"Lõppematu päev" (Eesti Kultuurfilm, 1971/1990)

Ma ei tea ega mäleta eriti midagi seitsmekümnendatest, milles ma neli ja pool aastat veetsin. Siiski, paar udust pilti justkui oleks. Kuidagi tundub, et näärimees kinkis uhke "Tšaika" mudelauto nimelt 1979. aasta detsembris; samuti on meeles Rapla laadal 1978. suvel tehtud fotol mitte näha olevad kaks taburetti, millel ma isaga autokujulise pildistusstendi taga istun.

Kõigest, mida ma sel ajal muu-ilmas toimunu kohta praeguseks lugenud ja näinud olen, jääb mulje otsekui 1960ndate pohmellikümnendist. Hiilgebändid lagunesid, kodanikuõigused olid välja võideldud, narkootikumid näitasid oma jälgimat palet, terrorism ja sõjad levisid jõudsamalt, kui äsjaleitud vaba armastus või orientaalne filosoofia. (Vaata näiteks meisterfotograaf Dennis Stocki fotoseeriat "Road people" aastast 1971. Milline melanhoolia, milline post-misiganes-tunnetus!)

Dennis Stock. USA. A family of three lives in an old school bus converted to a motorhome. 1971.

Eesti, nagu teada, oli 1970ndateks pikemat aega asunud ühel hoopis teisel planeedil. Kodanikuõigusi, mille eest võidelda, polnud ega niipea ka tulnud; küllap oli sama vilets lugu ka erinevat sorti "ravimite" ja kõige muuga. Ometi näis miski värske ja mässuline loomisvaim õhus lehvivat: Rannapi ja Alendri "Ruja" tegi lauluväljaku keldris esimesi proove, noored ja vihased teatri- ja kirjamehed uuendasid teatrit ja kirjutasid enneolematuid raamatuid, kunsti-ilmas mürgeldasid ERKIst pääsnud vastsed arhitektid ja graafikud. Polegi ehk väga ootamatu leida eesti filmi (valminud samuti 1971. aastal, nagu eelpool kõneks olnud fotosari), mis seitsmekümnendate zeitgeisti jahmatavalt ehedal kombel selgitab, algajalegi ette maalib.

"Lõppematu päev" on niivõrd hea ja tähendustihe tervik, et ma parem ei üritagi sellest mingeid erakordseid momente välja tooma hakata — neid on filmis liialt palju. Ütlen vaid niipalju, et taas on tegu järjekordse fotograafid-krigistavad-kadedusest-hambaid filmiga, väga ilmselt seetõttu, et filmikaamera istus suurema osa ajast algupärase Haljala fotogeeniuse Peeter Toominga käes (kes ühel vahval hetkel korraks ka ise filmis vilksab, kui peategelase osa täitev vend Jaan Tooming kaamera enda kätte krahmab). Filmi kinematograafiline kude muutubki mõnel kiiremal montaažilõigul ära fotograafiliseks, kui stseenid-kaadrikompositsioonid näivad vahelduvat kohati lausa 24 kaupa sekundis, seejuures on igaüks neist väärt tagasikerimist ja paus-nupuga-mängimist. "Tavatult aeglane montaaž" my ass! Seda filmi võib vaadata nagu fotoalbumit!

Tegelasi filmist: kohverpeaga mees, massilauljad, kunstliku hingamise mannekeen ning paar Raekoja kulturiste vastsündinuga. Oh yes.

Tegevuse taustal vilksav 1971. aasta Tallinn näeb lahe välja — rohkelt suvalisi agulivaateid, taarapunkti-perspektiivi, aiaäärseid tänavaid; ei paraadlikke piduvaateid ega stampkaadreid. Otsemaid tulevad meelde mõned selle aja erandlikud ja motiivivalikult/pildistamisviisilt tänapäevalgi värsked Tallinna fotoalbumid, näiteks "Minu ja sinu linn" siis veel noorelt vihaselt teleobjektiivi-kauboilt Gustav Germanilt ning fotorühmituse STODOM (mille liikmete hulka ka Peeter Tooming kuulus) "Läbi linna".

Teine Tallinn

Sama pöörane ja meeldejääv kui kinematograafia, on ka "Lõppematu päeva" heliriba, isepäise folkheerose Tõnu Tepandi esituses. Peale kauaks kummitama jäävate tunnusmeloodiate ("Milline mees...", "Elu on...") prahvatab filmi keskel ootamatult valla ka üks kollaažlik helikompositsioon, millest kostab (ikka Tepandi!) nii gospelit, alpi joodeldamist, protestilaulu kui tangot. Seda kõike igaks juhuks veel viies eri keeles.

Seks!

