UFO-eri: "Soolo" (Tallinnfilm, 1979), "Pulmapilt" (Mosfilm, 1981) ja "Hukkunud Alpinisti Hotell" (Tallinnfilm, 1979)

Nagu pealkirjas nimetatud filmide valmimisaastatest karta, järgneb kolmeosaline eepilis-analüütiline progesissekanne varajaste eesti UFO-filmide teemal. Kahekümnerealised adjektiividest pungitavad lausesoolod! Uudissõna-süntesaatorite riidad! Megavatiste kalambuuride tulevärk!

Soolo (1979)

“Soolo”, Peet Vallaku novellil “Lodjavahi surm” põhinev ulmefilm, on režissöör Raul Tammeti kursusetöö Nikita Mihhalkovi juhatatud stsenaristide ja režissööride kõrgematelt kursustelt Moskvas.

Mida ma seal blogialguse manifestis õiendasingi? "Surmava aeglusega kulgevad liikumatus üldplaanis kaadrid kevadisest põllust ... ülipikkade sahisevate minutite vahele "näideldud" häälega loetud repliigid ... ".

Noh, kõike seda filmist "Soolo" ilmselt ka leiab, üsna rammusalt pealegi. Eelpoolnimetatutele sekundeerivad ka undav alajaam (õõgh!) ja halvatud mees, keda kehastab Mikk Mikiver (korr-korr!). Piinava täpsusega on edasi antud ka 1979. aasta olmeasjaolud (ma olen tõesti piisavalt vana, et seda aastanumbrit mäletada): niiskusest kooruva tapeediga jõeäärne majalobudik, John Holmesi stiilis vuntsilõiked ja klimbisupp, mille kõrvale nätsutatakse neljakandilist vormileivaviilu.

(Pärast viimase lause valmiskirjutamist käisin allkorrusel veidi hingeldamas ning jõin külmkapist turgutuseks punnsuutäie Normandia õunasiidrit).

Kuid sugugi mitte rekordid eelkirjeldatud võistlusklassides pole need, mille pärast "Soolo" minus jätkuvalt harrast vaimustust tekitab. Ega ka filmi üsna õnnestunult põnevust hoidev, alateadvust kriipiv davidlynchilik pildikeel. Nimetage parem nüüd mõni teine eesti film, milles näidatakse elusuurust, illumineeritud UFO-maketti? Või kõrvalosa-tulnukat, keda mängib noor, cool-as-fuck Gunnar Graps? Või meenutage mõnda, mille heliriba täidaks midagi sama ägedat, kui Grapsi esitatud sõul-jazz-funk, mille saatel filmi peategelane lõputiitrite eel "lendava taldreku" trepist üles loivab (üks šefimaid stseene eesti kinos, kinnitan teile!)?

Sõul, jazz, funk ja lendav taldrek!

Viimasele küsimusele võin vastata ise. Selleks on režissöör Raul Tammeti järgmine, diplomitöö

"Pulmapilt" (1981)

Nagu öeldud - heliribal taas suurepärane Magnetic Band. Seevastu helesinine (jaa, värvifilm!) "seda Ziggy Stardust ostaks"-tulnukaülikond on seekord selga tõmmatud hoopiski Lembit Ulfsakile. (Eesti filmile kohustusliku ängistusballasti osas funktsioneerib vanaldane Rein Aren).

Lembit Ulfsak ajarändur Lembituna

Neile, keda eelmine lõik veidi hirmutas (mind ennast küll, näiteks) ütlen kohe ära, et "Pulmapilt" on tegelikult üsna ebatavaline ja kaasahaarav kinotükk. Juba see, kuidas osa filmist "monteerib" varrukasse installeeritud ajamasina rewind-nupu abil valmis Ulfsakist ajarändur, oli üksjagu uudne nipp, ja vist mitte ainult kohaliku kino jaoks. (Eks ole, kuigi ebalineaarset jutustamisviisi oli nii kirja- kui kinopublikule juba ammu tutvustatud - võtkem näiteks kaks Francist: ... Scott Fitzgerald aastal 1934 ja ... Ford Coppola anno 1974 - sai tõsisem narratiivinarrimine à la "Memento" õige hoo sisse alles 90ndatel).
Unenäoliselt intensiivse "Pulmapildi" võtted kujunesid aga ootamatult traagilisteks. Kirjavahetusest režissööriga:

