"Pimedad aknad" (Eesti Telefilm, 1968)
Kes kiikab "Eestifilmide" paremasse veergu, märkab seal kastikest pealkirjaga "Tahan-näha-filmid:", kuhu on kirbukirjas üles tähendatud kõik need eesti kinoteosed, mida ühel või teisel põhjusel kindlasti ära pean nägema. Ja kolmapäeva hommikul, kohvilauas värsket EPL'i sirvides - öhhök-köhhök! Tule taevas appi! - loen, et üks neist "esilinastub taastatuna" õhtul Rahvusraamatukogus. Täiesti lambist, ette hoiatamata!
Mõistagi selgus otsekohe, et üritus on kinnine ja kutsetega, aga hei! Kui sinu armuvahekord 1960ndate eesti kinematograafiaga on vähegi tõsine, ei peata sind ei Kultuurkapitali tulemüür ega EFSA viirustõrje. Väheke peale kella 18-t avastaski kampsuni, läptopikoti ja valeättitjuudi abil filmikooli tudengiks maskeerunud eestifilmid.blogspot.com'i toimetuse agent end rahvus-monstrumraamatukogu saalist, peamiselt 1960-1980ndate eesti kultuurkoorekihi esindajatest koosnevatesse ridadesse infiltreerunununa.
(Tõepoolest, "kõik" olid kohal, selline Vaino Vahingu päevaraamatu-tripi-tunne oli. No tõsiselt - mu vasemal käel istus näiteks tuntud kultusluuletaja abikaasa, paremal aga viipas filmikriitik Teinemaa, et "pärast ma võin seletada, kuidas selle filmiga tegelikult asjad olid". Hell yes!)
"Pimedate akende" aluseks on Lilli Prometi novell, tegevusajaga september 1944. (Palju neid eesti filme juba on, mis kasvõi osaliselt samasse sügisesse toimuma paigutatud? Kas saab kümme kokku?). Filmi lugu kulgeb küllaltki rabedalt, üsna pealiskaudselt markeeritud tegelaste motiivid kipuvad olema segasepoolsed või vastupidi, igavalt üleselged. Näitlejatest jääb ainsana meelde tselluloidiläbistavalt karismaatiline Jaak Tamleht baltisaksa-natsi Gert Schröderina, aga olgem ausad: tegu on ka ühe eesti parima filminäitlejaga läbi aegade. (Vt. ka kiidulaulu "Don Juan Tallinnas" juurest).
Mis see siis on, mis eesti kinosõpra vaimustunult silmi pööritama paneb?
Minu jaoks on kõigest üle "Pimedate akende" kinematograafia see, mis meele rõõmsaks teeb. Filmikaamera oli seekord jälle väga õigetes, täpsemalt - minu ühe eesti lemmikoperaatori, Anton Muti kätes. Kaadrivalangud, millega mees kinovaatajat nüpeldab, on kohati ikka nõnda padufotograafilised, et juhhõissa!
Teiseks muidugi Tallinn, mis läbi Muti kaamera filmiks projitseerub. Liikuvpildid, mida "Pimedates akendes" näeme, on ühtaegu usutav-masendavalt 1944-ndad, kui ka südantsoojendavalt "kuuekümnendad". (Õigupoolest saavadki filmist oma vitamiinidoosi kätte ka veel itaalia neorealismi-lembid, film-noiri-toitlased kui "modernistlike" rakursside snoobid). Otsustavalt on välditud paraadlik-panoraamitsevaid vanalinnavaateid, küll aga näidatakse sumedat kangialuse-, klaustrofoobihoovi- ja rentsli-Tallinna, sekka ehedaid interjöörivaateid.
Hammustagu kümme kurja ilmarraagi minu luidraid kintsusid, aga tõepoolest: valgus - ja eriti vari - käituvad Anton Muti kaamera ees väljendusrikkamalt, kui näitlejad. Minu "Pimedate akende" lemmikstseenis jalutavad Maarja (Marianne Leover) ja Surnud Mees (Ao Peep) kusagil Tornide väljaku kandis, "päikese"valguses, foonil tintmustad äikesepilved!
Omajagu nalja pakub "Pimedates akendes" kasutatud sõjaaegsete arhiivikaadrite silmatorkavalt halb eristuvus n.ö. "päris"-filmist. Nõukogude filmitootja "Svema", mille tehnikapark põhines Saksamaalt 1946. aastal sõjasaagina kohale lohistatud AGFA-tehastel, oli mustvalge toorfilmi osas klassikalisele rindekroonika-kvaliteedile truuks jäänud ka 1960ndate lõpus.