Paistab väga sedamoodi, et vennad Toomingud, kaasrežissöör Virve Aruoja ja stsenarist/filmi laulude autor Paul-Eerik Rummo tegid "Lõppematust päevast" täpselt sellise filmi, nagu neile endile meeldis. Pole raske ära arvata, miks säärane vaba kinopillerkaar ja godarditamine Brežnevi-aja ENSV kultuurifunktsionäärides kabuhirmu tekitas ning noorte kinohullude fantastiline töö joonelt 19 aastaks riiulile saadeti. Sest kuhu ometi jäi moraal? Mida õpetlikku oli hüperaktiivsel karvamütslasest peategelasel öelda nõukogude noorsoole, töölistele, talupoegadele?

"Lõppematust päevast" leiab ka mõned eesti kino ülisuurimad ülisuurplaanid

Vaata lisaks:

• Väljumine kapist või siis riiulist. Sirp, 11.09.2009
• Peeter Linnap, Astu parteisse ja nõua! Jaan Toominga ekspressionistlikud resistance-filmid ENSVs. Teater. Muusika. Kino, 01/2002
• Värvifotod 1972. aasta Tallinnast
• Eva Näripea, New Waves, New Spaces: Estonian Experimental Cinema of the 1970s. KinoKultura, 03/2010
• Vaata filmi ERRi arhiivis.

MAKING OF, osa 3: Plaadipoed

Seoses filmi teema ja spetsiifikaga tutvunud eesti vinüülplaadi-skene erinevate avaldumisvormidega. Olen luhvtitanud plaadivirnu metalimeeste põrgukoobastes ("Kulä, mul' tuli see uus Metallica plaat ka ära" "Hõhöh, müüd mulle vä?"), oodanud piinavalt pikki minuteid pühendunud subkulturistide plaadikuudis, kus tõepoolest leidubki iga viimane kui plaat, mis Melodija alt eales ilmunud (oodates, mil eelnev klient lõpetab vestluse Nagra magnetofoni tööpõhimõtte üksikasjadest ning erinevate mikrofonitüüpide eriomadustest), tutvunud tütarlastega, kes valmistavad plaadikaantest moekaid poekotte ning sulatavad helikandjaist endist erinevaid moeesemeid. Kogemust kokku võttes olgu esitatud järgnev episood filmist "High fidelity" (1999). Iga viimane kui sekund sellest on tõsi:

"Oh now ... you know what? I'm not selling you this record ... this week. Maybe next week."

P.s. kui teid juhtumisi huvitab, kust saab mõistliku raha eest osta 1976. aastal Melodija alt ilmunud Jaak Joala eestikeelset 12" LPd (ainus eestikeelne Joala album! Heas korras!), siis küsige minult. Eww ... kui ma seda ise ära ostnud pole juba.

MAKING OF, osa 2: casting

Castingu juures on kõige halvem see, et sa kohtad väga mitut täiesti erinevalt andekat inimest, kes täiesti tõsiselt ja päriselt sinu filmi antud osasse sobiksid, ja sa pead ühe neist mingitel x-kaalutlustel välja valima.

Kujutate ette, et Ricki olekski "Casablancas" mänginud mitte Bogart, vaid Ronald Reagan, nagu algselt mõeldud? Kas halvem või parem, aga see oleks olnud üks hoopis teine film, ärajäänud reaalsus, mida me ei oskagi ette kujutada. (Nagu ka Humphrey Bogartit vabariiklasest presidendina Valges Majas).


Ah, ja filmis saab osa täitma ka üks eesti popi kultusfiguure, kelle ainsaks tingimuseks on nõudmine see film kindlasti valmis teha. Uups, nüüd pole vist tõesti pääsu.

MAKING OF, osa 1.

"Olen jälle KuKu klubis
siin on geeniused koos!
Ühe kuulsa kunstnikuga
targutan ja õlut joon!"

— ansambel Kurjam, "Joodikud on andekad".


EKKM pole KuKu klubi. Ega ka mitte von Krahli baar, kust just varvast viskasin, oh ei. Undergroundi all on üks teine underground, mis on palju underim, kui see pealmine. EKKM on midagi palju radikaalsemat: see on väike räämas putka alarahastatud Kultuurikatla küljes Linnahalli Statoili taga. Siin tunglevad praegu kõik need homsed lapinid, raidpered ja toomikud, kes hakkavad eesti kunsti esindama tulevastel bi- ja triennaalidel, kelle teoste eest hakkavad trendi tabada püüdvad kröösused kunagi maksma hingehindu ning kellele, lühidalt öeldes, kuulub tulevik.

Seenioride vabakava: kui ma südaöösi EKKMi jõudsin, olid härrad ans.-st EXTRA FINE juba täies hoos.

Olen häbiväärselt minema hiilinud (paid töökaaslased, andestage mulle) oma armsa töökoha jõulusöömaajale järgnenud Mutandi-külastusest, kuna mulle on ootamatult helistanud endine filmiõppejõud JK, kellele juba kaks kuud tagasi stsenaariumi läkitasin, ja kellest pole kippu ega kõppu olnud. JK käsib resoluutselt Krahli kukele saata ja otsemaid EKKMi ilmuda, et stsenaariumist kõnelda.