" [operaator] Jüri Garšnek soetas endale võtete ajal ühemehepurjeka (Finni), millega käisime sealsamas rannas merel. Mina samuti. Uljas värk. Saatuslikul päeval läks Jüri peale pulmastseeni võtteid vastu õhtut merele. Kaasas assistent Tiit Berg (lavaka VII lennust) ja pruudi osatäitja Raili Jõeäärega (lootustandev baleriin). Oli sombune ja oktoobris läheb vara pimedaks. Mis juhtus pole teada. Hommikul leidsime rannast ümberläinud paadi. Meri andis surnukehi välja ükshaaval, viimase poole aasta pärast.

Olime jubedas šokis. Alles 3 nädalat hiljem suutsime viia filmimise lõpuni. Uue tüdruku võtsime pruudiks ja kaamera taha hakkas Jüri assistent Rainer Tomik."

"Hukkunud Alpinisti" hotell (1979)

Minu (taas)tutvus "HAH"-iga algas natuke piinlikult. Jäin nimelt seda vaadates magama. Teisel ringil olin juba pisut targem, ei jätnud vaatamist väga hilja peale, ja ennäe - saigi lõpuni ära nähtud.

Siiski, pean tunnistama, et Tammeti kaks "lühikat" jätsid mulle mõjuvama mulje, kui ""Hukkunud Alpinisti" hotell". Jah, "HAH"-i dialoog on maakeelse filmi kohta haruldaselt tihe ja ladus. Tõesti, Uldis Pūcītis inspektor Glebski osas oli 1979. aastal rohkem Harrison Fordi nägu kui too ise. Mhm, filmi stsenaariumi olid kirjutanud nõukogude ulme pühamehed Arkadi ja Boriss Strugatski. Ja muidugi - "firma MELOODIA süntesaator «SYNTHI-100»" (nagu väidavad tiitrid) noore Sven Grünbergi sõrmede all, mille huugamine eriti filmi algus- ja lõpustseenides väga sugestiivsel moel sinu kontideni imbub!

Mikk Mikiver - seekord terroristina, Uldis Pūcītis Harrison Fordina ... aitäh, aga oot, mehed - , kus lendav taldrek on, ma küsin??

Pingsalt oodatud UFO-kogemust lörtsis aga liigne ülenäitlemine, kahtlasepoolne filosoofilisus-ambitsioon ja vendade Strugatskite konstrueeritud "filmivälismaa" halenaljakus. Kusagil Uuralites toimuvana oleks samal teemal ilmselt midagi usutavamat välja kukkunud, aga ... terroristid, helikopterid, "Polski Fiat" - no ei, milleks.

"Ball"

(Paar positiivset remarki ikka ka. Baaristseenid, eriti see, kus Grünbergi "Ball" taustaks, on ühed coolimad, mida siinkeelses kinos kunagi üles võetud (miks nad terveid filme sellistena ei teinud, nüüh, ah?). Ja siis veel, "Alpinisti" terrorist-Hincuse macholik vuntsilenks, pean ütlema, lööb "Soolo"-paadimehe molester moustache'i küll iga kell).

NÄE, UFO!:

• Vaata ""Hukkunud Alpinisti" hotelli" ETV Plussist
• Ajamasina omanikele: filme "Soolo" ja "Pulmapilt" saab vaadata Kinomajas, 24.11.2005
• Tõnis Kahu kiidab "Hukkunud Alpinisti" filmimuusikat (Areen, 02.01.2002)
• "Soolot" ja "Pulmapilti" näeb Vimeost, parooli saab minu käest.