"Lõppematu päev" (Eesti Kultuurfilm, 1971/1990)

Ma ei tea ega mäleta eriti midagi seitsmekümnendatest, milles ma neli ja pool aastat veetsin. Siiski, paar udust pilti justkui oleks. Kuidagi tundub, et näärimees kinkis uhke "Tšaika" mudelauto nimelt 1979. aasta detsembris; samuti on meeles Rapla laadal 1978. suvel tehtud fotol mitte näha olevad kaks taburetti, millel ma isaga autokujulise pildistusstendi taga istun.

Kõigest, mida ma sel ajal muu-ilmas toimunu kohta praeguseks lugenud ja näinud olen, jääb mulje otsekui 1960ndate pohmellikümnendist. Hiilgebändid lagunesid, kodanikuõigused olid välja võideldud, narkootikumid näitasid oma jälgimat palet, terrorism ja sõjad levisid jõudsamalt, kui äsjaleitud vaba armastus või orientaalne filosoofia. (Vaata näiteks meisterfotograaf Dennis Stocki fotoseeriat "Road people" aastast 1971. Milline melanhoolia, milline post-misiganes-tunnetus!)

Dennis Stock. USA. A family of three lives in an old school bus converted to a motorhome. 1971.

Eesti, nagu teada, oli 1970ndateks pikemat aega asunud ühel hoopis teisel planeedil. Kodanikuõigusi, mille eest võidelda, polnud ega niipea ka tulnud; küllap oli sama vilets lugu ka erinevat sorti "ravimite" ja kõige muuga. Ometi näis miski värske ja mässuline loomisvaim õhus lehvivat: Rannapi ja Alendri "Ruja" tegi lauluväljaku keldris esimesi proove, noored ja vihased teatri- ja kirjamehed uuendasid teatrit ja kirjutasid enneolematuid raamatuid, kunsti-ilmas mürgeldasid ERKIst pääsnud vastsed arhitektid ja graafikud. Polegi ehk väga ootamatu leida eesti filmi (valminud samuti 1971. aastal, nagu eelpool kõneks olnud fotosari), mis seitsmekümnendate zeitgeisti jahmatavalt ehedal kombel selgitab, algajalegi ette maalib.

"Lõppematu päev" on niivõrd hea ja tähendustihe tervik, et ma parem ei üritagi sellest mingeid erakordseid momente välja tooma hakata — neid on filmis liialt palju. Ütlen vaid niipalju, et taas on tegu järjekordse fotograafid-krigistavad-kadedusest-hambaid filmiga, väga ilmselt seetõttu, et filmikaamera istus suurema osa ajast algupärase Haljala fotogeeniuse Peeter Toominga käes (kes ühel vahval hetkel korraks ka ise filmis vilksab, kui peategelase osa täitev vend Jaan Tooming kaamera enda kätte krahmab). Filmi kinematograafiline kude muutubki mõnel kiiremal montaažilõigul ära fotograafiliseks, kui stseenid-kaadrikompositsioonid näivad vahelduvat kohati lausa 24 kaupa sekundis, seejuures on igaüks neist väärt tagasikerimist ja paus-nupuga-mängimist. "Tavatult aeglane montaaž" my ass! Seda filmi võib vaadata nagu fotoalbumit!

Tegelasi filmist: kohverpeaga mees, massilauljad, kunstliku hingamise mannekeen ning paar Raekoja kulturiste vastsündinuga. Oh yes.

Tegevuse taustal vilksav 1971. aasta Tallinn näeb lahe välja — rohkelt suvalisi agulivaateid, taarapunkti-perspektiivi, aiaäärseid tänavaid; ei paraadlikke piduvaateid ega stampkaadreid. Otsemaid tulevad meelde mõned selle aja erandlikud ja motiivivalikult/pildistamisviisilt tänapäevalgi värsked Tallinna fotoalbumid, näiteks "Minu ja sinu linn" siis veel noorelt vihaselt teleobjektiivi-kauboilt Gustav Germanilt ning fotorühmituse STODOM (mille liikmete hulka ka Peeter Tooming kuulus) "Läbi linna".

Teine Tallinn

Sama pöörane ja meeldejääv kui kinematograafia, on ka "Lõppematu päeva" heliriba, isepäise folkheerose Tõnu Tepandi esituses. Peale kauaks kummitama jäävate tunnusmeloodiate ("Milline mees...", "Elu on...") prahvatab filmi keskel ootamatult valla ka üks kollaažlik helikompositsioon, millest kostab (ikka Tepandi!) nii gospelit, alpi joodeldamist, protestilaulu kui tangot. Seda kõike igaks juhuks veel viies eri keeles.

Seks!

Paistab väga sedamoodi, et vennad Toomingud, kaasrežissöör Virve Aruoja ja stsenarist/filmi laulude autor Paul-Eerik Rummo tegid "Lõppematust päevast" täpselt sellise filmi, nagu neile endile meeldis. Pole raske ära arvata, miks säärane vaba kinopillerkaar ja godarditamine Brežnevi-aja ENSV kultuurifunktsionäärides kabuhirmu tekitas ning noorte kinohullude fantastiline töö joonelt 19 aastaks riiulile saadeti. Sest kuhu ometi jäi moraal? Mida õpetlikku oli hüperaktiivsel karvamütslasest peategelasel öelda nõukogude noorsoole, töölistele, talupoegadele?

"Lõppematust päevast" leiab ka mõned eesti kino ülisuurimad ülisuurplaanid

Vaata lisaks:

• Väljumine kapist või siis riiulist. Sirp, 11.09.2009
• Peeter Linnap, Astu parteisse ja nõua! Jaan Toominga ekspressionistlikud resistance-filmid ENSVs. Teater. Muusika. Kino, 01/2002
• Värvifotod 1972. aasta Tallinnast
• Eva Näripea, New Waves, New Spaces: Estonian Experimental Cinema of the 1970s. KinoKultura, 03/2010
• Vaata filmi ERRi arhiivis.