On ütlematagi selge, et reede südaöösel tuleb igatmasti sisukate jutuajamistega kiirustada, enne kui viinakurat, popmuusika ja juhuslikult kohatud ammu-tuttavad emba-kumba rajalt maha võtta jõuavad.

JK osutab asjaoludele, mis talle käsikirjas meeldivad, samas toob koolitunnist tuttaval moel ülima lühiduse ja konkreetsusega välja asjad, mis skripti II osa juures praegu lonkavad (ja mida ma salaja tegelt' ise ka veidi kahtlustanud olen). Tõtt-öelda on õhtu väärtuslikeimaks avastuseks fakt, et olen olnud liiga laisk II osa läbi mõtlema ja kirjutama.

p.s. Homme on esimene castingu-päev. Sõber M leidis Youtubest ühe noore ja andeka Rakvere tüübi, keda hakkame proovima filmi peategelase osasse.

MAKING OF, osa 0.

... ma olen praeguseks irisenud ja urgitsenud täpselt kahekümne eesti filmi kallal. Püüdnud vähem lahmida "meeldib-ei meeldi" skaalal ja rohkem leida peidetud tähendusi, tahtmatult tabatud ajalugu, kontekste, tabamatut meeleolu-võluvärki.

Aga nüüd olen sattunud teisele poole rindejoont, mässinud end ise ühe (lühi)filmi tegemisse. Täitsa õhinaga ja vabatahtlikult. Mistap hakkan ka siinsamas üles tähendama nimetatud kinematograafilise ristiretke erinevaid etappe.

Miski ei motiveeri laiska, ent vähegi kohusetundlikku inimest rohkem, kui jagatud lubadused midagi valmis teha.

EKAs õppides sundisid avantüristlik meelelaad pluss "nähtamatu akadeemiline käsi" mind kahel korral olukorda, millest ainepunktidega väljumiseks olin sunnitud midagi filmikujulist ette näitama ("Fosformees" Andreas W-le detsembris 2006 ja viimane koolitöö, "Harilik eesti sigakass", Jaak Kilmile aasta hiljem).

Filmikambas on peale minu üks terava mõttega populaarkultuurilemb sõber M, kellega kahasse olen pärast poolt tosinat rohkem või vähem kehva treatmenti, stsenaariumihakatist ja storyboardi valmis kribinud filmiloo, mis on (vähemalt autorite) jaoks oma põnevust säilitanud ja mille "materjali tahaks tegelt' juba näha".

Tüüpilisi algajaid filmimehi võtteplatsil

Siinkohal: kui mõni selle blogi vähestest lugejatest juhtub jagama meie napakavõitu huvi eesti filmide, popkultuuri, -muusika ja -ajaloo, "Melodija"-vinüülide, linnalegendide ja kahetuhande-nullindate zeitgeisti vastu, ja sooviks meie stsena lugeda ning selle kallal iriseda (please,do!), siis kirjutagu mulle iimeilile.

Võtted on plaanitud toimuma märtsist maini 2010. Filmil aitavad reaalsuseks saada Overall ja Cube Productions.

DVD "Unustatud Eesti lühimängufilmid I"

... on saadaval 2009. aasta ajakirja "Teater. Muusika. Kino." numbri 8/9 tasuta kaasaandena. Sisu vastab täielikult pealkirjale, järjekorranumber "I" annab lootust veel teisegi plaaditäie tulekuks. Mine ja kraba kohe!

Suvine interluudium supermarketis

Seisab eestifilmid.blogspot.commi toimetaja selveri DVD-korvikese ees. Korvi küljel on plakat "Siin kõik filmid 25.-!"

Teiste seast paistab eesti filmi "Kuldrannake" külg.

"Kallis, raip," mõtleb toimetaja, "peaks allahindluse ära ootama."

Welcome to hell!

"Tühirand" (Kuukulgur Film, 2006)

Don't know what i want but i know how to get it

— Johnny Rotten

 

Kui olin umbes 20, polnud mul vaba ajaga suurt midagi peale hakata. Aega oli lihtsalt nii mõttetult palju, mistõttu jõlkusin mööda Eestit, sõitsin jalgrattaga pikki vahemaid, hääletasin sinna-ja-tagasi, lugesin palju raamatuid. Säärasel moel prepareeritult kohtusin ühel hetkel Mati Undi teostega, mille minategelastega oli ootamatult kerge sinapeale saada.

Olen "Tühiranna" DVD-d nüüd mitu korda vaadanud ja pean tunnistama, et see film meeldib mulle rohkem, kui "Sügisball" (milles jätkab ühe osalisena tegevust "Tühiranna" peategelane, düsfunktsionaalne eesti kirjanik Mati). "Sügisball", seda juba stsenaariumi aluseks oleva romaani ülesehituse tõttu, kipub minusuguse keskendumisvaeguri jaoks filmina liialt laiali hargnema. "Tühirannas", seevastu, seisab kogu story väga meisterlikult koos; film haarab sind, see tirib sind koos osalistega kaasa — läbi jahedate merelainete, üle leige rannaliiva, läbi metsa, heinaküüni ning lõpuks lennujaama peldikuakna — märkamatult, kuid kindlalt.