Ah jaa! Õigus, tõesti! "Pimedate akende" taasnäitamise ettekäändeks oligi ju selle restaureerimine. Kuna filmi eestikeelse heliga originaal hävis 1976. aastal Männiku filmilao tulekahjus, siis tuli selle "taaseestistamiseks" kogu film uuesti helindada.
Tänu uushelindamisele pääses ilmselgelt paremini mõjule Eino Tambergi suurepärane filmimuusika, kuid sellega head uudised minu jaoks paraku ka lõppesid. Näitlejate "pealelugemine" oli täpselt nii puine, nagu antud termini algsest tähendusest võiks kahtlustada. Samuti tundus, et säilinud (venekeelse heliga) kontranegatiivile poldud restaureerimise käigus eriti kätt külge pandud, kuna pildi kontrast ja säri hüppavad kohati isegi ühes ja samas stseenis ikka üsna hirmuäratavalt.
Pealtkuuldud kõneluse järgi otsustades saab "Pimedaid aknaid" peagi ka ETV-st näha. Kui sa lugedes juba siiani oled jõudnud, siis teed ilmselt lollisti, kui vaatamata jätad!
VAATA LISAKS!:
- Vaata filmi ERRi arhiivis.
- Õie Orav. "Ei ühtki valguskiirt ehk Pimedad aknad" (TeMuKi, 10/2008)
- Lähemalt "Pimedate akende" taastamisest (EPL, 02.12.2006)
- Slõhtulehe intervjuu režissöör Tõnis Kasega (16.02.2006)
- Õpi: Anton Mutt, Heino Pedusaar. "Valgustus filmimisel ja fotografeerimisel" (Tallinn, Valgus, 1976)
- Andres Laasiku Jaak Tamlehe ultralühibiograafia (EPL, 02.12.2006)
- Dokfilmi "Fritsud ja blondiinid" režissöör Tammiksaar kõneleb "inimnäolise fašismi" Balti kinokoolkonnast (SLÕLeht, 20.07.2006).
8 kommentaari:
Mina olen näinud selle filmi originaalheliga versiooni ja mitte nii hirmus väga ammu, kas 80-ndate lõpus või 90-ndatel. Nii et see jutt, et see versioon põles ära 70-ndatel kõlab kuidagi kahtlaselt.
Kas oli eestikeelne? Filmi-esikal väideti, et säilis ainult venekeelse heliga koopia.
Täiesti eestikeelne ja krabisev.
Hmm, äkki ajan midagi sassi. Kas selles filmis on koonduslaagristseen, kus kõlab fraas "Sellega ei tohi harjuda!" ning kaader, kus ohvrid tassivad endale palke tuleriidale?
jep, seesama.
Lilli Promet, kelle novelli põhjal film tehti, oli nn. saksa ajal (mille lõpus filmi tegevus toimub), ise Venemaal tagalas, mistõttu tal isiklik kogemus kirjeldatud perioodiga puudus.
Paistab väga sedamoodi, et novellis ometi nõnda suurepäraselt esitatud "vabastaja/pärismaalane"-suhete, moraalse allakäigu, toidu- ning esmatarbekaupade defitsiidi kirjeldamiseks leidis noor kirjanik ehedat ainest hoopiski pärastsõjajärgsest Tallinnast.
Lihtsalt ühe okupatsioonivõimu nimi tuli search-and-replace'da teise vastu.
Igatahes olen ma originaalhelindusega "Pimedaid aknaid" näinud vähemalt kaks korda ja kindlasti peale 1976 aastat, sest olen ise sündinud 1975. Esimest korda päris väiksena, umbes 5-aastasena ja teisel korral kindlasti 80-ndate keskpaigast hiljem juba teadliku vaatjana, sest mäletan, et fotod seriaali filmimisest on vanas pruunis ENEs ja ma olin neid seal näinud ja vaatasin,e t ohhoo, sellest filmist ongi need pildid. Ja igasugused fraasid jäid tõepoolest meelde.
Nii et see eestikeelse koopia ärapõlemise jutt 1976 on siiski kummaline.
Ega keegi ei tea, kes on see imekaunis poisipeaga tüdruk, kes seal lõpus koos Maarjaga räägib, ütleb, et tal on kõigest ükskõik?
Postita kommentaar