pääsukesest sooviks kinolinal näha ja ise olla: sundimatu, karismaatiline ja usutav töll ruudulise flanellsärgi ja blondi tütarlapsega!

"Suudleme."
/- - -/
"Süüa tahaks..."
"Suudleme?"
"Süüa tahaks."
"Tead, mul pole üldse raha. Liköör oli nii kallis."
"Oleme ilma. Suudleme!"
/- - -/

Enn Kraam on juba sealsamas, Risti kraavipervel, nimelt kõike seda ja rohkemgi veel. Sealt vihjub nii jamesdeanilikku teksapüksi-mässu (kiri "LEE" rihmapandlal!) kui belmondolikku suunurgast-sigareti- tolgendadalaskmist. Kus põõsas passisid küll pärast "Praami" kõik need noored vihased "eesti uue laine" režissöörid, kes oma filmidesse ekraanitäitvaid (anti)kangelasi vajasid? Väärt Kraam! Selle mehega oleks saanud Praha Kevade eelses Nõukogude Eestis veel suuri asju korda saata!

Summer of Love '67 eesti moodi

Eks ole "Keskpäevane praam" mitmes muuski mõttes üsna ootamatu film. Kuigi staarkirjanik Smuuli käsikirja järgi filmitud (sealt siis need võrratud dialoogid!), esindab filmi esipaar ju ometigi üsna küsitavat vastutustunde- ja moraalikontsepti. Rääkimata kohatisest "eksplitsiitsest lüürikast": "Persses on su traumad!” käratab Ada Lundveri mängitud Juuksur "Volgat" juhtivale Dotsendile (üllatusnäitlejast helilooja Eino Tamberg!) - varastades suure osa "Tulnuka" autodialoogide originaalsusest juba 39 aastat enne selle võtteid.

Kel aeg-ajalt praamiga saartele sõita tuleb, leiab filmi non-katastroof-kaadritest muidugi toredaid äratundmishetki. Kõik need rattamatkajatest Tartu filoloogitarid, suvepäevadele veereva ettevõtte bussijoodikud ja tõusik-prouad liiga suurtest sõiduautodest - see kõik on kogu aeg olnud ja ilmselt on ka järgmise 40 aasta pärast. Kindlasti meenub mõnelegi ka sõit Hiiumaale peategelas-parvlaeva "Suurupi" kahvatusinisel pardal!

"Keskpäevase praami" filmistsenaarium ilmus raamatuna ja on võrdluses filmiga päris huvitav lugemine. Mõnedki Smuuli kirjapandud stseenid tunduvad olevat filmis lavastatud küllaltki lohakalt, jäädes vaatajale arusaamatuks (näiteks viimasel hetkel praamilt maha jooksev naine lapsega - ja tema tähendus praami kapteni jaoks). Ning just stsenaariumi pikkadest autoripoolsetest karakteriselgitustest leidsin ka võimaliku vastuse küsimusele, miks siis ikkagi lastakse kahel praamitulekahju põhjustanud tuulepeal "karistamatult" filmist minema jalutada.

1960ndate keskel, kui Smuul käsikirja kirjutas, oli just täisealiseks saanud nn. esimene uue aja põlvkond - need, kes sündinud peale sõda. Paratamatult tundusid sellised ainult rahu- ja heaoluaega näinud noored "vanadele olijatele" veidi lodevate ja tänamatute tüüpidena - milliste koondkuju on pikajuukseline, transistorraadiot kuulav halva rühiga lõngus kuuekümnendate "Pikri" karikatuuridelt. Eks olnud Smuulilgi - olude sunnil vähest kooliharidust saanud Kirjanike Liidu esimehel - põhjust noorte pauleerikrummode ja jaankaplinskite suunas viltu vaadata, ehk küll ta nende tegelikku tähtsust kindlasti taipas.

Režissöör Kiisk, operaator Garšnek ja stsenarist Smuul võtteplatsil

Stsenaariumist: «Kirjutades pikki, võib-olla väheolulisi karakteristikaid režissööri ja enda jaoks, lähtun ma seisukohast, mille ümberlükkamine on muutunud paljude nii noorte kui vanade kirjanike au, kuulsuse ja elu küsimuseks. Usun nimelt, et väliselt ja näiliselt korralik inimene ei pea alati olema sisemiselt kaabakas, või dogmaatik, või hingetu puupea. Usun, et südametunnistus ei kanna alati välise ekstravagantsuse, jõhkruse, nõrkuse, ebaloogilise käitumise ja lõnguslikkuse kergelt ja värvikalt kirjeldatavaid maske.»

Sealtsamast avastame, et "Moskvitši" roolis olnud ninatarga ("Ats, vesi keeb!" "Sadamani veab välja!" - näitlejaks siis-veel-babyface Robert Gutman) tüpaaži oli autor hulga põnevamaks kavandanud, kui filmis tegelikult näha sai: «Roolis on kahekümne kahe aastane noormees, päevase habemega, pikajuukseline, sigaret suunurgas, ükskõikse ilusa näoga, kuhu me nii ruttame kirjutama varjatud ideaale.»

Ehk siis - lastes paaril tüüpilisel kahekümnesel tekitatud pahandusest muretult minema jalutada, soovis stsenarist provotseerida kinovaatajat endalt küsima - kus on see piir, milleni "noorus" kui selline väljavabandava argumendina kehtib. Tulemus oli, loomulikult, etteaimatav - paar vastupandamatult pahelisi antikangelasi-rollimudeleid.

Ma ei taha teada, mitu mahapõlenud GAZ-53-furgooni selline vastutustundetu võte ENSV rahvamajandusele veel maksma läks!