See on kindlasti üks neist asjadest, mida ma tahan, et minuga filmi vaadates juhtuks.

Eduard: "WTF?!?!"

"Tühiranna" tegevus toimub (nii raamatus kui filmis) mereäärsetel maastikel. Kes vähegi eesti filme vaadanud, peaks nüüd ohtu haistma! Sest — mida hakkab "keskmine eesti filmimees" peale materjaliga, mille tegevus toimub suvel, õues, Eestis? Loomulikult joobub ta "imekaunist eestimaa loodusest" ja iseenda geniaalsusest, vuristades üles võtta kilomeetrite kaupa maalilisi üle-heinamaa-kraanavõtteid, fantastilisi päikeseloojangu-vaateid ning iiveldamaajavates kogustes "idülli" ja "romantikat", kuni on täiesti unustanud, mis filmi sai õigupoolest tegema tuldud.

"Tühirannas" nähtav maastik torkab silma sellega, et ta ei tüki peale, vaid on loomulik. Ma ei tea, kuidas filmitegijad suutsid "... kas minu kodumaa on nii ilus väää!?!?!?"-lõksu vältida, aga ma kahtlustan, et nad tegid seda meelega. Karged kodumaised õue-atmosfäärid on filmis vägagi tuntavalt olemas, kuid erinevad oma kujutusviisilt harjumuspärasest estploitationist sama palju, kui Maarja Jakobson erineb Maamees-otsib-naise-Üllest.




Kõigile neile, kes ei viitsi raamatuid lugeda, peavad Unti tüütuks neurootikuks või ei suuda taluda "surmava aeglusega kulgevaid liikumatus üldplaanis kaadreid" (näed, ma vist hakkan neid varsti armastama), võiksid "Tühiranda" vaadata kasvõi viiuldaja Eduardi (Taavi Eelmaa) pärast. (Kujuta ette sihukest siilipea, vuntside ja "Marati" trussikutega 1980ndate keskpaiga kultuuritõusikut, kes üritab su naist üle lüüa ega väsi hetkekski eneseimetlusest). Teist nii traagilist, naljakat ja ärritavat tüüpi annab eesti filmidest otsida!

"Mina lähen järgmisel suvel koos kellade orkestriga, suvetuurile!"

Siin ei magata:

• Vaata filmi Arkaadrist
• ”Tühirand” – maal armastusest ja ängist. EE, 18.01.2006
• Kaus, Jan. Mul polnud lõhna ega maitset. Sirp, 03.02.2006
• TÜHIRAND JA MAAILMA ÄÄR. Mati Undi „Tühirand“ ja „Võlg“ filmis. Teater,Muusika,Kino 3/2006
• Kaarel Nurga fotod filmi võtetelt
• Oliver Bergi bakalaureusetöö "Mati Undi „Tühirand“ läbi fenomenoloogilise hoiaku" (2015)

"Täna öösel me ei maga" (Taska Productions, 2004)

Filmiblogide pidajatel on kaks põhilist kiusatust. Ei, kolm:

a) kirjutada liiga palju
b) armuda ära oma geniaalsetesse lausetesse
c) muutuda snoobiks elevandiluust tornis.

(Ja üldse on filmidest blogimine lihtsaim tee enda väidetava "intellektuaalsuse" tõestamiseks. Öööh, see on tõesti niiii talumatult kerge, umbes nagu filmivõtetel salaja "heade fotode" pildistamine: keegi teine on sinu eest vaeva näinud, ideid koondanud, midagi lõpuks valmis teinud ja võttegrupile maksnud. Iga amööbist keerulisem eluvorm on teatava koguse filmide vaatamise järel suuteline leidma rohkem või vähem ilmseid seoseid, noppima tihedast kinematograafilisest märgisüsteemist meelevaldseid metafoore, teostama "huvitavaid", ent küsitavaid kõrvutusi klassikaga).

Eesti filmidest kirjutamise juures on õnneks paar eelist: kuna nad on valdavalt eesti keeles, siis on sul võimalik a) saada aru, mis toimub, samuti b) ei teki tüütut kultuuritõlke-kahtlust (tunnistage, kõik kes te ummistate kord aastas PÖFFi saale, olles ühtäkki hullumiseni huvitatud kõigist neist uruguai psühhodraamadest, burjaadi-tseiloni-inuiti seisundifilmidest ja pseudo-1970ndate rootsi-iraani-kalifornia sexploitationist!) ehk küsimust "mida kuradit on minul selle kõigega pistmist".

Olles end äsjaloetletud argumentidega üles kütnud, söandan laskuda allmaailma, varjuderiiki, eesti kino Mariaani Süvikusse, et kohtuda tõenäoliselt ühe halvima eesti filmiga, mis eales tehtud.

Ettevaatust! "Täna öösel me ei maga" vaatamise kogemus võib sundida sind ümber hindama oma seniseid seisukohti eesti filmi asjus! Ootamatult võib selguda, et ... "Hundiseaduse aegu" on jummala hea ajaloofilm! Et "Kuldrannake" on põnevust pakkuv psühhothriller! "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" on ... naljakas! "Varastati Vana Toomas" — tasemel muusikafilm! Isegi Taska Productionsi eelnev eepos — "Nimed marmortahvlil" — paistab TÖMEM kõrval täiesti tasemel saavutusena (nagu tõenäoliselt ka selle porno-cover Aivar Palumäelt, "Imeb marmorvahvlit". Olgugi, et seda šedöövrit pole minu silmad — õnneks — veel näha saanud).

Ühesõnaga: Jeeriku pasunad hüüdku, EFSA ühendkoor laulgu, Simmaniduo ja Metallica ühel laval koos Londoni Filharmoonikutega! "Täna öösel me ei maga"!

Peter Franzén meets Tiina Pargi Soft

... stsenaarium, dialoogid ja režii on tõepoolest kohutavad. Krimifilmina on TÖMEM viletsam ja puisem, kui keskmise "Ohtliku lennu" või "Kelgukoerte" mistahes episood; "seisundifilmina" kvalifitseerumist takistab külateatri tasemel lavastajatöö.

Ometi leiab kiuslik vaataja filmist ka mõndagi tähelepanuväärset. Vaateid öisele Tallinnale, näiteks, mis paistavad läbi ungarlasest operaatori kaamera usutavalt sumedad! Samuti on filmis üsna täpselt markeeritud komplekt ihaldusväärseid Hea Uue Eesti Elu atribuute anno 2004: hiigelsuur korter vanalinnas; lahmakas BMW; heledad D&G teksased valendamas igaveses suveöös.

Rööök! Viimatinimetatu tuletab kohe jälle meelde Priit Võigemasti kehastatud hägusa linnaludri ning seejärel lõputuna tunduvad hetked laulva (LAULVA!) Carmen Kassi seltsis — hirm ja õõv, täitke mind!



Ühes kahtlase "taktikalise vormivõtte" maaletoomise osas suutis TÖMEM olla ka esirinnas. Seda mitte mingis ülekantud tähenduses, mõistagi. Kannatuste rajal, teel lõputiitrite poole, välgutataksegi (diskreetse läbi-võre-võtte abil) vaataja silme ees kuulsaima eesti modelli rinnapartiid.

No tõesti, kohustusliku Kassi-paljastuse ärajätmine olekski olnud selle filmi viimane šanss üllatamiseks, nüüd aga defineerisid Super-Taskad hoopiski "tinast päästerõnga" paljude järgnevate "nalja-" ("JULT": prl. Pohla!) ja "noorte-" ("Mina olin siin", prl. Kõre - ei jõua ära oodata!) -filmimeeste jaoks: "Kui algsed parimad kavatsused on luhtunud, serveeri (mees*)vaataja lohutuseks mõni lahtirõivastatud eesti meedia/kultuurikangelanna".



* "Sügisballis" peeti siiski meeles ka nais-auditooriumi, kus kõigi teatrihuviliste eesti kontorineidude rõõmuks kõigub kaadrist läbi tuntud kultuuriheerose vinnastatet armusau^**!

** Kuhu me oleme jõudnud? Algne plaan oli lihtsalt eesti filmidest kirjutada. (Toim. märkus)

Öööööörgh, roarrrr, korrr!

• Üks kuri, kuid samas ülimalt lõbus arvustus movies.ee's
• Filmi, khm, ametlik veeb

"Kevade" (Tallinnfilm, 1969)

"Kevade" on üks neid eesti filme, mis mind PÄRISELT puudutab ja ligi pääseb, ning mille mõju jõuab kohale enam-vähem nii, nagu selle tegijatel vist ka tegelikult plaanis oli.

Viimane asjaolu — tabavusprotsent? resultatiivsus? — wtf! — on eesti kinos minu arvates natuke täbar teema. Tõesti, mulle meeldivad paljud eesti filmid, aga enamasti köidavad neis asjad, millel pole midagi pistmist filmi režissööri/stsenaristi/produtsendi taotlustega.

Võtkem sealtsamast, kuuekümnendatest kasvõi: "511 paremat fotot Marsist" pidi kõnelema Tallinna kohvikukultuuri allakäigust, aga kukkus välja kui kinematograafiline ajamasin. "Pimedad aknad" pidi rääkima südantlõhestava poliitloo saksa okupatsioonist, ent osutus hoopiski jõuliseks film noiriks, mille vaatamisel ma enamasti heli välja lülitan (vastselt DVDna ilmunud versioonil ka, excusez-moi, restauraatorid ja pealelugejad!).

"Kevade" puhul tundub olevat õnnestunud kõik see, mida autorid tegelikult ka ise lootsid — räägin siinkohal siis mõlemast debütandist, Lutsust ja Kruusementist. (Kõigi filmidilet.. vabandust, -debütantide igavene lohutus: paljude arvates parim kinosaavutus siiani, "Kodanik Kane" (1941), oli selle režissöörile samuti esimene kord filmi teha).

"Kas siis vene keel on raske?"

Filmi-"Kevade" algse käsikirja autoriteks olid seevastu kaks proffi: Voldemar Panso ja Kaljo Kiisk. Spekuleerin ilmselt ülekohtuselt, aga — antud oludes, 1960ndate lõpu Tallinnfilmis, oleks nende "Kevade" saanud tõenäoliselt olema midagi muud, ja päris kindlasti oleksid sealt puudunud need värsked, siirad ja tabamatud asjaolud, mis saavad filmiks vaid (läbikukkumishirmus) oma tööd ülipõhjalikult tegeva esmafilmimehe tahtel ning mis "Kevade" tema praegusel kujul nii eriliseks teevad.

Värsked, siirad ja tabamatud asjaolud!

Kui nüüd sõrmede peal arvutada, siis 1969. aastal oli Lutsu raamatu tegevus (1890ndad) sama kauge minevik, kui praegu näiteks 1930ndad (millesse on asetatud näiteks kodumaise ajalooseebika "Tuulepealne maa" osad). Küllap oli veel saadaval inimlikku kogemust selle kohta, kuidas 19. sajand rõivastus, oli või lõhnas; aga võibolla olid 1890ndad Eestis 1960ndatele tegelikult lähemal, kui me praegu oskame arvata (filmi kostüümikunstnikku Krista Kajandut üllataski kõigepealt "tolleaegse moejoone lähedus tänapäevale").

"Tahad, ma ootan sind vana paju juures?"

Jällegi, mina pole 19. sajandil elanud, küll aga olen kursis mõnede subjektiivsete, kaudsete asitõenditega. Ja kinematograafiliselt loodud atmosfäär "Kevades" klapib nende asitõenditega igati, niipalju kui mina asjast aru saan.

(Viimane lause tuletab meelde, et mul on loll harjumus alustada lauseid sidesõnaga. Ma tean, et see pole korrektne, aga tundub siiski iga kord õige. Sama "vea" pärast näägutas kord noort Kaur Kenderit tema kirjandusõpetaja ja nõudis aru. Õpilane K. oleks täiega plindris olnud, ent viimasel hetkel ilmutas talle end päästev, kuulikindel tsitaat-alibi: "KUI Arno isaga koolimajja jõudis, ...")

Filmi atmosfäär püsib tugevalt mustvalgel pildil ja Veljo Tormise muusikal. Filmi mittevärvilisuse algseks põhjuseks pole mitte filmitegijate otsus, vaid kasinad olud — Tallinnfilmi jaoks oli "Kevade" näol tegemist ju ikkagi odavapoolse B-filmiga (1969. võtteaasta "A" oli filmistuudios loomulikult "Viimne reliikvia"!).

Kindlasti üks eesti kino ikoonilisemaid kaadreid

Filmi operaator Harry Rehe, kes mõistis "mustvalge" eeliseid konkreetse teose kontekstis, kinnitas aga oma esimest filmi tegevale Kruusemendile, et MV on "Kevade" puhul igati okei. Ilmselt polekski värvifilm suutnud lõplikult kanda seda erilist emotsionaalset tihedust ja ajamasinlikku selgust, mida Harry Rehe ülesvõetud suurepärane mustvalge liikuvpilt "Kevades" pakub. (Pealegi toimub ju suurem osa raamatu ja filmi tegevusest, vaatamata pealkirjale, hilissügisel ja talvel).

Iseloomulik on, et Lutsu-aegne Palamuse saab kaameraga kinni püütud, kasutades sagedasi "kuuekümnendate kino" moodsaid ülisuurplaane (väidetavalt 31,5% kogu kaadritest!), käsikaamera-võtteid ja sissezuumimist (tule Hitchcock appi: filmis tundub olevat isegi üks dolly-zoom! Leidke see ise üles!). Samas: kogu see trikitamine passib ju väga hästi rahutu noorusega, kelle kanda on raamatu/filmi tegevus.

* * *

Nõukogude Eestis ei pääsenud ükski film linale enne, kui vastavad asjamehed Moskvas seda olid lubanud. Niipalju kui mina olen aru saanud, põhjustas "Kevade" nõukogude filmitsensorites täielikku ükskõiksust ja nõutust: mis toimub, mingi igav vanaaegne lastefilm, чего?? (Ainuke kommentaar tuli ühelt tsensoritädilt, et "selle kandlega poisi parukas istub küll väga halvasti" — seejuures ei kandnud Rein Aedma filmis muidugi mingit parukat, vaid omi juukseid).

Loomulikult vuhises "Kevade" mõte, kontekst ja tähendus kaugelt üle nonde poolharitud poliitmurjanite hõredate pealagede. "Kevade" oli (ja on) film Eestist ja eestlastest, neist umbes miljonist-mõnesajatuhandest "tuimast inimeseloomast", kes tüütu järjekindlusega sellessamas igavesti lumelörtsises kohas päris mitu head aastatuhandet hinges on suutnud püsida. Film ennekõike meile endile.

Kui vaid seltsimehed oleks teadnud, kui ohtlikku kraami nad tegelikult eesti kinovaataja silme ette lubasid: kodu, heinamaad, päikesepaistet!

VAATA LISAKS:

• Vaata filmi Arkaadris
• "Kevade" tee ekraanile. Tallinn, 1977
• Intervjuu Arvo Kruusemendiga
• Filmiblogija Dina Iordanova arvustus.

"Agulis" (EDG stuudio, 2001)

Paneelmaja-ängi-erist kiire kõrvalehüpe ajaloolistesse puitasumitesse!

Ühel varasügisesel lõunatunnil kirjutas eestifilmid.blogspot.commi toimetusele sisekujundaja Maris, kes nõudis Kalamajas, Kopli tn. 11 juba mõnda aega tegutsenud kohviku avamispeo tarvis paslikku omamaist filmiprogrammi.

Mõistagi oli säärasest pakkumisest võimatu keelduda.

Juba ainuüksi fakti pärast, et Kalamajja on üle 60 aasta taas tekkinud koht, kus hommikul kella 8-st värske ajalehe kõrvale korralikku kohvi ja pirukat antakse — ilma, et oleksid sunnitud osa saama mõne juhusliku ässhõuli joomingujärgsest kehakeemiast liiga valju popza saatel, nagu Balti jaama kandis siiani kombeks.

Kohvik, niisiis, ja Kalamaja.
Esimesega on lihtne: Andres Söödi 1968. aastal kohvikutes "Pärl", "Moskva" jm. üles võetud candid-dokkar "511 paremat fotot Marsist" on lihtsalt liiga möödapääsmatult hea, et selle peale mitte tulla. Samuti, olles kuulnud kohvila omanikeringi kuuluvat üht osatäitjat vastuolulises Inturisti-ümberriietuskomöödias "Don Juan Tallinnas" (1971), on selge, et see on kindlasti see.

"Eestifilmid" esitles: Marsi-film ühel hoovikino linadest.

Ent milliseid filme on siinmail tehtud Kalamajast? Põhja-Tallinnast? Äärelinnast-agulist üldse?

Tuletasin meelde ja guugeldasin nagu jaksasin, aga paistab sedamoodi, et 20. sajandil siinkandis kahjuks antud teemadele filmilinti ei kulutatud, parandage mind, kui eksin! (Iseloomulik, et kultuslik tsitaadivaramu "Kuulsuse narrid", mille meeldejäävalt varblasehäälsed agulistseenid on filmitud Haapsalus, polnud ju isegi mitte telefilm, vaid -lavastus).

Nõnda leiabki esimesed kolm filmi millenniumivahetuselt, parimal neist autoriks põhjatallinlane Õnne Luha, ning pealkirjaks — oh seda üllatust nüüd! — "Agulis".

Üks, mida tolle filmi juures kohe rõõmuga märkad, on autori täielik distantsipuudus kujutatavast. Ei mingit vaese-mehe-matitalvikut ega autoga kohalesõitnud kesklinlase patroniseerivat võltsromantikat. Kaamerat hoiab ja kaadreid valib ehtne insaider!

Tõde plangult, kloon-eided trotuaarilt.

Režissöör Luha näitab meile asukohti, inimesi ja detaile, mille märkamiseks pead ise neist iga päev mööda/läbi jalutama. Vähe sellest siis, et näitab! Autor on hea seisnud, et vaataja ka aguli helilisest küljest osa saaks: harilikult üsna kahvatupoolseks jäävat kaameraheli on "Agulis" käepäraste vahenditega kuuldavamaks-elavamaks turgutama kaasatud toonase "TPÜ filmi ja video õppetooli helirežii tudengid".

Tulemus on ühtaegu lustakas ja groteskne (minu personaalsed lemmikud: tasane kellukesehelin lumikellukesi hoidva eidekese ilmudes; üllatunud kassinägu pitskardindatud aknal, taustaks Toomas Lassmanni "telenovela" hääl ).

Fantastiline kaader papliõie-tolmuga ning 1970ndatelik Tallinnfilmi-moment. Režissööri fotograafiharidus on ilmselgelt täie ette läinud.

Kuna elasin oma esimesed 12 aastat ise kõige hullemat sorti agulis — Rapla "eeslinnas" nimega Veneküla, siis oli antud filmi näol tegemist üsna mõjusa déjà vu-tripiga. (Veneküla oli nagu omamoodi Rapla Supilinn, Kalamaja või Kopli. Nn. korralikud lapsed uutest paneelmajadest sõitsid vahel oma ilusate jalgratastega Piiri tänavale, et retooriliselt küsida "Mis te e l a t e g i siin vää?").

Soome päritolu rohelised, kollased ja punased barakid, mis algselt mõeldud vene ohvitseridele ja nende prouadele, olid 1970ndate lõpuks üksjagu amortiseerunud, ohvitseride ja nende kombinee-on-õhtukleit-kaaslannade asemel asustasid värvilisi elamiskuute ammugi igatmasti nõukogude indied ja outcastid: joodikud, vanaeided, kassid, kultuuritöötajad, "vallasemad", Led Zeppelini kuulavad mässumeelsed veoautojuhid, hullud leiutajad ja terve kari lapsi.

Kas ma peaksin lisama, et seal oli lõbus?


* * *
P.s. Viimasel ajal on Põhja-Tallinnas siiski agaralt filme teha vihutud. "Sügisballis" nähtud õmblustsehh, palun väga, asub endises "Rauaniidi" õmblusvabrikus Põhja pst. 7; "Magnuse" tegevuse jooksul tuigutakse kaameraga endise kino "Diana" ("Lembitu") katusel ning Vana-Kalamaja kaugemas otsas. Eriti naljakas oli aga näha vastlinastunud nn. noortefilmi "Mina olin siin" võttegruppi rähklemas Erika/Kopli ristmikul asuva hiinaka ees, mis on küll üks rahumeelsemaid kohti terves linnas.

VÄIKESED PUUST LINGID:

• Agul paneb progressikultusele mehiselt vastu. Sirp 08.02.02
• Kaks liitrit õlut ja sada grammi viina. Teater Muusika Kino, veebruar 2002
• Linnafotograaf Andres Kõnno mastaapne fotokogu Teisest Tallinnast.

"Sügisball" (Homeless Bob Production, 2007)

"Tulevik on ammu pärale jõudnud.
Seda pole lihtsalt võrdselt laiali jagatud".

— William Gibson, "Gernsbacki Continuum".

Enne ”Sügisballi” kirjutamist ei teadnud keegi, et Mustamäe ja Õismäe on olemas. Neid kohti ei olnud loodud Sõna abil. Õigem on ehk öelda: enne Mati Undi ”Sügisballi” olid Mustamäe ja Õismäe küll täiesti olemas, sinna himustati vene ajal korterit, seal elasid tuhanded inimesed, kuid need olid nähtamatud kohad ja nähtamatud inimesed. Nähtamatuteks jäid nad seni, kuni ”Sügisball” oli kirjutamata.

— Viivi Luik, Keel ja Kirjandus 10/2005

"Sügisballi" kohta on kirjutatud rohkem artikleid, arvamusi ja arvustusi, kui kõigi teiste 2000ndate eesti filmide kohta kokku. Tuleb tunnistada, et on ka põhjust (sisukaima neist — "Lasnamäe metamorfoosid" — leiab filmi DVD vahelt, autoriks Jan Kaus).

Paneelmaja-ängi-eri nurgast vaadatuna leiab "Sügisballist" üksjagu tuttavat kraami: nii ringhoovilikult kidakeelset dialoogi kui kõmisevat ma-pole-turist-ma-elan-siin-pateetikat.

Pean tunnistama, et mina kui vaataja virgusin alles kusagil poole filmi paiku, tõenäoliselt stseenis, kus Rain "vaese-mehe-serge-gainsbourg" Tolki kehastatud Mati teatab keskealisele krõõbile ööklubis MIRAAŽ: "Te olete kaunis, jumalanna!"



Ja ometi paistab väga sedamoodi, et "Sügisballis" luuakse midagi, mida meiekeelses kinos "varem olemas polnud".

"Need majad ei suuda minevikku kuigi kaua kinni hoida," ütleb filmis Mati oma tagasitulnud pruudile lõputiitrite eel. "Võibolla sellepärast, et nad on tuleviku peale mõeldes ehitatud".

Eks olnud, Tallinna paneelmaja-asumite rajamisel arvestati nende elueana ca. 25 aastat, tegemist oli vaid kõigi mugavustega vahepeatusega, teel mineviku kitsikusest helgesse tulevikku? Sellise peagi pool sajandit kestnud oleviku kummastavat kestvust rõhutab ka filmis kasutatud stiilisämplite segapuder — ahistavad 1970ndate restorani-interjöörid kohtamas moodsaid Schüco pakettaknad; vastse ostumarketi taevavalgus vaheldumas "villu järmuti kujundatud" valgusreklaamiga MIRAAŽ ööklubi seinal.



"Sügisball" on tähtis, kuna ta räägib neile, kes kuulata-vaadata viitsivad, olevikust ja selle ajaloost. Paneelmaja-keskkond (ja -aeg) pole "Sügisballis" enam fikseeritud paratamatus, force majeure, objekt, vaid lihtsalt üks kõrvalosatäitja, oma ajaloo ja psüühega. Miski, millesse ei pea enam lugu jutustades klammerduma, vaid mida võid rahuliku, kõrvalseisja pilguga silmitseda.

Äkki see ongi see, mis siin nähtavaks muudeti, ja mida eesti filmis varem polnud olnud?

EKSTRA:

• Vaata filmi Arkaadris
• "Sügisballi" kodulehekülg
• Kaarel Nurga fotod filmist
• Filmi treiler Youtube'is